Pohl

Pohlataim on igihaljas kääbuspõõsas pika risoomiga, millest kasvab arvukalt uusi osapõõsaid. Taime kõrgus on sõltuvalt kasvukohast 5…30 cm ja esmane põõsas elab 10…15 aastat, pikem pole ka osapõõsa eluiga. Pohl on igihaljas põõsas, mille lehtede iga on 2…4 a. Ühel osapõõsal tekivad ka varte alumisest osast uinuvatest pungadest asendusvõrsed ja  seda 4…5 korda. Võrse tippu moodustuvad õiepungad juba saagiaastale eelneval aastal. Kuna viljapungad on üheaastaste okste tippudes, saab vanade okste kärpimisega ergutada uute võrsete kasvu. Taimed õitsevad mais-juunis ja õied on õrnroosad. Kuigi pohl on isetolmleja, soovitatakse tootmises koos kasvatada mitut sorti, kuna risttolmlemisel kasvavad suuremad marjad. Peamisteks tolmeldajateks on mesilased ja kimalased. Viljad valmivad augustis ja korjatakse kuni oktoobrini. Augustis võivad taimed uuesti õitseda , teise saagi saab korjata siis oktoobris. Samas pole meie tingimustes kaks saaki soovitatav, sest hiline teine saak võib külmadega kahjustuda , samuti võivad need taimed jääda külmaõrnemaks.  Tavaliselt on kahe saagi saamine levinud lõuna poolt pärit sortidel, kuid ka meie metsadest toodud kloone tasub enne avamaal katsetada.

Pohlataimi saab kasvatada ka istandikus nii orgaaniliste kui ka kilemultšiga. Istandiku eaks võib arvestada 10 aastat ja sõltuvalt kasvatustehnoloogiast ka rohkem. Multšita turbapeenras kasvatamisel saavad taimed risoomidega uusi osapõõsaid moodustada. Sel juhul on istandiku eaks arvestatud ka 20 aastat. Läikivate tumeroheliste lehtede ja punaste marjade tõttu on pohlataimed dekoratiivsed, neid kasutatakse nii haljastuses kui ka koduaedades.

Autorid: Asta Libek ja Kadri Karp (sügis 2014)

Kasvutingimused

Harilik pohl on levinud männimetsades, kus taimed võivad olla domineerivad, kuid enamasti kasvavad koos teiste taimedega. Metsamarjadest on sageli kaaslasteks mustikad ja sinikad. Looduses on pohlataimedega väga sarnased leesikad – mõlemad on sarnaste lehtede ja punaste marjadega taimed, kuid leesika marjad on jahused. Pärast metsapõlengut pohlataimed oluliselt ei kannata , sedatänu mullas olevatele kahjustamata risoomidele, vaid saavad veel elujõudu juurdegi, sest varte alumistest pungadest kasvavad uued tugevad võrsed.

Eestis ei ole pohlakasvatus istandikes levinud, mõned istandikud on Hollandis, Poolas ja Saksamaal. Suurimad istandikud on Saksamaal – umbes 70 ha, saagiga 7 tonni hektarilt. Tootmises on levinud sordiks ’Koralle’, millel on esimene saak augustis ja teine oktoobris ning saaki korjatakse kombainiga. Kasutatav kombain sarnaneb mustikakombainiga, mida kasutatakse Kanadas ahtalehise mustika saagi korjamisel.

Pohlaistandiku rajamisel on oluline arvestada sobivate kasvutingimustega. Istandiku võib rajada  ammendatud freesturbaväljale või mineraalmullale, mis on huumusrikas (orgaanilise aine sisaldus 2…8%), kerge lõimisega ja happeline (pH 4,5…5,5). Seega on kasvunõuded sarnased aedmustikaga.

Ettevalmistus

Pohli võib kasvatada freesturbaväljadel peenras, kus on mitu rida taimi. Ridade vahekauguseks sobib 20 cm. Hektarile kulub orienteeruvalt 50 000 taime. Mineraalmullal kasutatakse multše ja taimi võib kasvatada reas, mis lihtsustab hooldamist. Reas kasvatamisel võib reavahe olla 90 cm (või ka laiem, sõltuvalt reavahede hooldamisest) ja taimede vahe reas 33 cm. Multšidest sobib kilemultš ja enne kilepanekut laotatakse reakohale vakku turvas (vt mustikakasvatus). Soovitatav on planeerida ka kastmissüsteem. Mustikataimedel on kasvukohale pohladega sarnased nõuded ja seetõttu võib pohli kasvatada koos aedmustikaga peenras vaheldumisi. Pohlataimed on lühema eluaega, kuid varasema saagikusega ja nii võib hiljem taimed likvideerida, kui mustikapõõsad on suureks kasvanud.

Saagikus

Pohlasaagiks võib arvestada põõsa kohta 140…150 g. Tootmisistandikest on välismaal saadud suvise ja sügisese saagi korral 7…10 tonni hektarilt. Rootsis on saagid olnud suure varieeruvusega – 2,5…8,9 tonni hektarilt.

Autorid: Asta Libek ja Kadri Karp (sügis 2014)

Agrotehnika

Istutamine

Taimed istutatakse kevadel niiskesse turbasse. Turvas ei niisku kergelt ja seetõttu võivad taimed kuivada. Potid või kassetid uputatakse enne istutust korraks vette, et mullapall oleks täielikult märg. Pistikutest saadud istikud istutatakse 2,5 cm sügavamale, aga seemikud endisele sügavusele. Peenrale istutamisel istutatakse taimed peenra keskele ja nelja aastaga katavad taimed kogu peenra.

