Rooste

Roostet tekitab punasel ristikul Uromyces fallens, rootsi ja roomaval ristikul U. trifolii – repentis, lutsernil U. striatus. Ristikuroostel arenevad kõik eosjärgud  ristikuliikidel, lutsernirooste vaheperemeheks on piimalille liigid (Euphorbia sp.).

Roosted tunneb hästi ära selle järgi, et nakatunud lehtedel, harvem leherootsudel või vartel tekivad esmalt oranzid suvieospustulid, mis on epidermi kergitanud ja lehe pinna kühmuliseks muutnud. Hiljem arenevad samal mütseelil tumepruunid talieospustulid, mis on samuti reljeefsed. Haigete taimede assimilatsioon väheneb, kuid transpiratsioon suureneb; taimedes tekivad loomadele kahjulikud ühendid.

Tumedaid laike liblikõieliste lehtedel põhjustavad peamiselt liblikõieliste laikpõletik (tekitajaks seen Leptotrochila medicaginis) ja liblikõieliste pruunlaiksus (tekitajateks seened Pseudopeziza trifolii, P. medicaginis).

Laikpõletiku korral tekivad lehtedele pruunikad laigud, millel on kontsentrilised ringid. Hiljem arenevad laikudel kerakujulised pükniidid lülieostega. Nakatuvad ka kaunad, seemned ja tõusmed. Mõnikord esineb haigus juurekaela kahjustusena. Enim nakatuvad punase ristiku seemnepõllud. Seemnesaak on väike, seemned kõlujad ja halva idanevusega.

Lutsernil on laikpõletiku tekitaja tõrje seemnepõldudel kohustuslik, sest lutserni – laikpõletiku tekitaja kuulub eriti ohtlike ja raskelt tõrjutavate haiguste hulka.

Liblikõieliste pruunlaiksus (lehevarisemistõbi) tabab eriti ristikuid ja lutserne. Lehtedel tekivad pruunikasmustad laigud, mille serv näib rebenenuna. Kui laike on palju, varisevad lehed varakult. Laikude alaküljel on üksikult või rühmiti seene viljakehad (lehtereoslad), millena seen talvitub. Seen võib säiluda ka eostena seemnetel. Enam nakatuvad vanemad põllud suure niiskuse korral. Saak väheneb, seemnesaak võib langeda 50%.

Liblikõieliste tõusmepõletikku (närbumistõbe) ja juuremädanikku saab väliselt eristada põhiliselt taime arengufaasi järgi. Lutserni-tõusmepõletikku tekitavad mitmesugused seened; selle haiguse kompleksi kuuluvad Phytium debaryanum, Rhizoctonia sp., Alternaria sp.

Lutserni tõusmejärgus võib hävida 50% taimedest. Tõusmed pruunistuvad ja mädanevad, taimed lamanduvad ja surevad. Haigestumist soodustab happeline muld.

Et haigustekitaja satub põllule seemnetega, on oluline seemnete puhtimine. Samad seeneliigid tekitavad tõusmepõletikku ka köögiviljadel ja talvituvad mullas, seepärast pole haiguse esinemise korral soovitav rajada lutsernipõldu köögiviljapõllu järele.

Liblikõieliste juuremädanikku (fusarioosi) tekitavad mitmed seened perekonnast Fusarium. Haigus esineb peamiselt ristikul ja lutsernil, kusjuures haigestuvad nii idandid, tõusmed kui ka täiskasvanud taimed. Idandid hukkuvad, tõusmed koltuvad, juurekael peeneneb. Täiskasvanud taimede varre alaosa mädaneb, mistõttu taim närbub. Ülemised lehed on kollakad, alumised lillakad või punakad. Kasv kängub. Juurekaela ristlõikes on näha pruunistunud juhtkimbud. Niiske ilmaga on kahjustatud varreosal näha valkjas või roosakas hallitusetaoline seeneniidistkust moodustunud kirme. Haigestumist soodustavad ebasoodsad talvitumistingimused, kahjurite ja viirushaiguste esinemine ning kaaliumipuudus. Seemnesaak väheneb ja halvenevad selle külviomadused.

Ristiku musttäpptõbe tekitab seen Cymadothea trifolii, mis kahjustab kõiki ristikuliike lülieosjärguna. Haigete taimede lehtede alaküljel arenevad mustad laigud lülieostega. Enam nakatuvad roosa ja valge ristik ning ädal. Tabatud taimed muutuvad kariloomadele mürgiseks. Seen talvitub varisenud lehtedel. Tõrjeks pritsida samade vahenditega kui pruunlaiksuse korral.

Ristiku-varrepõletikku e. antraknoosi tekitab seen Aureobasidium caulivorum (sün. Kabatiella caulivora). Varasel nakatumisel tõusmed hävivad. Hilisemal nakatumisel arenevad peamiselt vartel ja leherootsudel tumedad laigud, mis kujunevad haavanditeks. Laikude kohalt varred ja lehed murduvad. Põld pruunistub ja jätab kõrbenud mulje.  Seen säilub seemnetel ja taimejäänustel ning nakatunud taimedel. Haigus areneb kogu kasvuaja jooksul, eriti punasel ristikul teisel ja kolmandal kasvuaastal ning ädalal. Tugeval nakatumisel seemnesaak langeb kuni 60% ning halveneb nende kvaliteet. Varrepõletik kuulub ohtlike ja raskesti tõrjutavate haiguste hulka.

Ristikuvähki tekitab seen Sclerotinia trifoliorum, mis lisaks ristikutele nakatab ka lutserne, mesikaid ja umbrohte (piimohakat, võilille, vesiheina, hiirekõrva jt.). Sügisel tekivad lehtedele väikesed pruunid laigud. Kevadel on taime maapealne osa pruunistunud ja üleskerkinud, juurekael mädanenud. Juurekaela sees ja ümber arenevad 2-12 mm suurused seenemügarad (sklerootsiumid). Haigus areneb põllul koldeliselt, eriti liigniisketel  happelistel muldadel pehme talve järel. Enam haigestuvad introdutseeritud sordid.