Lehemädanik

Lehemädaniku (Phytophthora infestans) kontrollimiseks tehtav tõrje on kartulikasvatuses üks tähtsaimaid, mida tehakse harilikult kasvuperioodi vältel mitmeid kordi.

Lehemädanik on ülemaailmselt kõige laastavaim kartulihaigus, mis algupäraselt pärineb Mehhiko keskosast.

Sümptomid: Lehe tippu kui ka servadesse ilmnevad esmalt ebakorrapärased kahvaturohelise kolded, mis näevad välja nagu vettinud. Kolded levivad ja kasvavad kiiresti suurteks pruunideks kuni purpur-mustjateks nekrootilisteks (kärbunud) laikudeks. Hommikusel ajal ilmneb valkjas jahukaste, mis koosneb patogeeni eoslatest ja eostest, ümber nekrootiliste laikude. Sümptomid võivad varieeruda sõltuvalt kolde vanusest ja keskkonnatingimustest. Väga noored kolded on väikesed (2-10 mm läbimõõduga) ning võivad olla ümbritsetud kerge nö krooniga (juba kokku kuivanud, kuid roheline kude ümbritseb tumedat nekrootilist kollet). Kollete kasvades muutuvad need ringjateks, kuni kattub terve lehe pind. Kui lehemädanik nakatab vart, tekitab see hele- kuni tumepruune koldeid vartele või leherootsudele, mis pikenevalt ümbritsevad vart. Vars muutub hapraks ning murdub kergesti. Nakatunud maapealsest osast võivad vihmaga eoslad edasi mulda levida, kus nakatatakse ka mugulad. Nakatunud mugulate pinnale tekivad ebakorrapärased punakas-pruunid kuni purpurjad lohud, mis ulatuvad sügavamale mugula sisemusse. Nakatunud mugulad on algselt kõvad, kuivad ja tihked, kuid võivad edasi nakatuda teiste haigustekitajatega, enamasti bakteriaalsetega, mis võivad põhjustada märgmädanikku. Tugevasti nakatunud põllul võib tunda kirbet roiskuvat lõhna, mis tuleneb surnud kudede mädanemisest, kuid mis pole otseselt seotud lehemädanikuga.

Tõrje: 

Peamised nakkusallikad on nakatunud seemnemugulad ja jäätmehunnikud. Lehemädaniku levikut soodustab niiskus, kuivus vastupidiselt pärsib levikut. Haigust on enamasti seostatud niiskete ilmadega, optimaalsed temperatuurid levikuks ja arenguks on 20 °C ringis. Seega, kui ilmad on olnud lehemädaniku arenguks soodsad, on vajalik teostada lehemädanikutõrjet ka juba enne esmaste sümptomite avaldumist. Seepärast on lehemädaniku tõrjes ilmastiku jälgimine äärmiselt tähtis. Kui kasvuaasta on lehemädaniku levikuks äärmiselt soodne, võib fungitsiide hakata kasutama juba üsna varsti pärast kartuli tärkamist. Lehemädaniku tõrje vajadus ning seetõttu fungitsiidide kasutamise kordade arv sõltub täielikult kasvuaastast. Kui kasvuaasta on lehemädaniku levikuks soodne, suureneb oluliselt ka vajadus tõrje järele. Vähemsoodsal aastal on seevastu võimalik kasutuskordasid vähendada, mistõttu hoitakse kokku ka kulutusi. Kui lehemädaniku tõrjet ei tehta, siis võib hävineda kogu taimestik, mis toob kaasa saagikao. Isegi kui erinevaid kartulipealseid puudutavaid haigusi esineb vähe, ilmneb hoiustamisel ikkagi oht, et mugulatel arenevad erinevad mädanike kolded.
Tervete seemnemugulate kasutamine ja nakatunud pealsete hävitamine enne saagikoristust on üks peamine võte, mis aitab vähendada järgneval aastal lehemädaniku levikut. Kui kartulipõllul on probleeme liigniiskusega ja see asub varjulisemas kohas, on lehemädaniku arenemise ja nakatumise oht suurem. Lehemädanikku nakatumise ohtu aitab vähendada, kui kartulipõld planeeritakse rajada päikesepaistelisse kohta, põllumuld on hästi õhustatud ja liigniiskus pole probleemiks. Lehemädanikku nakatumise ohtu aitavad vähendada kõrgemad vaod ning muldamine, sest mulla õhuga varustatus on parem ning liigne niiskus eemaldub mullast kiiremini. Muldamine aitab vähendada ka mugulate nakatumist, sest tekib nö barjäär mugulate ja spooride vahele, mis muidu pealsetelt vihmaga kiiremini mugulateni jõuaks. Samuti on leitud, et suurendatud P ja K väetise normid aitavad vähendada lehemädanikku nakatumist, kuid N koguse suurendamine mõjub vastupidiselt lehemädanikku soodustavalt. Ka happelisematel muldadel on lehemädaniku levik pärsitud. Lehemädanikukindlate sortide kasvatamine aitab samuti lehemädanikku nakatumist vähendada.