Väetamine

Väetamise vajadus määratakse mullaanalüüsi järgi, kui aga kasvukohta laotatakse turvast, siis turbaanalüüsi põhjal. Pohlataimed vajavad huumusrikast ja happelist mulda. Väetisetarve on aga väga väike.  Eestis kasutatavate väetiste kohta andmed on toodud väetiseregistris, kus on kirjas ka väetise keemiline koostis. Väetamisel sobib lämmastiku andmiseks ammooniumsulfaat. Lämmastiku kogust hektarile ei soovitata üle 25…30 kg (tegevaines), sest suuremad normid põhjustavad tugeva vegetatiivse kasvu, mistõttu väheneb viljapungade moodustumine. Soovitatav on väetise vajaduse määramisel arvestada ka sordi kasvutugevusega. Nitraati ja kloriidi sisaldavaid väetisi ei kasutata. Ammoonium- ja kaaliumsulfaadiga saab mõjutada ka mullareaktsiooni ja seetõttu on neid väetisi on soovitatav kasutada kasvukoha mulla happelisemaks muutmisel. Sobiva mullareaktsiooniga mineraalmullal ja freesturbaväljadel võib kasutada marjakultuuridele mõeldud kloorivabasid väetisi.

Taimekaitse

Eestis on vähe kogemusi suurtes tootmisistandikes pohlataimede kasvatamisel ja seni ei ole teada ka olulisi kahjustajaid. Kirjanduse andmetel on levinud erinevad seenhaigused lehtedel ja ka juurehaigused ning seda eriti raskemal mullal niiskes kasvukohas. Probleemsetes kohtades on soovitatav pohli kasvatada 10…15 cm kõrgustel peenardel. Meie tingimustes võib probleeme tekkida taimede talvekindlusega. Pohlad on igihaljad taimed ja varakevadel võivad tekkida kahjud füsioloogilise kuivuse tõttu. Nimelt soojendab kevadine päike päeval lehti, kuid külmunud pinnase tõttu ei saa taimede juured vett omastada ja taimed kuivavad.

Hooldamine

Mineraalmullal multšiga kasvatamisel toimub reavahedes rohukamara niitmine vastavalt vajadusele. Liiga kõrge rohi suurendab mullast aurumist ja seetõttu on soovitatav niita tihedamalt kui ainult enne saagikoristust. Reavahedes võib kasutada ka saepuru. Orgaaniliste multšide puhul on esimesel kolmel aastal peamine hooldustöö rohimine. Kolme aasta järel on vaja orgaanilisi multše juurde lisada. Hiljem taimed levivad ja katavad pinna. Taimede lõikamise kohta on vähe kogemusi. Ei soovitata lõigata esimesel viiel aastal. Hiljem võib taimed lõigata 5 cm kõrguseks – see ergutab uute võrsete kasvamist ja suurendab seega taimede elujõudu ja saagikust. Oluline on ka kastmine. Soovitatavalt läbi tilkkastmise süsteemi.

Koristamine ja säilitamine

Marjad korjatakse enne pehmenemist, sest pehmed marjad ei säili. Korjatakse käsitsi, orienteeruvalt 2 kg tunnis. Korjata võib ka “kammiga”. Pärast korjamist marjad külmutatakse,  külmutatud marjad on enamasti tooraineks konservitööstusele, kus valmistatakse pohlasalatit eesti rahvustoidu verivorsti juurde.

Paljundamine

Seemnest paljundamine on raske ja sortide paljundamine toimub pistikutega. Pistikust kasvatatud taim moodustab põõsa ja sobib seetõttu paremini kilemultšiga tootmisistandusse. Saab paljundada ka risoomidega, nii  paljundatud taimed katavad pinna kiiremini vaibana ja seetõttu sobib see viis peenras kasvatamiseks. Pistikute tegemise aeg on juuni ja juuli. Pistikud torgatakse turba liiva segusse ja juurutatakse kas kasvuhoones või valge kile all. Kevadel istutatakse potti, kus on 3 osa turvast ja 1 osa aiamulda ning 2 aastaga saadakse müügikõlblik taim.

Maheviljelus

Tava ja mahetootmise erinevus seisneb eelkõige väetamises ja taimekaitses. Väetatakse tavatootmisega ühesugustel põhimõtetel vastavalt mullaanalüüsile ja taime vajadusele, kuid nii rajamisel kui ka hiljem kasutatakse ainult maheviljeluses lubatud väetisi. Kuna haigusi ja kahjureid pole massiliselt esinenud, siis taimekaitsega probleeme seni veel ei ole.

Autorid: Asta Libek ja Kadri Karp (sügis 2014)

Pohla sordid

Pohlakasvatusega on seni Eestis vähe kogemusi ja soovitatud sorte ei ole. Looduses leidub erineva saagipotentsiaaliga hariliku pohla kloone, mida võib ka kasvatada. Kultuursortide marjad on suuremad ja kobarates rohkem marju. Üks levinud sorte on ‘Koralle’, mis on kasutusel 1969. aastast. Marjade läbimõõt on 7…9 mm ja kobaras on 5…12 marja. Taime kõrgus on 30 cm. Alates 1975. aastast on levinud ‘Erntedank’, mis on nõrgema kasvuga, heledamate lehtedega ja keskmise suuruste marjadega, kuid saagikas.  ‘Erntekrone’ on tugevakasvuline, suurte tumepunaste viljadega ja saagikas.

Autorid: Asta Libek ja Kadri Karp (sügis 2014)

Loe lisaks:

pohlaistikud

pohlasaak multsiga istandikus teisel aastal

pohli istandikus mustikaga

Sort Erntesegen Foto T.Paal