Muld
Muld on maakoore pindmine kobe kiht, mida kasutavad ja muudavad aktiivselt taimed ja muud elusorganismid ning nende laguproduktid kogu ülejäänud keskkonna osalusel ja mõjutusel. Muld erineb lihtsast murenenud kivimist viljakuse ja vertikaalse kihistumise (mulla horisondid) poolest. Et mullateke on äärmiselt aeglane protsess ja viljaka mulla kujunemiseks võib kuluda sajandeid, peetakse mulda taastumatuks loodusvaraks.
Mulda võib nimetada kui ka mitmekomponendilist, avatud, biokeemilist süsteemi, mis sisaldab tahket, vedelat ja gaasilist faasi. Pool kuni kaks kolmandikku mullamahust moodustab tahke faas. Mineraalmuldade tahkest faasist on üle 90% anorgaaniline ning alla 10% orgaaniline aine. Tahkete osakeste vaheline ruum ehk mulla poorid on täidetud vee või õhuga. Viljaka mineraalmulla huumuskihi mahust moodustavad tavaliselt ~50% poorid, ~45% mineraalosa ja ~5% orgaaniline osa. Viimane koosneb omakorda suuremalt jaolt huumusest (u 85…95%), väiksem on poollagunenud ja lagunemata taimejäänuste ning elusorganismide osa. Mulla huumus ja eriti mineraalosa on ajas võrdlemisi püsivad, seevastu vee ja õhu vahekord on väga muutlik. Olenevalt mullast võib orgaanilise aine ja mineraalosa vahekord eeltoodust märgatavalt erineda; nt turvasmuldades võib orgaanilise aine osa olla üle 50% ja mineraalosa väga väike.
Mullal on füüsikalised, keemilised ja bioloogilised omadused, mis mõjutavad taimekasvu ja millest sõltub ka viljakus. Mullaviljakuse all mõistetakse mulla võimet varustada taimi vee ja toiteelementidega ning juuri hapnikuga. Mulla olulisemad füüsikalised omadused on näiteks mehaaniline koostis (lõimis liivadest savideni, kivide sisaldus), struktuursus, lasuvustihedus, poorsus jpt. Nendega on seotud ka mulla hüdrofüüsikalised ja tehnoloogilised omadused. Mulla tähtsamad keemilised omadused on taimedele omastatavate ja toksiliste keemiliste elementide ning huumuse eri vormide hulk ja vahekord. Mulla füüsikalis-keemilised omadused on näiteks asendusreaktsioonidega seotud neelamismahutavus, küllastusaste ja pH. Mulla bioloogilised omadused väljenduvad mullaelustiku koostises, hulgas ja aktiivsuses.
Mullakaardil on kajastatud ajas püsivad nähtused nagu mulla liik ja lõimis. Suurem osa aastakümnete eest kaardistatud mullaandmeid on kasutatavad ka tänapäeval. Suuremõõtkavaline mullakaart on kogu Eesti maismaa kohta vabalt kättesaadav Maa-ameti geoportaalis. Juhendit selle kasutamiseks vaata raamatust „Muldade väliuurimine“.
Toimetaja: Alar Astover (september 2014)
Eesti looduslikud olud on kujundanud mullastiku mitmekesisuse.
Eesti mullastikule on iseloomulik karbonaatmuldade ning soostunud ja soomuldade suur osatähtsus. Mullastikukaardi alusel on Eestis turvastunud muldade osakaal 6,3% ja turvasmuldade osakaal 24,6%.
Eestis on tosin tüüpi ja sadakond liiki muldasid – Priit Penu
Eesti kliimatingimustes ületab aastane sademete kogus aurumist ning muldi läbib seetõttu laskuv veevool, mis kannab endaga lahustunuid ühendeid kaasa. Nii leiab näiteks aset lubjakivide lahustumine ja karbonaatide väljauhtumine. Suure karbonaatsusega lähtekivimil kujunenud mullad on leostumise tulemusena karbonaatidest vabanenud vaid pindmistes horisontides, vähese karbonaatsusega lähtekivimil kujunenud mullad on põhilises osas või kogu ulatuses juba varem vabanenud karbonaatidest.
