Ettevalmistus
Tootmises paljundatakse kartulit eelkõige mugulast, mis on kartulitaime maa-alune vegetatiivne osa. Seemnest, mis pärineb kartuli viljast – marjast, paljundatakse kartulit eelkõige sordiaretuses. Mugulatest paljundamisel saadakse saaki oluliselt kiiremini kui seemnest paljundatud kartulilt, mistõttu ongi taoline paljundusviis kõige enam ka levinud.
Enne kartuli maha panekut tuleks endale kõigepealt selgeks teha, millisel eesmärgil ja otstarbel planeeritakse kartulit kasvatada. Sellest sõltub, milliseid sorte kasvatada, kartuli toitainetega varustamine ning kõikvõimalikud muud võtted alates mulla ettevalmistamisest kartuli kasvatamiseks kuni hilisema saagi hoiustamiseni.
Enamasti määrab turg selle, millise kartulisordi järele on hetkel kõige suurem nõudlus. Sort määrab ka kartuli kvaliteedi ja kasutusotstarbe. Eestis kasvatatakse kartulit peamiselt 3 sektori tarbeks – värske kartuli sektor, töötlevtööstus ja seemnekartuli tootmine. Kõigil neil sektoritel on omad kvaliteedinõuded, mille peamiselt määrab ära sort. Vaatamata sellele, et mõned sordid on universaalsed ning neid võib kasutada mitmel otstarbel, dikteerib ikkagi sektor selle, millise sordi järele on nõudlus kõige suurem. Samuti määrab saagivõime ja sordilt saadavate mugulate suurus selle, mis otstarbel kartulit edaspidi kasutatakse. Ka põllu valik, kuhu kartul planeeritakse maha panna on oluline faktor, mis mõjutab kartuli edaspidist kasutusotstarvet, sest mullaviljakus ja selle sobilikkus kartulikasvatuseks ning patogeensete (haigust tekitavad) organismide olemasolu mullas mõjutavad kindla sordi kvaliteeti ja saagipotentsiaali.
Patogeensete organismidega saastunud muld ei sobi kartulikasvatuseks, kuna seemnekartuliga levitatakse patogeene edasi ka teistesse muldadesse. Haigused vähendavad saagikust ning samuti väheneb mugulate visuaalne kvaliteet, mis on eriti tähtis nii värske kartuli sektoris kui ka töötlevas sektoris. Patogeensed organismid põhjustavad ka kõikvõimalikke mugulate kasvuhäireid, mis taaskord mõjutab mugulate kvaliteeti negatiivselt. Mahapanekuks kasutatava seemnekartuli kvaliteet määrab ka selle, millise kvaliteediga on oodatav saak. Kui seemnemugulad on haigustega nakatunud on tõenäosus saada haigustekitajatega nakatunud saaki ka oluliselt suurem. Kvaliteedi ja saagikuse langus avaldavad aga negatiivset mõju kartulikasvatamise kasumlikkusele. Lisaks jäävad patogeensed organismid edasi mulda, mis omakorda hiljem võivad nakatada ka terveid mugulaid. Seepärast on kartulikasvatuses väga oluline kasvatada kartulit pikkades külvikordades.
Külvikord
Pikad külvikorrad on olulised, et kontrollida haiguseid ja kahjureid, optimeerida põllukultuuride tootlikkust ning vähendada tootmiskulusid. Kõige enam ongi võimalik mugulahaiguseid kontrollida just mitmekesiste külvikordadega. Samuti avaldavad pikad külvikorrad positiivset mõju mulla omadustele.
Kartul on kultuur, mis vajab kasvuks palju toitaineid ning ka intensiivset harimist. Külvikorrad kartulikasvatuses aitavadki mulda pärast kartulit taastada. Liblikõielised kultuurid külvikorras aitavad mulda toitainetega rikastada, lisaks on neil ka mõningane võime suruda alla kartulimugulatele patogeenseid organisme. Siiski on leitud, et kui kartulit kasvatada mõne liblikõielise kultuuri järel, siis tema lämmastiku omastamine ja seetõttu ka tarve on palju suuremad, võrreldes sellega kui kartulit kasvatatakse pärast teravilju. Teraviljad külvikorras aitavad aga kartulile patogeensete organismide tegevust alla suruda ja häirida. Samuti on muud haljasväetistest põllukultuurid kartuliga samas külvikorras kasvatamiseks sobilikud, sest aitavad rikastada mulda toitainetega ja vähendada ka patogeensete organismide arvu mullas. Mullaviljakuse tõstmine pärast või enne kartulit on terve külvikorra seisukohalt väga oluline, sest kartul eemaldab mullast väga suurtes kogustes toitaineid.
Mullaharimine
Mullaharimine on kartulikasvatuses üks tähtsamaid aspekte, sest hästi haritud muld loob tingimused suure ja kvaliteetse saagi saamiseks. Kartulikasvatuses on väga soovitatav kasutada kündi või kultiveerimist vähemalt 25 cm sügavuselt.
