Üldine

Mesimurakas

Mesimurakas (Rubus arcticus) omab ulatuslikku levilat ainult jahedas kliimas ja on seetõttu looduses levinud ainult Soomes, Rootsis, Norras, ja Venemaa põhjaosas. Eestis on mesimurakas vähe levinud ja tuntud ning looduskaitse all. Tihti aetakse mesimurakat segi Eestis laialdaselt levinud rabamurakaga, mille puhul on aga tegemist samast murakate perekonnast pärit teise liigiga. Rahvapärane nimi soomurakas on pärit Kaansoost, kus tuntakse seda taime juba vähemalt 200 aastat ja seetõttu loetakse ka Kaansood mesimuraka püsileiukohaks.

Välimuselt ja suuruselt meenutab vili vaarikat, kuid ehituselt on murakavili, s.t. ei eraldu õiepõhjast. Valminud viljad on pruunikaspunased, kuid värvus sõltub ka kasvukohast. Päikeselises kohas saavutavad marjad sügavpunase värvuse, kuid varjulises kohas jäävad kahvatuks. Mesimuraka viljad on hinnalised alkoholitööstuse toorainena ja seetõttu on küpsusaste ja värvus olulised kvaliteedi näitajad. Viljadel on meeldiv tugev lõhn ja maitse, mis meenutab veidi ananassi.

Oluliseks kohastumiseks karmide talvedega on ainult juurestiku talvitumine, maapealne osa kuivab sügisel. Mesimuraka juur võib aastas kasvada kuni 1m. Juurtest saavad alguse lisajuured ja maapealsed võsud. Juurtel kasvama hakanud pungad kasvavad esimesel aastal maapinnani, järgmisel suvelõitsevad ja viljuvad. Mesimurakas on isesteerilne – oma õietolmuga ei viljastu ja seetõttu on vajalik koos kasvatada mitut sorti. Peamisteks tolmeldajateks on looduses mesilased. Kuigi mesimuraka õis on atraktiivne ja lõhnav, pole ta tolmukate tiheda asetuse tõttu tolmeldajatele kõige atraktiivsem. Kui võimalik, siis valitakse teisi õitsvaid taimi. Tolmeldajate uurimisel on selgunud, mesilased armastavad lennata piki taimede rida, lähimate õite vahel, et vähem energiat raisata. Mesilaste käitumist tuleks arvestada sordivalikul istandiku planeerimisel ja taimede paigutamisel. Kui istandik asub kohas, kus looduslikud tolmeldajad puuduvad, on vajalik õitsemise ajal tuua mesipuid. Samal ajal tuleb olla hoolas ka umbrohutõrjega, sest mesilased eelistavad mesimurakale hoopis teisi taimi nagu võilill, valge ristik jne. Tolmeldajad ei lenda vihmase ja külma tuulise ilmaga, kuid liiga kuiva ja palava ilmaga ei idane õietolm. Seetõttu on istandiku asukohaks soovitatav valida tuulevarjuline koht, kus õhu suhteline niiskus säiliks kõrgemana. On selgunud, et mesimurakat on sobiv kasvatada koos teiste kultuuridega nagu aedvaarikas või astelpaju. Read suunatakse põhjast lõunasse ja erikultuuride read paigutatakse vaheldumisi. Levinud on kilemultšiga kasvatamine, sest seniste katsete tulemusena ei talu mesimurakas herbitsiide või talub neid väga halvasti. Istanduse eaks arvatakse neli saagi aastat, seejärel hakkab taimestik taanduma.

Kasvutingimused

Kasvukohad

Eesti looduses kasvab mesimurakas erinevates kasvukohtades. Eelistatud kasvukohtadeks on sooniidud või soo-puisniidud (vanad harva niidetavad sooheinamaad ja -karjamaad) ning soostunud võsastikud. Nendes kohtades kasvavad taimed tavaliselt mätastel puude ja põõsaste läheduses.
Soostunud segametsades on aga valgustingimused halvemad ja siin viljuvad taimed ainult lagedamates kohtades – tormimurrud, metsasihid, raiesmikud. Metsa sees mesimurakas tavaliselt ei õitse, küll aga metsaservadel. Uute sobiva valgustatusega kasvukohtade tekkimisel levivad taimed kiiresti.