Mittekarbonaatsed mullad karbonaadivabal lähtekivimil või sügavalt leostunud mullad muutuvad loomulikus arenguprotsessis üha happelisemaks. Koos sellega süveneb alumosilikaatsete mineraalide lagunemine, ainete sügavamale või mullast väljauhtumine lahustunud ühendite ja tahkete osakestena (leetumine).
Liigniiskus ja sellega kaasnevad protsessid kiirendavad mulla mineraalosa degradeerumist, mulla hapestumist ja toitainete väljauhtumist.
Põhja-Eesti paekiviste muldade potentsiaalne viljakus nende looduslikus arenguprotsessis suureneb, Lõuna-Eesti happeliste leetunud muldade potentsiaalne viljakus aga väheneb.
Leetumise tulemusena on Lõuna-Eesti kunagiste liivsavimuldade pindmised horisondid degradeerunud saviliivmuldadeks, saviliivmullad aga liivmuldadeks. Koos sellega on vähenenud ja väheneb kiirenevas tempos edasi (kui muldi ei väetata ega lubjata) taimetoitainete (fosfor, kaalium, raud, kaltsium, magneesium) ning mikroelementide sisaldus.
Muldade looduslikud muutused
Liigniiskuse tõttu areneb madalikel ja nõgusatel reljeefielementidel muldade soostumine. Soode pindala on Eestis aastatuhandete jooksul progressiivselt suurenenud. Sood hõlmavad 24% ja soostunud mineraalmullad 50% Eesti maismaast.
Looduslikus olekus suureneb mulla orgaanilise aine sisaldus ja varu mullamassis pidevalt. Mineraalmuldades on orgaanilise aine varu aastane juurdekasv mõnikümmend kilo hektari kohta. Soostunud mineraal- ja soomuldades võib see ulatuda poole tonnini.
Eesti kliimatingimustes ületab aastane sademete kogus aurumist ning muldi läbib seetõttu laskuv veevool, mis kannab endaga lahustunuid ühendeid kaasa. Nii leiab näiteks aset lubjakivide lahustumine ja karbonaatide väljauhtumine. Suure karbonaatsusega lähtekivimil kujunenud mullad on leostumise tulemusena karbonaatidest vabanenud vaid pindmistes horisontides, vähese karbonaatsusega lähtekivimil kujunenud mullad on põhilises osas või kogu ulatuses juba varem vabanenud karbonaatidest.
Mittekarbonaatsed mullad karbonaadivabal lähtekivimil või sügavalt leostunud mullad muutuvad loomulikus arenguprotsessis üha happelisemaks. Koos sellega süveneb alumosilikaatsete mineraalide lagunemine, ainete sügavamale või mullast väljauhtumine lahustunud ühendite ja tahkete osakestena (leetumine).
Liigniiskus ja sellega kaasnevad protsessid kiirendavad mulla mineraalosa degradeerumist, mulla hapestumist ja toitainete väljauhtumist.
Põhja-Eesti paekiviste muldade potentsiaalne viljakus nende looduslikus arenguprotsessis suureneb, Lõuna-Eesti happeliste leetunud muldade potentsiaalne viljakus aga väheneb.
Leetumise tulemusena on Lõuna-Eesti kunagiste liivsavimuldade pindmised horisondid degradeerunud saviliivmuldadeks, saviliivmullad aga liivmuldadeks. Koos sellega on vähenenud ja väheneb kiirenevas tempos edasi (kui muldi ei väetata ega lubjata) taimetoitainete (fosfor, kaalium, raud, kaltsium, magneesium) ning mikroelementide sisaldus.