Kui kartulile on eelnenud heintaimed, tuleks need mulda viia juba sügisel. Mulla sügavalt läbiharimine aitab vähendada ka umbrohtumust. Pärast kündi maa tasandatakse, misjärel on võimalik ajada vaod. Arvesse tuleks võtta seda, et iga mulda häiriv tegevus avaldab mõju mulla füüsikalistele, keemilistele ja bioloogilistele omadustele, mistõttu kehtib reegel, et vähem on rohkem. Seda enam, et kartulikasvatuse ajal tuleb mulda korduvalt häirida. Liiga niiske mulla harimisest tuleks hoiduda, sest on oht mulla tihenemiseks. Tihenenud mullas on häiritud juurte kasv ja areng ning samuti luuakse soodsad tingimused haiguste levikuks, sest mullas võib tekkida probleeme liigniiskusega. Tihenenud mullas on häiritud ka kartuli üleüldine kasv, sest toitainete omastamine on raskendatud.
Enne kartuli mahapanekut tuleks eemaldada vagude vahelt kivid ning suuremad kivistunud mullatükid, et vältida kartuli koristuse ajal mugulate vigastamist. Suuremad kivid, mis tulevad ilmsiks pärast kündi, tasuks ka juba varem eemaldada vältimaks seadmete vigastamist. Lisaks kivide ja suuremate mullatükkide eemaldamisele tuleks muld enne kartulit harida võimalikult peeneks ja õhustatuks, et mugulate mulda viimisel oleks neil hea otsekontakt mullaga. See loob eeldused varajasemaks tärkamiseks ning samuti nakatuvad mugulad õhustatud mullas vähem harilikku kärna (Streptomyces spp.). Hästi haritud muld suurendab herbitsiidide efektiivsust ning vähendab kasvavate mugulate roheliseks muutumist, kuna valguse juurdepääs mugulateni on takistatud.
Mulda ei tohi harida liiga peeneks, sest sellega lõhutakse mulla struktuursus. Patogeensete organismide ja kahjurite mullast tõrjumiseks on võimalik kasutada ka spetsiaalseid preparaate, millega töödeldakse mulda mõni nädal enne kartuli mahapanekut. Mitmeaastaste umbrohtude tõrjumiseks on, nii sügisel kui ka kevadel enne kartuli mahapanekut, võimalik kasutada herbitsiide. Vao laius ning kaugus üksteisest peaks olema optimaalne, et mugulatel pesa moodustumisel ruumi jätkuks ning nad kõik vakku ära mahuks.
Mahapanek
Võimalikult varajane kartuli mahapanek kevadel loob küll eeldused saagipotentsiaali maksimeerimiseks, kuid mõningatel muldadel ja kasvuaastatel tuleks kartuli mahapaneku aega edasi lükata, vältimaks mulla kahjustamist, mis võib kaasneda liiga märja mulla harimisega.
Liiga vara tärkavatel taimedel on oht külmakahjustustele, sest kevadeti on ilmad väga muutlikud. Jahedas mullas tärkavad taimed aeglasemalt ning hilisem maapealne biomass jääb arengult tagasihoidlikumaks, mis omakorda piirab saagikust. Oluline on mahapanekul jälgida kui sügavale mulda mugulad viiakse. Liiga sügavale pandud mugulatel tärkamine hilineb ja see võib saagikusele negatiivset mõju avaldada, samuti võib saagikoristusel seetõttu probleeme esineda. Liiga pinna lähedale jäänud mugulatel võib samuti tärkamisega probleeme olla, kuna mullapind kuivab väga ruttu, mistõttu ei saa mugulad piisavalt niiskust. Lisaks sellele võib koristusel ilmneda, et kuna mugulad olid valguse eest vähem kaitstud, on paljud mugulad roheliseks muutunud. Keskmine soovituslik sügavus mugulate mahapanekuks võiks olla sõltuvalt mulla lõimisest 10-15 cm.
Suurema ja varasema saagi saamiseks on soovitatav mugulaid enne mahapanekut eelidandada. Eelidandatud mugulad tärkavad kiiremini ning omastavad emamugulalt paremini toitaineid.
Eelidandamine võiks alguse saada ligikaudu 38 päeva enne mugulate mahapanekut. Kõigepealt hoida mugulaid 36 päeva ööpäevaringselt 12-15 °C temperatuuri juures ning seejärel jätta mugulad 2-ks päevaks jahtuma, et mugulad ei saaks mahapanekul temperatuuride erinevusest šokki. Eelidandamine mõjub positiivselt saagikusele ning aitab leevendada kasvuaasta ilmastikust tulenevaid riske. Valgusrežiim võiks olla sarnane normaalsele päeva pikkusele samal perioodil. Kuna oluline on, et iduäratamise ajal saaks mugulad ka piisavalt valgust, et need välja ei veniks, siis on mugulaid soovituslik ladustada võimalikult hõredate kihtidena kastides, et oleks tagatud piisav valguse juurdepääs. Samuti peab olema piisavalt õhuniiskust, et mugulad liigselt ei kuivaks.