Kuivlaiksus

Kuivlaiksusest tulenevad saagikaod võivad olla 20-30%. Kui haigus lööbib kartuli hilisemas kasvufaasis või kui kuivlaiksuse areng on aeglane, ei avalda see enamasti erilist mõju saagikusele ja saagi kvaliteedile. Hilisemas kasvufaasis lööbinud kuivlaiksus isegi pigem aitab kartuli küpsemisele/valmimisele ja lehestiku hävinemisele kaasa. Haigus lööbib enamasti küpsetel lehtedel ning vahel võib esineda ka varrenakkusi.

Sümptomid:

Lehtedele ilmnevad alguses 1-2 mm läbimõõduga musta värvi kolded, kuid kolde levides laienevad need suurteks pruuni kuni musta värvi ringjateks või munajateks laikudeks. Kolded laienevad kuni leheroodudeni. Nekrootilistel kudedel arenevad tumedad seeneniidistikud ning moodustuvad spoorid. Olemasolevate kollete laienemise ja uute kollete tekkimise tulemusena tekib lehtedel kloroos (klorofüllivaegus), misjärel muutub terve leht nekrootiliseks. Nekrootiline leht võib jääda kuivanuna varre külge.

Juurtel ja stoolonitel ei ilmne tavaliselt haigussümptomeid, kuid mugulatel võivad esineda ebakorrapärase kujuga, tumedad lohkus kolded, millede ääred on tumedad ja veidi kõrgenenud. Mugulate kude haiguskolde all on nahkjas kuni korkjas.

Kuivlaiksus võib lööbida terve kasvuperioodi jooksul, kui taimed kannatavad stressi all, on vigastatud või haigustest nakatunud. Peamiselt toimub mugulate nakatumine spooride kaudu, mis levivad eriti just kevadel tuule, vee ja masinatega põllult põllule. Haigusele on vastuvõtlikum just täiskasvanud või nõrgestatud lehestik, kui äsja arenenud ja aktiivselt kasvav lehestik.

Ekstreemsetel juhtudel hävineb kuivlaiksuse nakkusest tingitud kahjustustest terve taim. Mugulate puhul on nakkusele vastuvõtlikumad just noored, arenevad mugulad. Kui haigus on tunginud mugulasse võib see edasi areneda kuivmädanikuks.

Tõrje:

Peamisteks kuivlaiksuse tõrjevõteteks on kasvatada sorte, mis on kuivalaiksuse suhtes kindlamad, kasutada erinevaid fungitsiide ning koristada kartulit alles siis, kui mugulate koor on juba kinnitunud.

Hilisemad sordid on üldiselt kuivlaiksusekindlamad kui varajased sordid. Kui sordid, mida planeeritakse kasvatada, on kuivlaiksuse suhtes kindlamad, on võimalik vähendada ka fungitsiidide kasutamist.

Fungitsiidide ülesanne on kaitsta taime ja juba olemasolevat nakkust kontrolli all hoida. Fungitsiidide kasutamine tuleks ajastada hetkele, mil on kõige suurem oht haigusesse nakatumiseks ning mil on spooride moodustumiseks kõige optimaalsem aeg. Kuivlaikuse puhul on see enamasti pärast vihmasadusid, kui õhuniiskus on suur ning ilmad soojad.

Samuti on kuivlaiksuse esinemist võimalik kontrolli all hoida pikkade külvikordadega (vähemalt 4 aastat), nakatunud taimse materjali eemaldamisega põllult ning efektiivse umbrohutõrjega. Ka taimede piisav toitainetega varustatus, mulla liigniiskuse vähendamine ning teiste haiguste tõrje aitavad suurendada kartulitaime stressitaluvust ning seeläbi vähendada kuivlaiksusesse nakatumist. Mugulanakkusest aitab hoiduda kui koristusel vigastatakse mugulaid võimalikult vähe.