Toimetaja: Alar Astover (september 2014)
Erosioon
Erosioon on pindmiste mullaosakeste ärakandumine mööda maapinda liikuva vee, tuulte või mullaharimise mõjul. Erosiooni saab vähendada sobivate harimisvõtete ja viljavaheldusega, aga ka vastavate kultuuride kasvatamisega.
Eesti tingimustes on looduslik inimese kaasabita tekkiv erosioon väga väike ja esineb lokaalselt. Erosioon on Eestile omastes kliimatingimustes seotud inimtegevusega: maade harimise, metsade raiumise või mõnel muul viisil kamara lõhkumisega. Nõlvadel põhjustab erosioon ka maaharimisest tingitud mullaosakeste mehaaniline ümberpaigutamine, millele võib järgneda veeerosioon.
Põllumajandusmaadelt erosiooni tõttu ärakantud materjal või taimetoitained võivad põhjustada veekogude mitmesugust reostumist.
Erosiooni saab vähendada kaitseribade rajamisega küngaste nõlvadele või veekogude kallastele.
- Tuulekaitseribad on soovitav rajada valitsevate tuultega risti 50…100 meetriste vahedega.
- Mehhaanilist erosiooni on võimalik vähendada mullaharimiskordade vähendamise, harimisagregaatide liikumiskiiruse piiramise ning töökäikude otstarbekama suunaga. Mullaharimistööd tuleks võimaluse korral teha risti nõlva kaldega ning tasastel aladel vältida kündmisel mulla nihkumist põllu keskosa suunas.
Tuuleerosioon
Tuuleerosioon ehk deflatsioon on mullaosakeste ümberpaigutumine tuule toimel. Tuule võimes mullaosakesi endaga kaasas kanda on määravaks tuule kiirus. Tuulest on kõige kergemini kaasahaaratavad kuivad turbaosakesed (taimedega kaitsmata maal), liiv ja tolm. Tuuleerosiooni intensiivsuse ja ulatuse määravad põhiliselt ära tuule kiirus, mulla omadused ja maaharimisalane seisund.
Tuule kiirust mõjutab oluliselt maaala reljeef ja metsasus. Kumeratel aladel on tuule kiirus suurem kui tasastel aladel, nõgudes jälle väiksem. Puude mõju tuulte pidurdajana ulatub kauguseni, mis võrdub kahekümnekordse puude kõrgusega.
Mullaosakesed on tuulega kaasaviidavad, kui maapind on taimedega katmata, muld äsja haritud ja kuiv. Tuul haarab kaasa osakesi maapinnalt. Kergemad osakesed võidakse kanda mitme kilomeetri kaugusele, kus need tuulevaiksemates kohtades, tuulealustel nõlvadel, nõgudes ja metsades maha langevad.
Tuuleerosioon on kivistel, keskmise ja raske lõimisega muldadel väheoluline. Kuna Lääne-Eestis ja saartel on Eesti keskmisest rohkem liiv- ja turvasmuldi ning ilmad tuulisemad, siis on seal ka tuuleerosiooni all kannatavate muldade osakaal Eesti keskmisest suurem. Tuuleerosioon esineb mererannikutel (Häädemeeste, Lääne-Hiiumaa) ja Peipsi põhjakaldal, kus kujunevad luited. Põldudel ilmneb tuule-erosioon kuivade huumusvaeste liivmuldade ning kuivendatud ja hõreda taimkattega turvasmuldade puhul. Väheke esineb lumevaestel talvedel ka mulla ärapuhumist koos lumega.
Tehnogeenne erosioon
Tehnogeenne erosioon toimib kallaklikel aladel koos veeerosiooniga või erandlikult ka tasastel maadel, kitsastel kraavidest piiratud põlluribadel, mida ülekaalukamalt on küntud keskele kokku.