Eelidandatud mugulad tuleb mulda viia ettevaatlikult, et idusid mitte lõhkuda. Mahapanekuaegselt vigastatud mugulad on vastuvõtlikumad mullatekkelistele haigustele.
Hoidlas tuleks võimalusel haigusilmingutega mugulad juba varakult eemaldada ning vältida nakatunud mugulate kasutamist seemnemugulatena. Kui seda pole võimalik teha või haigustõrje preparaatide kasutamine osutub liiga kulukaks ja kättesaamatuks, võib seemnemugulaid lühiajaliselt (5 min) töödelda 55 °C kraadises vees, mis aitab samuti haigustekitajaid vähendada.
Seemnemugulate keskmine suurus võiks olla vahemikus 35-55 mm ümarate mugulate puhul ning ovaalsetel mugulatel 30-50 mm. Kõige olulisem on, et kartulikasvatuses kasutataks korralikke ja kvaliteetseid seemnemugulaid.
Väetised ja väetamine
Väetiste ja väetamise vajaduse määrab mulla tüüp ja toitainete sisaldus selles, eelnevad kultuurid külvikorras, oodatav kasvuperioodi pikkus ning kasvatatav sort. Seetõttu pole võimalik anda ka kindlaid väetisekoguste soovitusi. Siiski võib väetisi kartulile anda samas koguses või isegi veidi rohkem kui maksimaalse saagi moodustumiseks vaja on. N liig võib saagikust siiski vähendada, raskendada pealsete hävimist, mis saagikoristuseks vajalik ning vähendada saagi kvaliteeti. Lisaks saagikusele mõjutab väetamine ka taime mugulate arvu, mugulate kuivaine sisaldust ning vastuvõtlikkust vigastustele, kuid vähe on tõendeid selle kohta, et optimaalsete väetisekoguste andmine mõjutaks kuidagi neid näitajaid. Väetisi võib anda ka eesmärgiga, et säilitada ja parendada mulla reservuaare, et toitainete eemaldamine pikema perioodi jooksul mulda ei kurnaks (eriti just P ja K). Vaatamata sellele, et P, K, Mg ja teiste elementide vajaduse saab mullaanalüüsidega päris täpselt määrata, pole N vajadust nii täpselt võimalik määrata, kuigi tavaliselt mõjutab just N taime kasvu kõige enam. Kartuli lisalämmastiku vajadus on väiksem, kui eelnevalt on kasvatatud liblikõielisi kultuure, mille tõttu on mullas palju N rikast orgaanilist ainet või kus eelnevale kultuurile on manustatud kõrgete normidega sõnnikut, virtsa või läga. Samuti vajavad lühikese kasvuperioodiga taimed vähem N kui pikema kasvuperioodiga taimed. Kartuli N vajadus on kõige suurem, kui ta järgneb teraviljadele või kehva kvaliteediga püsirohumaale, kui N varu on eelneva kultuuri poolt ammendatud või sügis-talvine periood on olnud väga sademeterohke. Kõige sagedamini manustatakse kartulile toitaineid mahapanekuaegselt. Samuti võib väetisi anda kasvuaegselt lehekaudsete väetistega, kuid toitainete omastamine lehestiku kaudu on piiratud, eriti kui taimed vananevad.
Kartuli taim vajab enam kui 14 erinevat mineraalset elementi – N, P, K, Ca, Mg, S, Cl, Fe, Mn, B, Zn, Cu, Mo, Ni. Optimaalseks taimekasvuks on neid elemente mullas tavaliselt ebapiisavalt, mistõttu antakse maksimaalsete saakide saamiseks täiendavalt väetisi. Nagu eelnevalt mainitud, sõltuvad väetiskogused maksimaalsete saakide saamiseks mulla tüübist ning selle toitainete varust, kasvuaja ilmastikust, agronoomilistest võtetest – aeg, asukoht ja väetise vorm, mida taimedele manustatakse, samuti sordiomadustest – kasvuaja pikkus ja kasvukiirus.
