Kartul
Kartul on üks olulisemaid toidukultuure, mis paikneb tootlikkuse poolest maailmas 4. kohal. Peamiselt sobib kartul kasvatamiseks parasvöötme kliimasse, kuid õige sordi ja agrotehnika valikul on kartulikasvatus võimalik mitmesugustes kliima- ja mullastikutingimustega piirkondades.
Kartul on väga toitaineterikas sisaldades rohkesti vitamiine ja mineraalained. Samuti on kartul oma kasutusotstarbe poolest väga mitmekülgne kultuur, sest sellest on võimalik valmistada väga erinevaid toite erinevatel viisidel. Kartul sobib loomakasvatuses söödaks, kuid suure veesisalduse tõttu ei osutu kartuliga söötmine majanduslikust aspektist eriti tasuvaks.
Kartul on mitmeaastane isetolmlev rohttaim, mis kuulub maavitsaliste sugukonda. Põllukultuurina kasvatatakse teda üheaastase taimena alates mugulate idanemisest kuni uute mugulate moodustumiseni, mille pikkuseks on üks vegetatsiooniperiood.
Kartuli vars on kolme- neljakandiline ning seest õõnes. Olenevalt sordist võivad varred olla püstised, kaarduvad või lamanduvad.
Leht on kartulil paaritusulgjas lihtleht ning varrega ühinemise kohal paiknevad abilehed.
Õisikuks on hargnenud keeris, mis kinnitub pearaole. Õis koosneb emakast, tolmukatest, kroon- ja tupplehtedest. Tupe- ja kroonlehti on 5. Kroonlehti võib harva olla ka 6-7. Tolmukaid on 5. Õitel esineb peamiselt 4 põhivärvust: valge, sinivioletne, punavioletne ja sinine. Esineda võivad ka nende nelja põhivärvuse variatsioonid. Õite õige värvus ilmneb kõige paremini õitsemise alguses. Varajased sordid õitsevad oluliselt lühemat aega kui hilisvalmivad sordid, vastavalt 10-20 ja 25-35 päeva. Kartuli viljaks on mari, mis areneb generatiivse paljunemise käigus. Ühes viljas on palju väikeseid seemneid.
Mugul on taime maa-alune lühenenud ja jämenenud vars, mis hakkab arenema juba enne õitsemist. Stooloneid ehk maa-aluseid varsi on taimel 6-8. Mugulate kuju kui ka värvus võivad olla väga varieeruvad. Kuju piklik kuni ümar ja värvus koorel erinevate variatsioonidega punane, kollane, pruun või lilla. Koristusjärgselt on mugul uinuvas olekus, mis ei võimalda idudel areneda. Õigete säilitustingimuste juures hakkavad idud arenema alles kevadel.
Kartul pärineb Lõuna-Ameerika Andidest. Euroopasse jõudis kartul 16. sajandi lõpul Hispaania kaudu. Algselt levis kartul Euroopas dekoratiivtaimena. Eestisse jõudis kartul tõenäoliselt Venemaalt alles 18. sajandi keskpaigas. Algselt oli kartul mõisates ainult ilutaimena. Alles 19. sajandi keskel hakati Eestis kartulit kasvatama ka põldudel.
Kõige suuremad kartulitootjad maailmas on Hiina, India ja Venemaa. Euroopa suurimad tootjad on Ukraina, Saksamaa, Prantsusmaa ja Poola. Enim tarbitakse kartulit inimese kohta aastas Valgevenes, Lätis ja Ukrainas, vastavalt 175 ja 112 ja 97 kg. Eesti keskmine kartulitarbimine on varasemaga võrreldes langenud ning viimaste andmete järgi on Eesti keskmine kartulitarbimine 57 kg kartulit aastas inimese kohta (FAO, 2019).
