Kasvunõuded

Herne kasvatamiseks sobivad enamus mineraalmuldi, mis on hea veerežiimiga liivsavi- ja saviliivmullad ning mille pH on 6-7. Raskeid savimuldi ja kergeid liivmuldi tuleks vältida.

Hernele on kõige sobivamaks eelviljaks teravili, sest ta katkestab teraviljade haigustsüklid, aktiviseerib bioloogiliselt mulda ning rikastab seda lämmastikuga. Põllu valikul peab arvestama varem kasutatud herbitsiidide jääke (Lontrel, Banvel jms) mullas, mille suhtes on hernes tundlik vähemalt 3 aastat.

Kuna hernes tarvitab kasvuperioodil palju niiskust ning idaneb suhteliselt madalal temperatuuril, siis tuleks teda külvata suvinisuga samal ajal. Liiga vara külma mulda külvatuna võib osa herneseemnest minna mädanema. Optimaalne külvisenorm puhaskülvis oleks 80-100 idanevat seemet ruutmeetril. Segus teraviljaga oleks herneseemet 40-50% ja teravilja 50-60% kummagi kultuuri puhaskülvisenormist, s.t hernest 40-60 idanevat seemet ruutmeetril ja näit. otra 120 idanevat tera ruutmeetril. Tugikultuur (keskvalmiv oder) parandab herne (lehelist tüüpi) seisukindlust. Külvisügavus on 5-6 cm, kuiva mulla ja soojade ilmade korral isegi sügavam. Kõrgele külvatud (3-4 cm) herneseemne põldtärkamine on ebaühtlane ja väiksem. Külvijärgselt tuleks põld kuiva mulla puhul rullida.

Mullaharimine on sarnane suviviljade harimisega. Külvipinna ettevalmistamisel harida esimene kord herneseemne külvisügavuse ulatuses, s.o 5-7 cm sügavuselt. Teine harimine teha enne külvi 3-4 cm sügavuselt. Külve võib ka üheaastaste umbrohtude hävitamiseks äestada. Esimene äestamine võiks olla enne tärkamist diagonaalis külviridadega ning teine äestamine, kui hernel on 3-4 lehte. Väga kiviseid põlde ei soovitata äestada.

Kui on eesmärgiks herneseemne saamine, siis üldjuhul lämmastikku sisaldavat väetist ei kasutata. Väetise füüsiline kogus oleneb mulla väetistarbest. Hernekasvatuse edukus sõltub suuresti mulla kaaliumi sisaldusest. Kui hernest kasvatatakse põllul esimest korda, on soovitav seemneid töödelda mügarbakteri preparaadiga.

Kuna hernes on umbrohtude suhtes väikese konkurentsivõimega, tuleks külvikorra ja mullaharimisega hoida põld enne herne külvi umbrohupuhas. Keemilise umbrohutõrje teostamisel arvestada segaviljas eelkõige herne kasvufaasi (3-6 lehe faasis). Enamlevinud hernehaigused on laikpõletik (Mycosphaerella pinodes), herne närbumistõbi (Fusarium oxysporum), hahkhallitus (Botrytis cinerea) ja herne-ebajahukaste (Pernospora pisi). Hernest kahjustavad peamiselt hernemähkur, herne-kärsakas ja herne-lehetäi.

Herne koristuse teeb keeruliseks kaunte erinev valmimine. Esmalt valmivad alumised kaunad. Koristamisega tuleks alustada siis, kui 4-6 kauna on valmis ja seemnete niiskus u 30%. Segavilja koristamise aeg määratakse herne järgi. Koristamisel tuleb kombaini reguleerida nii, et herneseemne vigastused oleks võimalikult väiksed ja oder peast välja pekstakse. Valmimisperioodi niiskus ja soojus võivad pikendada seemnete valmimist, põhjustada kaunte pakatumist ning seemnete idanemist kaunas.

Herneseeme kuivab teraviljast 2-5 korda aeglasemalt. Seemet kuivatatakse madalal temperatuuril (alla 40ºC), kusjuures niiskus ei tohi tunnis alaneda rohkem kui 1,5-2%. Seeme kuivatada 13% niiskuseni.

Integreeritud taimekaitse

Integreeritud taimekaitseks nimetatakse keskkonda säästvat ja ökoloogiliselt puhast toodangut tagavate erinevate võtete kasutamist, mis tagab taimekahjustajate leviku majanduslikult põhjendatud läveni. Integreeritud taimekaitses kasutatakse esmajärjekorras ennetavaid ja agrotehnilisi võtteid, kui nimetatud meetmed ei suuda piirata taimekahjustajate levikut, rakendatakse keemilist tõrjet.