Lämmastik (N)
Lämmastik on kõige enam kartuli kasvu piirav toitaine, mõjutades peaaegu kõiki kasvufaase ja arenguetappe. N mõjutab maapealsete vegetatiivsete osade kasvu, suurendades lehepinnaindeksit ja relatiivset kasvu. N efektiivsus on kõige suurem just kasvu alguses, mil N lisamine aitab suurendada ja intensiivistada pealsete kasvu. Samuti lükkab N edasi valmimist, seega pikeneb kasvuperiood. Kõrged N-väetise kogused lükkavad edasi mugulate moodustumist, kuid lõppkokkuvõttes aitavad suurendada mugulate kasvu. Seetõttu on õige N väetise kogus ja andmise aeg väga oluline saamaks maksimaalset saaki. Mahapanekuaegselt tuleb kartulile anda piisavas koguses N väetist, et tagada taimestiku kiire areng, ilma seejuures lükkamata edasi mugulate moodustumist. Kasvuaegne väetamine on oluline lükkamaks edasi taimede vananemist, et tagada mugulate intensiivne kasv võimalikult pikaks perioodiks. See, mitmeks osaks kasvuaegne väetamine jagada ja mis koguses toitaineid anda, sõltub täielikult piirkonnast, kus kartulit kasvatatakse ja ilmastikust. Tavaliselt antakse teistkordselt N väetist stoolonite ning mugulate moodustumise ajal, et taim kasutaks manustatud toitelemente võimalikult efektiivselt. Vaatamata sellele, et kartul vajab N kõige rohkem, on tema N kasutamise efektiivsus üsna madal – keskmiselt 50%. Enamusel Eesti muldadel on maksimaalsete saakide saamiseks soovitatav anda kartulile keskmiselt 100-150 kg N/ha. Viljakatel muldadel vähem, vähemviljakatel rohkem.
Fosfor (P) ja kaalium (K)
Kartul vajab oma kasvuks palju P ja K. Nende toitelementide lisamine suurendab juurte kasvu ja taime kõrgust. Mõlemad toitelemendid mõjutavad ka lehestiku kasvu ja arengut, kuid seda erinevalt. P suurendab lehestikku terve kasvuperioodi, kuid K suurendab lehestiku kasvu just hilisemas kasvustaadiumis. On leitud, et P lisamisel saavutatakse varem maksimaalne taimestiku kasv, mistõttu saavutatakse ka varem maksimaalseid saake. Samuti mõjutavad P ja K mugulate saagikust, kuna need toitelemendid mõjutavad mugulate suurust ja arvukust. P suurendab väikeste mugulate osakaalu kogusaagis, seevastu K väetamine suurendab keskmisse ja suuremasse klassi kuuluvate mugulate osakaalu. Samuti mõjutab K mugulate kvaliteeti ja taime stressitaluvust. Kõrgem K sisaldus taimedes suurendab taimede külmataluvust, mis on eriti olulised just kasvu alguses ja lõpus. Kartuli P ja K omastamist mõjutab samuti kasvuaasta ilmastik. Jahedamal aastal reageerib kartul P manustamisele paremini kui soojal kasvuaastal. K omastab kartul paremini aastatel, mil on suur saagi saamise potentsiaal ning piisavalt niiskust. Nii K kui P antakse enamasti samaaegselt kartuli mahapanekuga, sest need toitained on eriti olulised just kasvu alguses. K võib siiski anda jaotatult nagu ka N väetist. P ja K väetisi antakse kartulile vastavalt mulla toitainete sisaldusele tuginedes.
Mikroelemendid
Enamasti on tsink (Zn) just see mikroelement, mis on kõige defitsiitsem. Järgnevad raud (Fe), vask (Cu) ja mangaan (Mn). See, milline on mikroelementide mõju kartulile, on mõjutatud sordist, mulla tüübist ja selle toitainete sisaldusest, taimejäänustest mullas, külvikorrast, agrotehnilistest võtetest ning toitainete omavahelistest suhetest. Pikaajalised intensiivsed külvikorrad on mulla mikroelementide sisaldust vähendanud, kuid taimejäänuste muldaviimine seda seevastu parendanud. Erinevate mikroväetiste andmine parendab ka NPK väetiste omastamist. Seega tuleks mikroelemente anda kompleksselt koos põhitoitelementidega. Lisaks saagikuse mõjutamisele aitavad mikroelemendid leevendada ka haiguste ja kahjurite põhjustatud kahjustusi.
Orgaaniline väetamine
Kõige sobilikum orgaaniline väetis kartulile on allapanuga komposteerunud veisesõnnik, mille norm võiks jääda vahemikku 30-40 t/ha. Kuna linnu- ja seasõnnik sisaldab toitaineid suuremates kogustes, tuleks nende norme vähendada isegi kuni poole võrra. Enamasti antakse orgaanilist väetist kas sügisel või kevadel enne kündi. Kui orgaaniline väetis antakse sügisel ning sügis-talvisel perioodil on palju sademeid ja rohkesti lumesulamise vett, siis on oht toitainete väljauhtumisele. Sügisesel orgaanilise väetise andmisel omastab kartul sellest küll paremini toitaineid, kuid kevadise andmise puhul jääb rohkem toitaineid mulda alles ka järgnevatele põllukultuuridele. Vedelsõnnikut antakse kartulile ainult kevadel mullaharimise käigus või siis kasvuaegsel vaheltharimisel. Tuleb meeles pidada, et sõnniku kui orgaanilise väetise kasutamisel, suureneb ka oht mugulate nakatumiseks harilikku kärna.