Kahjurite tõrje

Kahjurputukate (edaspidi kahjur) tekitatud kahju ja leviku suurus sõltuvad kõik sellest, milliseid kultuure külvikorras kasvatatakse, agrotehnoloogilistest võtetest, ilmast, mugulate hoiustamistingimustest, jne. Seetõttu on insektitsiidide kasutamine kahjurite tõrjes enamasti siiamaani üks kõige peamisem viis. Siiski võib ajapikku kahjurputukatel tekkida insektitsiidide vastu resistentsus, mistõttu nende kasutamine enam ühel hetkel oodatud tulemust ei anna.

Lehetäid ja kartulimardikas on ühed kõige tähtsamad kartuli kahjurid, kuid paraku on need kahjurid võimelised suhteliselt ruttu saavutama teatud toimeainete suhtes resistentsuse. Resistentsuse tekke vältimiseks soovitatakse kasutada võimalikult erinevate toimeainetega preparaate.

Kõikvõimalikke putukkahjureid aitavad põllul tõrjuda ka mitmed kasurputukad nagu lepatriinud ja nende vastsed, samuti kiilassilmad ja nende vastsed ning sirelaste vastsed, jooksiklased, jne. Seega on bioloogilise mitmekesisuse tagamine äärmiselt oluline tõrjeaspekt. Ka parasiitsed seened aitavad talvituvaid kahjureid hävitada.

Lisaks on umbrohtumuse vähendamine üheks võimaluseks, kuidas kontrollida kahjurputukate populatsioonide arvukust kuna mitmed kahjurputukad toituvad ka umbrohtudel. Kartuliga samas külvikorras tuleks vältida taimi, mis meelitavad kahjurputukaid ning on peremeestaimedeks, kui kartulit ei kasvatata. Ka külvikorra pikkus on üheks võimaluseks, kuidas kahjuritega toime tulla.

Umbrohtude tõrje

Herbitsiidi valik sõltub eelkõige sellest, milliseid umbrohte ja kuna soovitakse tõrjuda. Herbitsiide on võimalik kasutada juba ka enne kartuli enda kasvatamist näiteks sügisel ja kevadel mitmeaastaste umbrohtude olemasolul. Mullatoimelised herbitsiidid on ühed kõige tähtsamad ja neid kasutatakse võimalikult kiiresti pärast kartuli mahapanekut, kuid enne kartuli ja umbrohtude tärkamist. Taolised herbitsiidid mõjutavad idanevaid umbrohtude seemneid javõivad olla aktiivseid mitmeid nädalaid, kui mulda vahepeal ei häirita. Sellised herbitsiidid üldiselt ei mõjuta kartulit, kuid minimugulate kasutamisel seemnekasvatuseks võivad osad herbitsiidid minimugulaid siiski kahjustada, kui see vihmaga juurteni uhutakse.

Lisaks eelpool mainitud herbitsiididele on olemas ka nö kontaktherbitsiidid, mida kasutatakse siis kui kartul ei ole veel tärganud, kuid umbrohud juba tärkavad ja lehestik on arenemas. Neljanda grupi moodustavad herbitsiidid, mida kasutatakse siis, kui kartul on juba tärganud. Üldiselt on soovituslik kasutada taolisi herbitsiide, mis aitaksid umbrohte tõrjuda juba enne seda, kui kartul ise tärkab.

Lisaks keemilisele umbrohutõrjele on võimalik umbrohte ka mehaaniliselt tõrjuda, millest võib lähemalt lugeda kartuli hoolduse alt.

Integreeritud kaimekaitse

Kartuli integreeritud taimekaitse juhend (pdf)   Koostas Mati Koppel, PhD

Integreeritud taimekaitse kasutamine võimaldab kasvatada tervest haigusvabast seemnekartulist kvaliteetse hästi säiliva toidukartuli.

Kartul kasvab hästi päikesepaistelisel põllul õhustatud orgaanilise aine rikkas nõrgalt happelises pH 6,0– 6,5 mullas. Kui kärna kahjustus on püsiv probleem soovitatakse pH 4,8–5,8. Kasvukoht hoitakse võimalikult kahjurite, haiguste ja umbrohupuhtas, hästi haritud ja toitaineterikas. Võimalusel piiratakse pestitsiidide kasutamise koguseid rakendades alternatiivseid tõrjemeetmeid.