Põldherne intergreeritud taimekaitse juhend, pdf Koostas Elina Akk, MSc

Integreeritud umbrohutõrje

Umbrohud loovad soodsad tingimused haiguste ja kahjurite levikuks, põhjustavad taimede lamandumist ja konkureerivad hernega vee ja toitainete pärast. Poollehetud hernesordid on umbrohtude suhtes väiksema konkurentsivõimega kui lehelised sordid. Herbitsiidide kasutamise vähendamiseks tuleks agrotehniliste võtetega luua hernele soodsad kasvutingimused.

Umbrohtumist saab vähendada tõrjudes umbrohtusid eelviljades, kultiveerides põldu enne külvi, valides optimaalne külviaeg ja külvisenorm, äestades kasvuaegselt. Umbrohutõrje abinõud on ka umbrohuseemnepuhta külvise kasutamine, väljaspool põlde kasvavate umbrohtude hävitamine/niitmine ja tühikute kaotamine põllul, kultuuri õigeaegne koristus, umbrohuseemnete põllule levimise vältimine,  idanemisvõimeliste umbrohuseemnete sattumise vältimine eelviljadele antud sõnnikusse või komposti. Kõik eelpool nimetatud võtted aitavad vähendada herbitsiidide kasutamist. Umbrohtude tõrjeks äestamise või herbitsiididega on sobivaim aeg 10–15 päeva peale hernetaimede tärkamist lehtede arengu kasvufaasis (BBCH 13–19).

Üheaastased suviumbrohud: põldsinep, valge hanemalts, harilik malts, harilik nälghein, kahar kirburohi, kirju kõrvik, lõhnav kummel, konnatatar, harilik punand, põld-litterhein, harilik hiirekõrv, vesihein. Mitmeaastased umbrohud: põldpuju, harilik orashein, põldosi, põldmünt, soo-nõianõges, põld-piimohakas, harilik kassitapp, põldohakas.

Herne puhaskülv annab hea võimaluse tõrjuda külvikorras lühi- ja pikaealisi kõrrelisi umbrohtusid. Herne ja teravilja segus kasvatamisel seda teha ei saa ja arvestama peab mõlema kultuuri vajadusi. Äestamine sobib hästi hernele umbrohutõrjeks, sest hernes külvatakse 5–6 cm sügavusele ja herne algareng on aeglasem kui mulla ülemistes kihtides asuvatel umbrohuseemnetel. Kui põllul on mitmeaastaseid umbrohtusid palju, peaks umbrohutõrje ära tegema juba herne eelvilja koristamise järel.

Taimede kasvuaegsel umbrohutõrjel tuleb teada, et hernes on herbitsiidide suhtes tundlik. Seepärast peaks herne taimikut pritsima, kui taimed on vähemalt 3–6 lehe faasis ja vahakiht kaitseb herbitsiidi kahjuliku mõju eest. 

Resistentsuse oht. Viimastel aastatel on mõnedel umbrohuliikidel arenenud resistentsus herbitsiidide suhtes. Samade toimeainetega ühe või mitme pestitsiidi korduv kasutamine mitme aasta jooksul võib olla resistentsuse väljakujunemise tulemuseks. Resistentsusest hoidumiseks järgi kultuuri ja
pestitsiidi rotatsiooni, selleks kasvata erinevaid kultuure ja kasuta erineva toimeainega preparaate.

Taimehaiguste integreeritud haigustõrje

Taimehaigustesse nakatumine on väga soodne haigustekitajale optimaalse temperatuuri ja niiskuse korral, kui kultuurtaimede kasvuks jäävad need optimaalsest madalamaks või kõrgemaks. Otsekülvil ja minimeeritud harimisel võrreldes künniga haiguste esinemise sagedus ei suurenenud, kui oli kinni peetud herne kasvatamise agrotehnilistest nõuetest nagu hernele sobiv külvikord ja mullaharimine, varane külviaeg ja lõimisest lähtuv külvisügavus, sobiv taimede tihedus, õigeaegne umbrohtude tõrje, vajadusest lähtuv haiguste ja kahjurite tõrje, optimaalne koristusaeg.