Kasvuaegne hooldamine
Kartuli kasvuaegse hoolduse eesmärk on luua idanevatele ja tärkavatele taimedele soodne kasvukeskkond, hävitada kartulitaimega konkureerivaid umbrohte, kobestada mulda, et see oleks õhurikas ning hoiaks hästi niiskust, kuid sealjuures väldiks liigniiskust. Samuti aitab kasvuaegne harimine kaasa taimede paremale toitainetega varustatusele.
Peamisteks kasvuaegseteks mullaga seotud hooldustöödeks on kartuli muldamine ning vagude äestamine. Kartuli kasvu alguses võib umbrohtude tõrjeks põldu paar korda äestada. Vajadusel ka rohkem. Samuti aitab muldamine umbrohte alla suruda ning mulda kobestada, kuid ühtlasi ergutatakse kartulitaime ka intensiivsemalt kasvama. Edaspidi, kui kartulitaime kasv on juba lopsakam, on taim ise võimeline umbrohtudega konkureerima. Kartulit on võimalik äestada ja mullata seni, kuni kasutatavad seadmed ei lõhu kartulitaime ennast. Kui muldamine või äestamine jätkub ka siis kui kartulitaim on kasvult juba suur ja lopsakas, võivad taimed saada vigastusi. Vigastatud taime kaitsevõime nõrgeneb, mistõttu suureneb ka vastuvõtlikkus erinevatele patogeensetele organismidele.
Kartuli kasvuaegset niisutamist kasutatakse kui soovitakse tõsta saagikust ning parendada saagi kvaliteeti. Niisutamist kasutatakse ka, et hoida kontrolli all mugulate hariliku ja hõbekärnaga (Helminthosporium solani) nakatumist. Kõige paremaid tulemusi on andnud, kui kartulit niisutatakse mugulate moodustumise ja arengu ajal. Kartuli niisutamine vahetult enne koristust aitab vähendada koristusaegset mugulate vigastumist, kui koristusperiood jääb väga kuivale ajale. Samuti kui peaks esinema öökülmasid aitab niisutamine kaitsta taime külmakahjustuste eest. Keskmiselt vajab kartulitaim 25 mm vett nädalas, kuid peamise vajaduse ja niisutuse aja määrab siiski kasvuperioodi ilmastik.
Koristamine
Tavaliselt jäetakse kartul nö loomulikult valmima ja küpsema ilma pealsete hävitamiseta.
Pealsed hävitatakse kasvu lõpetamiseks peamiselt siis, kui on saavutatud piisav saak kindla suurusega mugulaid (näiteks seemnekasvatus). Pealsete hävitamine aitab koorel rutem kinnituda, mis omakorda võimaldab saaki varem koristada, näiteks enne kui mugulahaigused levima hakkavad. Kui pealsed on suured ning lopsakad võib kartulikombaini töö olla häiritud, sest mugulate eemaldamine pealsetest on raskendanud ning suureneb mugulate vigastamise oht. Pealsete hävitamise järel muutub mugulate koor samuti palju tugevamaks, kuid olenevalt sordist ning kasvutingimustest võib siiski veel 2-6 nädalat aega minna enne kui mugulad on täielikult koristusküpsed ning vastupidavad koristusele. Pealseid on võimalik hävitada nii keemiliselt kui mehaaniliselt. Üldiselt on levinum mehaaniline hävitamine läbi pealsete mahaniitmise, sest see on keskkonnasõbralikum ning odavam.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et kartuli koristuseks saabub õige aeg siis, kui koor on kinnitunud ning vähemalt 2 nädalat enne koristust on pealsete elutegevus lõppenud, mis aitabki tagada selle, et mugul on täielikult koristusküps.
Suurtootmises kasutatakse kartuli koristuseks enamasti kartulikombaine. Väiketootmises või koduseks tarbeks kasutatakse ka sellist viisi, kus vaod aetakse lahti masinatega, millele järgneb mugulate käsitsi noppimine. Viimase puhul saavad mugulad oluliselt vähem vigastusi, sest mitu tööaspekti nagu sorteerimine suurusklassidesse kui ka vigastatud mugulate ja muude lisandite eemaldamine ning hoiustamine kastidesse/kottidesse, jne. saab toimuda juba koristusaegselt.
Kõikvõimalike tööde käigus, mis järgnevad kartuli koristusele kui ka koristusaegselt, võivad mugulad saada vigastusi, mis vähendab nende kvaliteeti. Üheks lihtsaks viisiks, kuidas teada saada, millised probleemid kindla kasvuaasta saagiga ette võivad tulla on see, kui panna teatud kogus mugulaid kasti ning viia nad kõrge õhuniiskusega pimedasse ruumi, mille temperatuur on 35 °C. Sellistes tingimustes luuakse haiguste arenemiseks kiiresti soodne keskkond, mille käigus saab monitoorida, milliste haigustega ning kahjustustega võidakse hoiustamisperioodil silmitsi seista. Taoline teave aitab juba ennetavalt saagi kvaliteeti kindlustada.