Mesimurakas kasvab kogu oma areaali ulatuses mõnevõrra viljakamatel muldadel kui rabamurakas. Samas on aga mesimurakataimed madalad ega ole teiste taimedega koos kasvades konkurentsivõimelised, seetõttu levivadki peamiselt niiskemates kohtades, kus teiste taimede kasv on nõrgem.

Istandikes on mesimuraka kultiveerimist soodustavateks teguriteks saagi väga kõrge hind ja vähene konkurents turul. Kuna lõuna pool mesimurakataimed ei vilju, siis on seni kultiveerimine toimunud Soomes ja Rootsis. Kuopio likööritehas tegi marjakasvatajatega lepinguid viieks aastaks, kus anti garantiihind kogu lepingu ajaks. 80. aastate lõpus oli likööritehasel lepinguid juba 80 taluga, eesmärgiks oli 100 talu. Käesolevaks ajaks on aga mesimurakakasvatus oluliselt vähenenud ebastabiilse saagikuse tõttu.

Paraku on tegemist väga probleemse marjakultuuriga ja head saaki õnnestub saada harva ka Eesti tingimustes. Põhjusteks on ilmastik ja haiguste levik. Kvaliteetse saagi saamiseks on vajalik päikseline koht, samas aga palavate ja kuivade suvedega on viljastumine pärsitud. Jahedaga ei lenda aga peamised tolmeldajad – mesilased.

Eestis on probleemiks osutunud kevadiste öökülmade kahjustused. Kasvutingimuste parandamiseks ongi soovitatav kasvatada ridades vaheldumisi teisi kultuure, mis annaksid osalist varju.

Mesimuraka likööri valmistatakse ainult Soomes ja seetõttu tuleb arvestada saagi ekspordiga. Eesti alkoholitööstus mesimurakat ei osta.

Kasvatamine

Kasvatustehnoloogia

Kasvatustehnoloogiatest on levinud nii musta kui ka valge kilemultšiga kasvatamine, mis sarnaneb maasikakasvatusega. Vaatamata kilemultšile, on oluline rajamiseelne umbrohutõrje. Selleks võib kasutada eelkultuure või herbitsiididega umbrohutõrjet. Huumusvaese ja väheviljaka mulla puhul saab mullaomadusi parandada orgaanilise väetisega, mida antakse eelkultuurile. Lämmastiku küllus põhjustab tugevat vegetatiivset kasvu ja vähendab õitsemist ning saagi kvaliteeti. Kilepeenrad planeeritakse põhja-lõuna suunalised ja kuni 15 cm kõrged. Kile võib olla must, kuid on kasutatud ka valget kilet.

Põuakartlikel muldadel aitab saagikust stabiilsena hoida niisutamine. Võib kasutada vihmutus- või tilkkastmissüsteemi. Levinum on olnud tilkkastmissüsteem, kuna selle puhul saab koos kastmisveega anda ka väetiseid, mis on eriti oluline kileviljelusel, kus kasvuaegne väetamine on raskendatud. Vihmutamise eeliseks on, et seda saab kasutada ka kevadiste õitsemisaegsete öökülmade vastu.

Erinevad sordid on soovitatav istutada ühte ritta. Reas paigutatakse erinevate sortide taimed vaheldumisi, sest mesilased lendavad piki rida. Tuleb aga arvestada, et mesilased tolmeldavad õisi ainult tuulevaikse ja sooja ilmaga. Seetõttu on suurema istandiku puhul soovitatav planeerida vaarikaread vaheldumisi mesimuraka taimede ridadega. Vaarikaread annavad osalist varju palava päevaga ja jahedaga tuulevarju. Ühel korjelennul läbib mesilane umbes 1 m pikkuse peenra ala ja seetõttu on vajalik sordid istutada vaheldumisi, kui mõlemad on võrdse saagiga. Väiksema saagiga sordi puhul võib istutada kahe saagika sordi vahele ühe teise sordi taime.