Nõuded kasvutingimuste suhtes
Vesi: Kartul on veestressile tundlik kultuur. Põuastel aastatel vajab kartul kindlasti niisutust, sest vastasel juhul jäävad saagid madalamaks kui tavaliselt ning samuti on toitainete omastamine raskendatud, mille tagajärjel kannatab ka saagi kvaliteet. Eriti tähtis on vee olemasolu õitsemise alguses. Veepuudus sel perioodil võib saagikust vähendada kuni kaks korda. Ühe kilogrammi mugulate moodustamiseks kulub, olenevalt kasvupiirkonnast, 81-104 liitrit vett.
Temperatuur: Kartul kasvab kõige paremini piirkondades, mille temperatuur jääb vahemikku 5…21 °C. Madalamate temperatuuride puhul on oht külmumisele, kõrgemate temperatuuride puhul väheneb oluliselt kuivaine translokatsioon mugulatesse. Üle 25 °C temperatuuri juures on taime kasv märgatavalt häiritud – mugulate areng on aeglane ja kasv pärsitud. Kartul hakkab idanema kui temperatuur on vähemalt 7…8 °C.
Valgus/päeva pikkus: Kartul on valgusnõudlik taim, mistõttu sobib ta hästi kasvatamiseks piirkondadesse, mille päeva pikkus on vähemalt 13-17 tundi. Sobilikumaks peetakse 16 tunni pikkust valgusperioodi. Piisava valguse puudumisel venivad taimed valgust otsides välja. Kui valgusperiood on liiga pikk (üle 17 h), siis jäävad mugulad alaarenenuks.
Teabematerjal “Mahepõllumajanduslik kartulikasvatus” (20 lk, 2018) on mõeldud mahepõllumajandusliku kartulikasvatusega alustajatele ja sellega tegelejatele. Materjal on täiendatud variant 2010. a väljaandest „Mahepõllumajanduslik kartulikasvatus“.
- Datnoff, L.E., Elmer, W.H., Huber, D.M. (Eds.), 2007. Mineral Nutrition and Plant Disease. APS Press, St. Paul, Minnesota, USA, 278 pp.
- Gopal, J., Khurana, S.M.P. (Eds.), 2006. Handbook of Potato Production, Improvement, and Postharvest Management. The Haworth Press, New York, 605 pp.
- Harris, P.M. (Ed.), 1992. The Potato Crop. The Scientific Basis for Improvement. Second edition. Chapman & Hall, London, UK, pp. 909 pp.
- Marschner, P., 2012. Marchner’s Mineral Nutrition of Higher Plants. Third edition. Elsevier, Oxford, 651 pp.
- Mulder, A., Turkensteen, L.J. (Eds. in chief), 2005. Potato diseases. Diseases, pests and defects. NIVAP, Holland, 280 pp.
- Tein, B., Kauer, K., Eremeev, V., Luik, A., Selge, A., Loit, E. 2014. Farming systems affect potato (Solanum tuberosum L.) tuber and soil quality. Field Crops Research, 156, 1–11.
- Tein, B., Kauer, K., Runno-Paurson, E., Eremeev, V., Luik, A., Selge, A., Loit, E. 2015. The occurrence of potato (Solanum tuberosum L.) tuber diseases is affected by farming systems. (unpublished data)
- Vreugdenhil, D., Bradshaw, J., Gebhardt, C., Govers, F., MacKerron, D.K.L., Taylor, M.A., Ross, H.A. (Eds.), 2007. Potato Biology and Biotechnology: Advances and Perspectives. Elsevier, Oxford, 823 pp.
- https://www.fao.org/faostat/en/ (august 2022)
Loe veel
- Tein, B. 2015. Viljelussüsteemide mõju kartuli mugulasaagile ja kvaliteedile. doktoriväitekiri
- Tamm, K. 2020 Mahe- ja tavatootmise mõju kartuli kvaliteedile. Bakalureusetöö
- Mahepõllumajanduslik kartulikasvatus, 2010
- Yara. Agronoomilised põhitõed kartulikasvatuses
Autor: Berit Tein, Eesti Maaülikool, 2014.
Toimetanud ja täiendanud Liisa Kübarsepp, Eesti Taimekasvatuse Instituut, august 2022