Paljundamine
Kõige enam paljundatakse kartulit tootmises nö „tavalistest“ seemnemugulatest, millede läbimõõt on vahemikus 35-55 mm ümarate mugulate puhul ning ovaalsetel mugulatel 30-50 mm. Taoline paljundamisviis annab kõige kiiremini oodatavad tulemused. Seemnekartuliks tuleks kindlasti kasutada sertifitseeritud mugulaid, mis tagavad selle, et tegemist on kvaliteetse ja kontrollitud paljundusmaterjaliga.
Üheks uueks kiiresti maailmas levivaks paljundamisviisiks on minimugulate kasutamine. Minimugulaid saadakse kasvuhoones kasvatamisel nö vesiaianduse põhimõtteid rakendades, mis võimaldab kiiresti ja odavalt toota suurtes kogustes pisikesi mugulaid. Minimugulate läbimõõt on 5-20 mm ning kaal 0,5-5 g. Taolist paljundusviisi kasutades saadakse haigustevaba pisike mugulake, mida on edasi võimalik seemnemugulate tootmises kasutada, et saada haigusvabasid seemnemugulaid. Minimugulaid peetaksegi seemnemugulate kasvatuses nö alusmaterjaliks, mistõttu on selline paljundusviis sobilik eelkõige seemnemugulate kasvatajatele.
Kartulitaime tõelise seemne, mis pärineb kartuli viljast marjast, kasutamist harrastatakse eelkõige arenevates riikides. Seemnete kasutamine tootmises on odavam ning puuduvad hoiustamiskulud. Lisaks on ka kõik transpordiga seotud kulud märkimisväärselt odavamad, kui mugulaid kasutades. Tõelise seemne kasutamisel on puuduseks seemnete kvaliteedi heterogeensus (ebaühtlus). Samuti jäävad mugulate suurused sageli väga väikesteks, mistõttu laiemas maailmas seemnetest paljundamist väga ei harrastata.
Eestis aretatud sortide seemnekasvatuse algmaterjal pärineb Eesti Taimekasvatuse instituudist. Esimese etapina istutatakse in vitro (katseklaasis) kasvavad taimed katseklaasist kilerullidesse kohanema ja sealt edasi kasvuhoonesse, kus kasvatatakse esimesed mugulad järgnevateks seemnekasvatuse etappideks (kategooria M).
Seemnekasvatus
Seemnekartuli kategooriad on:
- M – mikropaljundamise teel saadud seemnekartul, et tagada sordiehtsus ja taimetervis. Mõeldud supereliitseemnekartuli (SE) tootmiseks.
- Supereliitseemnekartul (SE) – toodetud nii, et oleks tagatud sordiehtsus ja taimetervis, on ette nähtud selleks, et toota eliitseemnekartulit, vastab supereliitseemnekartulile kehtestatud nõuetele ja on sertifitseeritud. SE seemnekartuli alamkategooriad on: SE 1 – mikrotaimedest toodetud supereliitseemnekartul; SE 2 – teise põlvkonna supereliitseemnekartul; SE 3 – kolmanda põlvkonna supereliitseemnekartul.
- Eliitseemnekartul (E) – põlvneb supereliitseemnekartulist, mõeldud sertifitseeritud seemnekartuli tootmiseks, vastab eliitseemnekartulile kehtestatud nõuetele ning on sertifitseeritud. E seemnekartuli alamkategooriad on: E 1 – esimese põlvkonna eliitseemnekartul; E 2 – teise põlvkonna eliitseemnekartul; E 3 – kolmanda põlvkonna eliitseemnekartul.
- Sertifitseeritud seemnekartul (A) – on seemnekartul, mis pärineb supereliit- või eliitseemnekartulist, mõeldud tarbekartuli tootmiseks, vastab sertifitseeritud seemnekartulile kehtestatud nõuetele ning on sertifitseeritud.
- Sertifitseeritud seemnekartul (B) – on seemnekartul , mis pärineb otse supereliit- või eliitseemnekartulist või sertifitseeritud seemnekartuli kategooria klassi A tähistusega seemnekartulist, mõeldud tarbekartuli tootmiseks, vastab kehtestatud nõuetele ning on sertifitseeritud.
- Säilitussordi seemnekartul (GR) – on seemnekartul, mis on sordiehtne ja -puhas, toodetud kooskõlas sordi säilitamiseks mõeldud meetoditega, pole mõeldud turustamisotstarbelise seemnekartuli tootmiseks, vastab säilitussordi seemnekartulile kehtestatud nõuetele ning on tarnija poolt sertifitseeritud.
Selleks, et seemnekartulit toota peab kasutama sertifitseeritud algmaterjali. Mida kvaliteetsem on algne seemnekartuli materjal, seda kvaliteetsemat seemnekartuli saaki võib oodata.