Maaharimise käigus paigutub muld horisontaalsuunas ümber nii tasastel kui ka kallakaladel. Tasastel aladel kündmisel paigutub mullamass süstemaatiliselt ümber ühe künniviilu ulatuses, mis olenevalt viilust ulatub 20…40 cm-ni. Kui künniviilu pööratakse ühel aastal ühes ja teisel aastal teises suunas, siis see kokkuvõttes mulla seisundit ei kahjusta. Kui aga künniviilu pööratakse valdavalt ühes suunas, siis nihkub samas suunas ka mullamass (künnikihi sügavuselt) (Kask, 1996). Sellest tingitud mulla tehnogeense erosiooni mõju põldudele on selgelt täheldatav kraavidega kuivendatud kitsastel põllutükkidel Lääne-Eestis. Valdavalt keskele kokkukündmise tagajärjel on huumushorisondi paksus põllu keskosas oluliselt suurenenud, ulatudes 40…70 sentimeetrini. Samal ajal on põldude äärealadel huumuslikku mulda vähem: kõrguste vahe äärealade ja keskosa vahel võib ulatuda 50 sentimeetrini.
Kallakutel lisandub eeltoodule veel nn. kallaku efekt. Künniviilu pööramisel kallaku langu suunas nihkub mullamass kaugemale kui selle vastassuunalisel pööramisel. Mida suurem on maapinna kalle ja mida kiiremini liiguvad mullaharimismasinad, seda suurem on mittekompenseeritav künnikihi nihkumine kallaku langu suunas (Kask, 1996).
Mulla tehnogeenset erosiooni põhjustab peale kündmise ka randaalimine, kultiveerimine ja äestamine. Kokkuvõttes on tehnogeensel erosioonil suur tähtsus ja sellest tingitud mullamassi ümberpaigutumine võib mõnikord ületada ka veeerosioonist põhjustatu.
Toimetaja: Alar Astover (september 2014)
Mulla PH
Mulla reaktsiooniks nimetatakse H+– ja OH–-ioonide teatud kontsentratsiooni mulla lahuses. Sõltuvalt nende ioonide vahekorrast võib mulla lahuse reaktsioon olla kas neutraalne, happeline või leeliseline.
Mulla happesus on tingitud mulla lahuses leiduvatest vesiniku ioonidest ning kolloididel neeldunud vesiniku ja alumiiniumi ioonidest. Mulla aktiivne happesus on tingitud mullalahuses esinevatest vesinikioonidest. Mullalahuse vesinikioonide kontsentratsioon määrabki mulla aktiivse reaktsiooni, mida iseloomustatakse pH-ga. Et mullalahust on praktikas raske eraldada, määratakse pH meil kas mulla vesi- või neutraalsoola (KCl) leotisest.
Taimekasvatuse ja mineraalväetiste efektiivse kasutamise üks eeltingimus on sobiv mullareaktsioon. Enamik kultuurtaimi eelistab nõrgalt happelist või neutraalset reaktsiooni pHKCl 5,6…7,2.
Põllukultuuridele sobiv mullareaktsioon
Kultuuri nimetus | Mullareaktsioon pHKCl |
Rukis | 5,0…6,5 |
Nisu | 6,0…7,5 |
Oder | 6,8…7,5 |
Kaer | 5,0…6,0 |
Hernes | 6,8…7,4 |
Kartul | 5,0…6,0 |
Suhkrupeet | 6,5…7,5 |
Söödapeet | 7,0…8,0 |
Kaalikas | 6,0…7,0 |
Naeris | 6,2…7,0 |
Porgand | 6,0…8,0 |
Söödakapsas | 6,0…7,5 |
Peakapsas | 6,0…7,5 |
Raps | 6,0…7,5 |
Lina | 6,0…6,8 |
Punane ristik | 5,8…7,0 |
Lutsern | 6,8…8,0 |
Mesikas | 6,8…8,0 |
Kõrrelised | 5,0…7,5 |
Põllukultuurid on mullareaktsiooni suhtes erineva nõudlusega ning külvikorra planeerimisel tuleb silmas pidada ka konkreetsete põldude mulla happesust. Happesuse mõju taimedele avaldub mulla taimetoiteelementide liikuvuse ja mikroorganismide aktiivsuse kaudu. Mullaorganismide aktiivsus ja peamiste taimetoiteelementide omastatavus on happelises mullas väiksem, enamuse mikroelementide, sealhulgas raskemetallide liikuvus aga suurem. Raskemetallide akumuleerumist saab vähendada muldade lupjamisega.