Resistentsuse oht. Viimastel aastatel on mõnedel patogeensetel seentel arenenud resistentsus fungitsiidide suhtes. Resistentsuse ohu vähendamisel on fungitsiidi kasutamine ainult üks külg, lisaks tuleks hävitada taimejäänused, samuti haigustekitajate vaheperemeestaimedeks olevad ise kasvama hakanud liigid. Kasvatamiseks valida kõrge haiguskindlusega sordid antud piirkonnas valdavate haiguste suhtes. Hoiduda kasvatamast suurtel pindadel ainult ühte sorti, eriti suure haiguse riskiga aladel, kui on teada, et sort on vastuvõtlik. Fungitsiidi kasutada ainult olukorras, kui on nakatumise risk või haigus juba esineb. Kasutada haigustõrjena efektiivset kulunormi, mis vastab sordi haiguskindlusele ja haiguse survele. Pritsimistel vahetada erinevate toimeainetega fungitsiide või kasutada neid segus veendudes, et segupartnerid ja doosid annaksid sarnase mõju ja püsivuse. Vaadelda regulaarselt taimi ja pritsida vahetult enne nakatamist. Hoiduda sama toote või toimeaine korduvast kasutamisest ja kunagi ei tohi ületada maksimaalselt soovitatud pritsimiste korda.

Kahjurite integeeritud tõrje

Integreeritud kahjuritõrje eesmärgiks on ära hoida kahjurite rünnak, kasutades ära kultuuri agronoomilisi aspekte. Kahjurite ründed on lokaalse iseloomuga, esinedes kindlatel tingimustel ja olukordades. Tasakaalustatud külvikord on olulisem kahjuritõrje viis. Kavandatud rotatsiooni lõhkumine võib omada suurt mõju teatud kindlat tüüpi kahjuri probleemide esinemisele ja tugevusele.

Resistentsuse oht. Viimastel aastatel on mõnedel kahjustajatel arenenud resistentsus insektitsiidide suhtes. Integreeritud kahjurikaitse lähtub mittekeemilise ja keemilise taimekaitse õigeaegsest kasutamisest, et hoida kahjurite levik talutaval tasemel ja vältida resistentsuse teket. Samade toimeainetega insektitsiidi korduv kasutamine mitme aasta jooksul võib muuta kahjurid resistentseks sarnase toimega preparaadi suhtes. Insektitsiidide suhtes tekkiv resistentsus areneb kiiremini välja järglaste rohketel liikidel, kus preparaat hävitab kõik tundlikud isendid, kuid alati on populatsioonis mõned vähemtundlikud isendid, kes ei hävine kandes paljunemisel vähem tundlikkuse omadust geneetiliselt edasi järgmistele põlvkondadele. Sama insektitsiidi jätkuval kasutamisel kujunevad välja sellele preparaadile resistentsed isendid.

Resistentsusest hoidumiseks järgi kultuuri ja pestitsiidi rotatsiooni, selleks kasvata erinevaid kultuure ja kasuta erineva toimeainega preparaate 

Herne agrotehnika

Põldherne intergreeritud taimekaitse juhend, pdf Koostas Elina Akk, MSc

Külvikord 

Hernele sobiva külvikorra kasutamine vähendab vajadust kahjustajate keemilise tõrje järele. Oluline on põldude saastumise vähendamine patogeenidega ning kahjurite ja umbrohtude kontrolli all hoidmine võimalikult läbimõeldud külvikorra rakendamisega.

Külvikorras võiks hernest samal põllul kasvatada iga 4-6 aasta järel. Viljavahelduse kasutamisega katkestatakse kahjustajate elutsüklid mullas ja taimejäätmetel. Hernele sobivad eelkultuurid on teraviljad, mais, söödajuurvili, kartul. Eelviljaks ei sobi mitmeaastased liblikõielised (ristikud, lutsernid, mesikas jne.), teised üheaastased liblikõielised (põld- ja aeduba, vikk, lääts, sojauba) ja ristõielised raps ja rüps (nii tali- kui suvivormid). Ristõielised kultuurid ei sobi hernele ning
teistele liblikõielistele kultuuridele eelviljaks kuna valgemädaniku tekitaja paljuneb mõlema sugukonna taimedega. Herne ja teiste liblikõieliste kultuuride sagedase kasvatamisega samal põllul soodustatakse juuremädanikuga ja tõusmepõletikuga nakatumise riski.

Terve ja sordipuhas külviseeme ei sisalda umbrohtude, teiste kultuuride ega külvatava kultuuri purustatud, muljutud, ebaküpseid, kõlujaid ja haigeid seemneid ning võimaldab  vähendada fungitsiidide ja insektitsiidide kasutamist põllul. Umbrohu ja teiste põllukultuuride seemnetest puhta külviseemne külvamine vähendab herbitsiidide kasutamise vajadust.