Üldiselt on soovitatav seemnekartulit kasvatada teistest kartulipõldudest eemal, et vältida kahjurite levikut. Supereliitseemnekartuli tootmisel peab vahemaa naabruses asuva tootmispõlluga olema vähemalt 50 m, eliitseemnekartuli puhul 25 m ja sertifitseeritud seemnekartuli ja säilitussordi seemnekartuli tootmise puhul 10 m. Seemnekartuli kasvatamiseks mõeldud põld peaks olema ka vaba kartuli jaoks patogeensetest organismidest. Kui on varasemalt teada, et antud põllul, mida soovitakse kasutada seemnekartuli tootmiseks, on olnud probleeme kartuli jaoks ohtlike patogeenidega, siis taolise põllu kasutamine tuleks välistada. Juhul, kui selles osas info puudub ongi seda ainus võimalus teada saada nö katse-eksituse meetodil. Sellisel puhul on kõrge oht, et oodatav mugulasaak ei sobi kasutamiseks sertifitseeritud seemnekartulina, kuid saadakse info põllu fütosanitaarse seisundi kohta.
Väetamisel arvestada sellega, et eesmärgiks pole mitte kaaluliselt võimalikult suur saak, vaid võimalikult suur arvukus konkreetses suuruses seemnemugulaid. Väetamisel kasutada kompleksväetisi, mida manustada samal ajal seemnekartuli mahapanekuga. Sõnnikut manustada eelnevale kultuurile, mitte otseselt kartulile. Sõnniku manustamisel tuleks seemnekartuli kasvatuses üldse ettevaatlik olla, kuna sõnnik soodustab hariliku kärna ning mõningate teiste haiguste arengut.
Seemnekartuli mahapanek võiks toimuda võimalikult vara. Samuti on soovitav kasutada seemnemugulate eelidandamist, et tagada taimede kiire areng ja kasv enne kui kahjurid ja haigused tõsiselt levima hakkavad. Seemnekartuli kasvatamisel panna mugulad vakku tihedamalt.
- Pealsed eemaldada enne, kui kartul ise nö koristusküpseks saab. Sellega suurendatakse seemnemugulate osakaalu saagis.
- Põld, mida seemnekartuli kasvatamiseks kasutatakse, peab olema umbrohupuhas ja kobe.
- Kasvuaegselt teostada kahjurite ja haiguste tõrjet.
- Koristusel vältida mugulate mehaanilist vigastamist.
Lisaks tuleb kasvuaegselt põldu pidevalt monitoorida, et eemaldada haigustunnustega ning mitte sordiomased taimed. Samuti, et ei toimuks haigustega ristsaastumist, tuleks enne seemnekartuli põllule minekut puhastada põllutöömasinad.
Säilitamisest lähemalt võib lugeda koristamise ja säilitamise osa alt.
Täpsemad seemnekartuli tootmise ja turustamise nõuded leiab Riigiteatajast
Kartul maheviljeluses
Mahepõllumajanduse aluseks on terve muld, mistõttu tuleb maheviljeluses kasutada vahekultuure (nö püüdjad kultuurid), komposte või sõnnikut, mis looksid bioloogiliset aktiivse ja struktuurse vett ning toitaineid hoidva orgaanilise aine rikka mulla. Lisaks eelnevale tuleb kindlasti kasutada pikkasid külvikordasid. Kartul on väga intensiivset hooldust ja palju toitaineid vajav kultuur, seega pikad külvikorrad aitaksid mulda pärast kartulit taastada. Samuti aitavad külvikorrad majanduslikke riske hajutada.
Vahekultuure kasvatatakse seepärast, et neil on positiivse mõju mulla omadustele kui ka järgnevale põhikultuurile. Vahekultuurid aitavad hoida mullaviljakust, parendavad künnikihti, ennetavad erosiooni ning osalevad toitainete ringluses. Samuti aitavad vahekultuurid vähendada põllu umbrohtumust, pakkudes neile konkurentsi, suurendavad vee läbilaskvusvõimet ning säilitavad või suurendavad ka kasulike seente populatsioone ja aitavad isegi hoida kontrolli all haiguseid, nematoode ja putukkahjureid. Ristõieliste kultuuride kasutamine vahekultuurina on aidanud vähendada mugulahaigustesse nakatumist ning pidurdada mugulatel haiguste levikut. Mitteliblikõielisteks vahekultuurideks kartulikasvatuses on sobilikud talirukis, raihein ja nagu eelnevalt mainitud ristõielised. Liblikõielised vahekultuurid aitavad siduda õhulämmastikku, mistõttu lisandub mulda täiendavalt toitainet. Isegi kui liblikõieline vahekultuur niidetakse, saab talvel kahjustatud või viiakse mulda sisse, vabaneb siiski lämmastik järgnevale kultuurile. Liblikõielise kasutamisega kartulikasvatuses tuleb aga olla ettevaatlik, sest liblikõielised on head peremeesorganismid kartulihaigustele nagu mustkärn, tõusmepõletik, vilttõbi, närbumistõbi ja ka nematoodidele.