Toimetaja: Alar Astover (september 2014)
Kultuuride mõju mulla omadustele
Orgaanilise aine akumulatsioon mullas on oluline mullastruktuuri moodustumisel. Mullastruktuuri moodustumist mõjutavad ka erinevate kultuuride juurestiku iseärasused (struktuurse mulla kujundavad suure juurekavaga liblikõielised kultuurid – ristik, lutsern, mesikas) ning kaudselt ka mullaharimise ajastus, kasutatav mullaharimistehnika ning sõnniku kasutamine viljavahelduses, nagu näha alljärgnevas tabelis (Tabel 1).
Tabel 1. Kultuuride mõju mulla veekindlate agregaatide sisaldusele mullas (B. Freyer, 2003)
Põllukultuur | Veekindlate agregaatide % mullas |
rühvelkultuurid | 10-15 |
teravili | 15-20 |
hernes, raps | 30-35 |
kõrrelised heintaimed | 50-60 |
põldhein | 70 |
Suure ja sügava juurestikuga taimed parandavad mulla vee- ja õhurežiimi, näiteks valge mesikas (vaata pilti).
Sügavajuurelised liblikõielised tekitavad allpool künnikihti suure biopooride hulga, mis parandab oluliselt muldade hüdrofüüsikalisi omadusi, suureneb veeläbilaskvus. See omakorda soodustab taimejuurte tungimist mulda ja tagab paremad tingimused järelkultuuridele saagi moodustumiseks.
Muldade sobivus põllukultuuridele ja heintaimedele
Tabel 1. Põuakartlike, parasniiskete ja hästikuivendatud muldade sobivus põllukultuuridele ja heintaimedele (V. Valler 1973, täiendanud R. Kõlli 1994, Leedu 2002).
Mullaerimid | Mulla kood | Lõimis | Oder | Rukis | Talinisu | Kaer | Suvinisu | Teravili | Kartul | Põldhein | |
Põuakartlikud | Rendsiinad | Kh”, Kr, Kk | r2-3 sl, ls1, (l) | 6 | 5 | 5 | 5 | 4 | 5 | 4 | 4 |
Leostunud ja leetjad | Kop, Klp | l, l/sl | 6 | 7 | 4 | 4 | 4 | 5 | 6 | 5 | |
Leetunud | Lkp | l, krl, sl/l | 6 | 6 | 4 | 5 | 4 | 5 | 6 | 5 | |
Automofsed | Rendsiinad | K | r1-2, (v1-2) sl, ls | 9 | 9 | 8 | 8 | 8 | 8 | 6 | 7 |
Leostunud ja leetjad | Ko, KI | l, sl/l | 6 | 7 | 4 | 5 | 4 | 6 | 6 | 6 | |
sl, ls | 10 | 9 | 10 | 10 | 10 | 10 | 9 | 9 | |||
ls3, s | 8 | 7 | 10 | 9 | 10 | 8 | 6 | 9 | |||
Näivleetunud | Lp | sl/ls, ls1/ls2 | 9 | 10 | 9 | 9 | 9 | 9 | 10 | 9 | |
Leetunud | LkI-III | l, sl/l | 6 | 7 | 4 | 5 | 4 | 6 | 7 | 5 | |
sl, ls | 9 | 9 | 8 | 8 | 9 | 9 | 10 | 9 | |||
ls3, s | 7 | 7 | 10 | 9 | 9 | 8 | 6 | 9 | |||
Hästikuivendatud hüdromorfsed | Rendsiinad, leostunud | Khg, Gh | sl, ls(l, s)/p | 5 | 6 | 5 | 5 | 4 | 5 | 4 | 5 |