Mullaharimine

Mullaharimise eesmärgiks on mulla niiskusvaru säilitamine, kultuurtaimele sobiva külvialuse loomine, umbrohuseemnete idanema meelitamine ja kasvama hakanud umbrohtude hävitamine. Herne juurekava on nõrk ja seetõttu vajab ta sügavalt hästi haritud mulda. Künnipõhise harimise puhul peaks sügisesel põllu harimisel eelvilja tüü koorima, sellega meelitatakse umbrohuseemned idanema ja koristatud eelkultuuri varis segatakse mullaga. Sügiskünniga viiakse kahjustajad, umbrohuseemned ja taimejäätmed mulla sügavamatesse kihtidesse, kus ebasoodsates tingimustes need hävivad. Künnipõhisel harimisel tuleks
külvieelne harimine ja kultiveerimine teha 8–10 cm sügavuselt. Külvieelselt haritakse mulda vastavalt sobivale külvisügavusele, et valmistada ette ühtlane seemnealus ja hävitada tärganud umbrohud. Ebaühtlaselt haritud mullas idanevad herneterad erineval ajal, saavad kaasa erineva kasvuhoo ja osa seemet ei idanegi, põllule tekivad tühikud, kus hakkavad kasvama umbrohud, levima kahjustajad. Kasvuaegse harimisega, äestamisega lehtede arengu kasvufaasis (BBCH 13–19) hävitatakse tärganud umbrohud ja häiritakse kahjurite ja haiguste arengut mullas.

Minimeeritud harimise ja otsekülvi puhul jäävad kahjustajad mulla ülemisse kihti või varisega mullapinnale. Nende tehnoloogiate kasutamisel rakendatakse kahjustajate piiramiseks kõiki agrotehnilisi võtteid, nagu puhas külviseeme, külvikord, optimaalne külviaeg ja külvisenorm, mulla ja kasvatatava kultuuri väetistarbest lähtumine, mõõdukas pestitsiidide kasutamine, õigeaegne koristus. Otsekülvi puhul on soovitav herne eelvilja tüü jätta 30–35 cm kõrgune, sest sellise kõrgusega tüü puhul toimub väiksem vee aurumine pinnasest ja pindmise kihi ning mulla temperatuur on ühtlasemad.

Peale herneterade külvi künnipõhise, miniharimise ja otsekülvi puhul põld rullida. Rullimine suurendab mulla ja tera kontakti ja soodustab vee ligipääsu teradele. Rullimisega purustatakse põllupinnal olevad mullakamakad, kivid surutakse mulda.

Külviaeg ja -sügavus

Hernest võib külvata varakult mulla külvisügavuse temperatuuril 4–6 °C. Hernele sobiv külviaeg on olenevalt piirkonnast aprilli lõpp kuni mai algus. Kuna hernes on aeglase algarenguga kultuur, siis võimaldab varajane külv anda hernele arengueelise umbrohtude suhtes ja kasutada esimeste idanenud umbrohtude tõrjeks äestamist. Samuti kahjustavad varajasi hernekülve vähem herne kärsakas ja hernemähkur, mistõttu väheneb vajadus kasutada insektitsiide.
Herne külvisügavus on 5–7 cm, ka otsekülvi ja minimeeritud harimise puhul. Kergematel liivsavimuldadel külvatakse sügavamale (6–7 cm) ning raskematel liivsavimuldadel madalamale (4–5cm). Optimaalne külvisügavus tagab herneterade idanemiseks piisava  niiskuse ja vähendab lamandumise riski. Madalale (3  cm) külvatud herneteradel võib tekkida niiskusepuudus, sest kevadised tuuled ja päike kuivatavad mullapinna kiiresti.

Väetamine

Herne väetamisel lähtuda mulla väetistarbe vajadusest ja herne vajadusest toitainete suhtes. Mulla väetistarbe selgitamiseks analüüsitakse mullaproov laboris. Herne puhul pöörata tähelepanu mullas fosfori-, kaaliumi-, kaltsiumi- ja magneesiumisisaldusele. Fosfor (P) stimuleerib juurestiku kasvu ja soodustab mügarbakterite elutegevust. P ja kaaliumi (K) vajadus on eriti suur taimede õitsemise, kaunade täitumise ja terade küpsemise ajal.