Külvikord

• Kartulipõld peab olema puhas mullakahjuritest, seega hoiduda kasvatamast aasta-aasta järel samal põllul.
• Kartuli külvikorda sobivad teraviljad, liblikõielised ja haljasväetise kultuurid, kuna suruvad alla kartulile oluliste mullas esinevate haiguste, kahjurite, umbrohtude, nematoodide arenemist ja levikut. Külvikorras liblikõieliste kultuuride kasvatamine suurendab mullaviljakust, aitab säilitada mulla struktuuri, suurendab põllu orgaanilise aine sisaldust, säilitab mullaniiskust.
• Soovitav on kasutada rotatsiooni, mis vähendab kahjurite ja kahjustajate hulka. Kui põld on nakatunud kartuli-kiduussi ja haigustekitajatega, valida külvikorda kahjustajatele mitte peremeestaimede kultuurid. Seega pikem külvikord on parem, ka lühem külvikord võib olla edukas, kuid vähemal määral.
• Kogu külvikorras tõrjuda isekasvanud kartul ja maavitsalised umbrohud. 

Seemnekartul

Seemnekartuliks kasutatakse resistentsete või haiguskindlamate sortide sertifitseeritud seemet, milleks on terved, haiguste- ja vigastustevabad eelistatult eelidandatud mugulad. Mitmed haigused (baktermädanik, viirused, harilik kärn, lehemädanik, ringmädanik, märgmädanik) ja kahjurid (nematoodid) kanduvad edasi seemnemugulatega.

Mullaharimine

Muld haritakse optimaalsel ajal, mitte väga vara, et vältida mullakamakate teket, liigne harimine lõhub mulla struktuursust eriti kergema lõimisega ja
huumusvaesematel muldadel. Pärast eelnenud kultuuri koristamist tuleks kartulipõld alati harida, et vähendada umbrohtude levimist. Harimisega tuleb hävitada enne kartuli mahapanekut kasvama hakanud umbrohud. Mehhaaniline harimine on herbitsiidide kasutamisest odavam. Arvestada tuleb, et eelnenud kultuuri suur orgaanilise aine (põhk) mass saaks piisavalt aega mullas laguneda enne kartuli panekut.

Kartuli mahapanek

Mahapaneku ajaks peab muld olema piisavalt soojenenud, tavaliselt mai keskpaigaks. Kartuli vagude laiuse varieeruvus on 70–90 cm ja mugula vahe vaos vähemalt 20 cm. Suurte mugulate ja saagiga sortidele võib 70 cm vagu kitsaks jääda, kartul kasvab vaost välja tekitades rohelisi mugulaid.

Väetamine

Tasakaalustatud väetamine tagab kvaliteetse mugulasaagi. Orgaanilise väetise kasutamine on mineraalväetise kasutamisest odavam. Orgaaniline väetis sõnniku või lägana on oluliseks mulla füüsikaliste ja keemiliste omaduste parandajaks. Efektiivsem on kasutada sõnnikut komposteeritult või juba eelviljale, kuna
vähelagunenud sõnnikutükid halvendavad hooldustööde kvaliteeti ja tekitavad ebaühtlase mullaniiskusega kuival suvel mugulate lõhenemist vähendades kaubanduslikku välimust. Kartulile on suurem osa toitaineid vaja kasvuperioodi esimesel poolel. Väetamine suurendab taimede kasvu ja mugulasaaki, kuigi mugulate kuivainesisaldus väheneb, suureneb kuivainesaak.

Kui vaod on kokku kasvanud

Igasugused mehaanilised tööd on lõpetatud v.a. lehestiku tõrje fungitsiidi ja insektitsiidiga. See on kriitiline aeg võimalike lehestikuhaiguste lööbimiseks, õhuliikumine vagude vahel on väiksem, alumised lehed püsivad kauem niisked. Keemiliseks tõrjeks kasutada ennetavat tõrjeprogrammi, mille käigus kaetakse
fungitsiidiga põhjalikult kogu taime roheline pind. Mankotseeb toimeainet sisaldava fungitsiidi kasutamine võib vajalik olla 7–10 päeva järel, et kindlustada uute kasvanud lehtede kaitse. Jaheda ja vihmase ilmaga tuleks intervalli lühendada. Viirused levik võib hoogustuda lehetäide elutegevuse tagajärjel. Lehetäide pritsimisvajadus otsustatakse põllu vaatlusel.