Kg, Gk | r2-3, (v) sl, ls | 7 | 8 | 8 | 9 | 9 | 8 | 8 | 9 | ||
Kg, Gk, Kog, Go | sl, ls/p (l/s/p) | 6 | 7 | 7 | 8 | 8 | 7 | 7 | 7 | ||
Leostunud ja leetjad | Kog, KIg | l | 8 | 8 | 7 | 8 | 7 | 8 | 8 | 8 | |
Kg, Gk | r2-3, (v) sl, ls | 7 | 8 | 8 | 9 | 9 | 8 | 8 | 9 | ||
Kg, Gk, Kog, Go | sl, ls/p, (l, s/p) | 6 | 7 | 7 | 8 | 8 | 7 | 7 | 7 | ||
Näivleetunud | LPg, LPG | sl/ ls | 9 | 9 | 9 | 9 | 9 | 9 | 8 | 9 | |
Leetunud | Lkg, LkG | l | 7 | 8 | 6 | 8 | 6 | 7 | 8 | 8 | |
sl, ls | 8 | 8 | 7 | 9 | 9 | 8 | 8 | 9 | |||
ls3, s | 7 | 7 | 9 | 8 | 9 | 7 | 6 | 9 | |||
Turvastunud | Go1 | t3 | 6 | 6 | 5 | 7 | 4 | 6 | 4 | 10 | |
GI1 | t2 | 6 | 6 | 4 | 6 | 4 | 6 | 4 | 9 |
0–10 – sobivuse hindepunktid, kõrgem hindepunkt näitab selle mullaerimi paremat sobivust
l- liiv; sl- saviliiv; ls- liivsavi (ls1– kerge liivsavi, ls2– keskmine liivsavi, ls3– raske liivsavi); s- savi; t- turvas
kr- kruus; r- rähk; v- paeveeris; p- paas
Tabel 2. Põuakartlike, parasniiskete ja hästikuivendatud muldade sobivus põllukultuuridele ja heintaimedele (V. Valler 1973, täiendanud R. Kõlli 1994, Leedu 2002).
Mullaerimid | Mulla kood | Lõimis | Punane ristik | Lutsern | Mesikas | Lupiin | Segatis | Hernes | Tatar | Söödajuurvili | |
Põuakartlikud | Rendsiinad | Kh”, Kr, Kk | r2-3 sl, ls1, (1) | 4 | 8 | 7 | 0 | 4 | 3 | 0 | 4 |
Leostunud ja leetjad | Kop, Klp | l, l/sl | 4 | 7 | 6 | 8 | 5 | 3 | 5 | 6 | |
Leetunud | Lkp | l, krl, sl/l | 5 | 4 | 3 | 9 | 5 | 4 | 7 | 6 | |
Automofsed | Rendsiinad | K | r1-2, (v1-2) sl, ls | 6 | 10 | 10 | 0 | 7 | 6 | 1 | 8 |
Leostunud ja leetjad | Ko, KI | l, sl/l | 6 | 7 | 6 | 7 | 6 | 4 | 6 | 7 | |
sl, ls | 9 | 9 | 10 | 8 | 9 | 9 | 7 | 9 | |||
ls3, s | 10 | 7 | 9 | 7 | 9 | 6 | 0 | 7 | |||
Näivleetunud | Lp | sl/ls, ls1/ls2 | 9 | 4 | 8 | 8 | 9 | 7 | 8 | 9 | |
Leetunud | LkI-III | l, sl/l | 5 | 4 | 3 | 10 | 5 | 4 | 7 | 7 | |
sl, ls | 9 | 4 | 8 | 8 | 9 | 9 | 8 | 9 | |||
ls3, s | 10 | 3 | 7 | 3 | 9 | 6 | 0 | 7 | |||
Hästikuivendatud hüdromorfsed | Rendsiinad, leostunud | Khg, Gh | sl, ls(l, s)/p | 5 | 7 | 7 | 2 | 6 | 3 | 0 | 5 |
Kg, Gk | r2-3, (v) sl, ls | 7 | 8 | 9 | 6 | 10 | 8 | 2 | 8 | ||
Kg, Gk, Kog, Go | sl, ls/p (l/s/p) | 6 | 8 | 9 | 5 | 9 | 4 | 3 | 7 | ||
Leostunud ja leetjad | Kog, KIg | l | 6 | 6 | 7 | 6 | 9 | 5 | 6 | 8 | |