Herneterasaagiga 3000 kg/ha viiakse põllult ära lämmastikku (N) 110 kg, P 13 kg, K 31 kg ja väävlit (S) 8 kg hektari kohta. P ja K katteks on soovitav anda mulla keskmise kuni suure väetistarbe korral P 15–25 kg/ha ja K 40–50 kg/ha. P ja K muudavad taimede väliskihi tugevamaks ja patogeenidel on raskem taime tungida. 

Hernes seob N bioloogiliselt mügarbakterite abil. Liblikõielisena omastab ta õhust N 70–80%. Mineraalväetiste kasutamise puhul valida madala lämmastikusisaldusega või lämmastikuta kompleksväetis. Arvestama peaks, et liigne lämmastiku kasutamine suurendab vaba vee sisaldust taimedes ja vaba vett kasutavad patogeenid taime sisenemiseks. Samuti põhjustab liigne N taimede lopsakat kasvu ja lamandumist, õitsemine hilineb ja kestus pikeneb, hilineb terade valmimine.

Külvikorras väetistarbe planeerimisel tuleks arvestada, et herne kasvatamine jätab põllumulda N keskmiselt 50–60 kg/ha. Herne magneesiumitarve on 20 kg/ha, lisaks peaks andma, kui Mg on mullas alla 50 mg/kg. Muldadele, mille pH on alla 7 võib Mg anda magneesiumkarbonaadina ja muldadele üle pH 7 kaalimagneesiumina.

Lamandumise vältimine 

Lamandumise riske on mitmeid. Sortide valikul peaks teadma, et lehelised sordid lamanduvad puhaskülvides alati. Lehelisi sorte võiks kasvatada koos tugikultuuriga, näiteks teraviljaga (kaer, oder, nisu). Tugikultuuride sortidest valida hernega võrdse kasvuajaga ja kõrgusega sort. Herne poollehetud sordid haakuvad köitraagudega tugevaks taimikuks, kuid tugevate tuulte ja vihmahoogude tõttu võib selline taimik lamanduda. Kõrge viljakusega muldades ja kompostiga või sõnnikuga väetatud muldades on lämmastikusisaldus suur. Sellised tingimused soodustavad hernel vegetatiivset kasvu ja põhjustavad lamandumise. Madalale 3 cm sügavusele külvatud seemnel kasvab nõrk vars ja taimed lamanduvad. Lamandumist soodustab ka umbrohtumine.

Koristamine ja säilitamine

Põldherne koristamisel kombainiga peab enamik hernetaimi olema valminud ja seemnete niiskus alumistes kauntes alla 30%. Enneaegu koristatud rohelise värvusega herneseeme jääb liiga hele ja kollase värvusega seeme roheka värvusega, mis tekitab kahtlust seemnematerjali sordipuhtuses. Samuti jääb varakoristatud seemnetes lüsiinisisaldus madalaks, sest see kujuneb välja alles seemnete valmimise lõpus. Toored herneterad muutuvad kuivatamisel liiga kõvaks, need ei sobi külviseks ega toiduks. Herne ülevalminud seeme variseb kergesti põldu.

Sademeterohke koristusperiood langetab saagi kvaliteeti, sest liigniiskuse tõttu hakkab seeme juba kaunas idanema. Liigsed sademed põhjustavad ka lamandumise tõttu seemnete kokkupuudet mullaga, milles seemned alustavad idanemist. Soovitav on seeme enne kuivatamist eelsorteerida. Eelsorteerimisega alaneb seemnemassi üldine niiskus, väheneb umbrohuseemnete, haigete ja kõlujate seemnete sisaldus saagis, väheneb kuivatusaeg ja -kulu.

Hernes on teraviljast mitu korda suurem, seemnekest raskesti õhku ja niiskust läbilaskev, seetõttu kuivab hernes 2–5 korda aeglasemalt. Herne seemet tuleb kuivatada madalal temperatuuril ja tsükliliselt, kusjuures seemnete niiskus ei tohi 1 tunni jooksul alaneda rohkem kui 1,5–2%. Kuivatusõhutemperatuur võib olla 30–36 °C, kuid mitte üle 40 °C, kui seemnete niiskus on üle 20%. Alates 20% seemneniiskusest kuivatada välisõhuga või mõne kraadi võrra soojendatud õhuga. Kuivatamise käigus lasta seemnetel aeg-ajalt ilma õhuvooluta seista, et ühtlustuks seemnete sise- ja välisniiskus.

Koristatud, kuivatatud ja sorteeritud seemnesaagi säilitusniiskus jääb hernel 14–15% juurde. Äsjakoristatud saak on bioloogiliselt väga aktiive ja vajab järelküpsemist. See kestab 1,5–2 kuud.