Külvikordasid planeerides tuleb arvesse võtta, milline on külvikorrakultuuride toitainetevajadus ja –tarve. Kuna kartul eemaldab suurtes kogustes toitaineid ning jätab vähe orgaanilist ainet mulda, peavad kartuliga samas külvikorras olema mõned kultuurid, mis vastupidi rikastavad mulda toitainete ja orgaanilise ainega. Taolisteks kultuurideks on just liblikõielised kui ka teraviljad, mis jätavad mulda just rohkesti orgaanilist ainet, liblikõieliste puhul ka toitaineid. Siiski tuleb meeles pidada, et liblikõieliste kasutamisel võib esile kerkida kartulihaiguste levimise oht ning teraviljad soodustavad traatussi levikut. Ristõielised kultuurid külvikorras aitavad üldiselt mugulahaiguseid vähendada. Samal põllul kartulikasvatuse vahele peaks jääma võimalikult pikk aeg, et vähendada haiguste ja kahjurite levikut.
Umbrohtumus on kartulikasvatuses suureks probleemiks, sest umbrohud saavad vabalt vagude vahel kasvada. Umbrohtumusega aitavad võidelda nii vahekultuurid kui külvikorra teised kultuurid. Lisaks kasvuaegsed hooldustööd nagu muldamine ja äestamine aitavad umbrohtumust kontrolli all hoida.
Sordi valikul tuleks valida taolised sordid, mis oleksid haiguste ja kahjurite suhtes kindlad ning sobiksid ka toitainete vajaduse poolest maheviljeluslikesse tingimustesse. Kindlasti mitte valida maheviljelusse sorte, mis sobiksid eelkõige intensiivtootmisse. Taoliste sortide nõudeid on maheviljeluslikes tingimustes väga raske täita. Varajaste sortide kasutamisel on eeliseks see, et taimede kasv ja areng on kiire, mis võimaldab saada suurema saagi enne kui kasvuaegsed haigused põllul hakkavad levima või kartulitaimede areng on juba nii kaugel, et kasvuaegne haigus ei mõjuta enam saagikust ja saagi kvaliteeti nii oluliselt. Eriti oluline on see just lehemädaniku levimise seisukohast. Varajasemaid sorte on võimalik varem ka koristada, mistõttu saab sügis-talvised vahekultuurid varem külvata, mis tagab aga vahekultuuridele pikema vegetatsiooniperioodi enne talve saabumist. Samuti on seemnemugulate eelidandamine maheviljeluses olulise tähtsusega. Eelidandamine kiirendab taimede tärkamist ning kasvufaaside läbimist, mis on samuti haiguste levimise seisukohast väga oluline.
Toitainete täiendav manustamine kartulikasvatuses on olulise tähtsusega. Toitainete täiendav manustamine aitab tõsta saagikust, vähendab mullast toitainete eemaldamist ning tagab parema kvaliteediga saagi. Samuti on hästi toidetud taim, nagu iga teinegi organism, terve ning vähem vastuvõtlik haigustele. Maheviljeluslikus kartulikasvatuses on peamiseks toitainete allikaks sõnnik, seda just komposteerunud või kääritatud kujul. Värske sõnniku manustamine suurendab haigustesse nakatumise riski. Erinevate teiste kompostide puhul sõltub komposti vanusest see kui palju lämmastikku on saadaval. Värskema komposti kasutamisel on rohkem lämmastikku saadaval just esimesel aastal. Lisatoitainete kasutamise vajaduse määrab mulla enda toitainetesisaldus, mistõttu mullaproovide võtmine on äärmiselt olulise tähtsusega planeerimaks edasisi tegevusi.
Taimekaitse puhul on olulisteks mõjutajateks piisav taimedele toitainete tagamine, külvikorrad ja vahekultuurid. Eelkõige tuleks tagada, et süsteem, kui tervik ise, suudaks kahjurite ja haigustega toime tulla. Rajada võib rohelisi liigirikkaid alasi ja saarekesi loomaks kasurputukatele soodsaid elutingimusi. Kasurputukad aitavad kahjurite populatsioone kontrolli all hoida ning ühtlasi vähendatakse ka seeläbi haiguste ohtu. Mitmed kahjurid on sellised, kes lisaks ise taimele kahju tehes levitavad ka mitmesuguseid haiguseid, just eriti viiruseid. Seetõttu on bioloogilise mitmekesisuse tagamine väga oluline. Samuti võib taimekaitsest teostada preparaatidega (leotised, tõmmised, ekstraktid, jne.), mis on sobilikud maheviljeluses kasutamiseks. Kuna kartulimardikas on äärmiselt problemaatiline kahjurputukas, siis eriti soodsatel aastatel, mil nende levik on rohke, oleks soovituslik kasutada taimekaitse preparaate, sest vastasel juhul võidakse hävitada terve põld ning lisaks soodustatakse ka nende arvukust järgmiseks aastaks kui tõrjevõtteid ei kasutata.
Autor: Berit Tein, Eesti Maaülikool, 2014
Toimetanud ja täiendanud: Liisa Kübarsepp, Eesti Taimekavatuse Instituut, august2022