Kg, Gk | r2-3, (v) sl, ls | 9 | 5 | 9 | 7 | 10 | 9 | 7 | 8 | ||
Kg, Gk, Kog, Go | sl, ls/p, (l, s/p) | 10 | 4 | 6 | 7 | 10 | 6 | 0 | 6 | ||
Näivleetunud | LPg, LPG | sl/ ls | 8 | 4 | 8 | 9 | 10 | 8 | 7 | 9 | |
Leetunud | Lkg, LkG | l | 5 | 3 | 6 | 8 | 9 | 4 | 6 | 8 | |
sl, ls | 9 | 3 | 8 | 8 | 10 | 8 | 7 | 9 | |||
ls3, s | 9 | 2 | 5 | 8 | 9 | 5 | 0 | 6 | |||
Turvastunud | Go1 | t3 | 7 | 0 | 5 | 0 | 10 | 5 | 0 | 4 | |
GI1 | t2 | 8 | 0 | 5 | 0 | 9 | 7 | 0 | 4 |
0–10 – sobivuse hindepunktid, kõrgem hindepunkt näitab selle mullaerimi paremat sobivust
l- liiv; sl- saviliiv; ls- liivsavi (ls1– kerge liivsavi, ls2– keskmine liivsavi, ls3– raske liivsavi); s- savi; t- turvas
kr- kruus; r- rähk; v- paeveeris; p- paas
Tabel 3. Põuakartlike, parasniiskete ja hästikuivendatud muldade sobivus heintaimedele (V. Valler 1973, täiendanud R. Kõlli 1994, Leedu 2002)
Mullaerimid | Mulla kood | Lõimis | Ohtetu luste | Timut ja aruhein | Kerahein | Aas-rebasesaba | Päideroog | Aasnurmikas | |
Põuakartlikud | Rendsiinad | Kh”, Kr, Kk | r2-3 sl, ls1, (l) | 0 | 0 | 0 | 0 | 0 | 0 |
Leostunud ja leetjad | Kop, Klp | l, l/sl | 0 | 0 | 0 | 0 | 0 | 0 | |
Leetunud | Lkp | l, krl, sl/l | 0 | 0 | 0 | 0 | 0 | 0 | |
Automofsed | Rendsiinad | K | r1-2, (v1-2) sl, ls | + | 0 | + | 0 | 0 | + |
Leostunud ja leetjad | Ko, KI | l, sl/l | + | 0 | + | 0 | 0 | 0 | |
sl, ls | + | + | + | 0 | 0 | + | |||
ls3, s | + | + | X | 0 | 0 | + | |||
Näivleetunud | Lp | sl/ls, ls1/ls2 | + | + | + | 0 | + | + | |
Leetunud | LkI-III | l, sl/l | 0 | + | 0 | 0 | 0 | ||
sl, ls | + | + | X | 0 | X | X | |||
ls3, s | + | + | X | 0 | + | + | |||
Hästikuivendatud hüdromorfsed | Rendsiinad, leostunud | Khg, Gh | sl, ls(l, s)/p | + | + | + | 0 | 0 | 0 |
Kg, Gk | r2-3, (v) sl, ls | + | + | X | 0 | 0 | X | ||
Kg, Gk, Kog, Go | sl, ls/p (l, s/p) | + | + | + | 0 | + | + | ||
Leostunud ja leetjad | Kog, KIg, | l | X | + | + | 0 | + | + | |
Go, G(o) | sl, ls | X | X | + | + | X | X | ||
GI | ls3, s | + | X | X | + | + | + | ||
Näivleetunud | LPg, LPG | sl, ls | X | X | X | + | X | X | |
Leetunud | Lkg, LkG | l | X | + | + | 0 | + | + | |
sl, ls | X | X | X | + | X | X | |||
ls3, s | + | X | X | + | + | + | |||
Turvastunud | Go1 | t3 | X | X | + | X | X | + | |
GI1 | t2 | X | X | + | X | X | + |
Sobivus: x- hea, + – rahuldav, 0- halb
Tabel 4. Põuakartlike, parasniiskete ja hästikuivendatud muldade sobivus heintaimedele (V. Valler 1973, täiendanud R. Kõlli 1994, Leedu 2002)
Mullaerimid | Mulla kood | Lõimis | Karjamaa raihein | Punane ristik | Roosa ristik | Lutsern | Lupiin | Mesikas | |
Põuakartlikud | Rendsiinad | Kh”, Kr, Kk | r2-3 sl, ls1, (l) | 0 | 0 | 0 | X | 0 | + |
Leostunud ja leetjad | Kop, Klp | l, l/sl | 0 | 0 | 0 | + | + | + | |
Leetunud | Lkp | l, krl, sl/l | 0 | 0 | 0 | 0 | X | 0 | |
Automofsed | Rendsiinad | K | r1-2, (v1-2) sl, ls | + | + | 0 | X | 0 | X |
Leostunud ja leetjad | Ko, KI | l, sl/l | + | + | + | 0 | + | + | |
sl, ls | X | X | X | X | X | X | |||
ls3, s | X | X | X | + | X | X | |||
Näivleetunud | Lp | sl/ls, ls1/ls2 | X | X | X | + | X | X | |
Leetunud | LkI-III | l, sl/l | + | + | + | + | X | 0 | |
sl, ls | X | X | X | + | X | X | |||
ls3, s | X | X | X | + | + | + | |||
Hästikuivendatud hüdromorfsed | Rendsiinad, leostunud | Khg, Gh | sl, ls(l, s)/p | + | 0 | 0 | 0 | 0 | + |
Kg, Gk | r2-3, (v) sl, ls | X | + | + | + | + | X | ||
Kg, Gk, Kog, Go | sl, ls/p (l, s/p) | + | + | + | + | 0 | X | ||
Leostunud ja leetjad | Kog, KIg, | l | + | + | + | 0 | + | + | |
Go, G(o) | sl, ls | X | X | X | 0 | + | X | ||
GI | ls3, s | X | X | X | 0 | 0 | + | ||
Näivleetunud | LPg, LPG | sl, ls | X | X | X | 0 | + | X | |
Leetunud | Lkg, LkG | l | + | + | + | 0 | + | + | |
sl, ls | X | X | X | 0 | + | X | |||
ls3, s | X | X | X | 0 | + | + | |||
Turvastunud | Go1 | t3 | + | X | X | 0 | 0 | + | |
GI1 | t2 | + | X | X | 0 | 0 | + |
Sobivus: x- hea, + – rahuldav, 0- halb
Pärast külvipinna kavandamist on järgmiseks etapiks külvikorra sisseviimine. Sisseviiduks loetakse külvikord siis, kui iga kultuur või kultuuride grupp on temale ettenähtud põllul. Sisseviimisel tuleb arvestada kultuuride kõikide agrobioloogiliste nõuetega ja see kestab maade kasutamise seisundist olenevalt 1–3 aastat.
Külvikordade planeerimisel on oluline teada kultuuride mõju mulla huumusvarule ja selle alusel arvutada konkreetse külvikorra huumuse bilanss. Huumusesisaldust saame mõjutada ka agrotehniliste võtetega, neist olulisemad on õige kultuuride valik külvikorras (nende juured, tüü jne) ja oskuslik orgaaniliste väetiste kasutus.