Herne-lehetäi (Acyrthosiphon pisum)
Tunnused
Herne-lehetäi on üsna suur, tema keha võib täiskasvanult olla kuni 4 mm pikk, heleroheline. Tiivuline emane on värvuselt tumedam ja veidi suurem. Isased lehetäid on väiksemad, kuni 2,5 mm pikad ja tiivutud. Vastsed sarnanevad valmikutega, kuid on väiksemad.
Suvel paljunevad partenogeneetiliselt nagu enamik lehetäisid. Iga emase järglaskond on 4-12 emast vastset, kokku umbes sada vastset. need arenevad täiskasvanuks 7-10 päevaga. Täiskasvanu eluiga on umbes 30 päeva. Sügisel muneb üks emane 10–18 talvituma jäävat muna. Talvituvad mitmeaastastel liblikõielistel.
Kahjustus.
Herne-lehetäi kahjustab nii ühe- kui ka mitmeaastaseid liblikõielisi, eelistades kultuuridest hernest. Nii valmikud kui ka vastsed toituvad taime ülemises mahlakamas osas. Mahla imemise tagajärjel taimede kasv kängub, lehed ja noored võrsed keerduvad, kauna algmed arenevad ebanormaalselt. Suviste põlvkondade areng on väga kiire, vastsejärk vältab kaheksa kuni kümme päeva. Kahjur levib igal aastal, kuid kahjustus on suurem soojadel suvedel. Lehetäid on viirushaiguste edasikandjad. Herne viirushaigused ei ole siiani Eestis veel tõsiseks probleemiks.
Vältimine ja tõrje.
Lehetäidest hoidumiseks on hea külvata vara, kasvatada kiire algarenguga sorte ning külvata herned võimalikult kaugele mitmeaastaste liblikõieliste põllust. Viirushaiguste levimise ärahoidmiseks on oluline tõrjuda taimemahla imevaid kahjureid nagu näiteks lehetäisid. Kasvu ajal tehke keemilist tõrjet esimeste täikolooniate ilmumisel, kahjuri massilisel esinemisel korrake pritsimist seitsme kuni kümne päeva pärast.
Oa-Lehetäi (Aphis fabae)
Tunnused
Tiivutud isendid on 2,3–2,7 mm pikad mustad, roheka või pruunika varjundiga, tuhmid. Tiivulised on sama suured ja sama värvi, kuid läikivad. Vastsed sarnanevad valmikutega, kuid on väiksemad ja heledamad. Munad on algul heledad, hiljem muutuvad mustaks. Kevadel elavad talveperemeestaimedel, suvised põlvkonnad elavad oal, peedil ja paljudel umbrohtudel. Sügisel arenevad tiibadega isendid, kes rajavad viimase muneva põlvkonna. Talvituvad munadena puudel ja põõsastel.
Kahjustus.
Oa-lehetäi kahjustab peamiselt põlduba, vähem peeti jt. Igas liikuvas arengujärgus toituvad nad taime ülemises osas. Kahjustuse tagajärjel taimed känguvad, suure kahjustuse korral isegi kuivavad. Oma elutegevuse käigus levitavad lehetäid šokolaadilaiksust. Kahjustus võib ulatuda isegi kuni 60–70%-ni.
Vältimine ja tõrje.
Külvake varakult, kasvatage kiire algarenguga sorte, tehke oapõld võimalikult kaugele mitmeaastastest liblikõielistest. Kasvuaegse keemilise tõrje aeg on esimeste täikolooniate ilmumisel. Viirushaiguste levimise ärahoidmiseks on oluline tõrjuda taimemahla imevaid kahjureid nagu nt lehetäisid.
Herneripslased (Kakothrips pisivorus)
Tunnused
Täiskasvanult on valmikud 2…3 mm pikad tumepruunid kahe paari tiibadega putukad. Vastsed on kollakat värvi ja tiivutud. Emased munevad herne õiepungadesse või lehtedele. Täiskasvanud isendid talvituvad mullas. Mitu põlvkonda aastas.
Kahjustus.
Herneripslased kahjustavad nii ühe- kui ka mitmeaastaseid liblikõielisi. Kahjur levib igal aastal, kuid kahjustus on suurem soojadel suvedel. Kahjustavad nii valmikud kui vastsed. Taimemahla imemisel tekkivad kaunaalgetele hõbedased laigud, kaunad kõverduvad. Ripslased on ka viirushaiguste edasikandjateks. Herne viirushaigused ei ole siiani Eestis veel tõsiseks probleemiks.
Vältimine ja tõrje.
Tähtis on kinni pidada viljavaheldusest; varane külv ja korralik mullaharimine aitavad hävitada talvitunud isendeid. Viirushaiguste levimise ärahoidmiseks on oluline tõrjuda taimemahla imevaid kahjureid nagu nt ripslaseid. Õiepungade moodustamise ajal võib taimi pritsida insektitsiididega. Ripslase ja hernemähkuri keemilise tõrje võib teha koos.
Hernekärsakad (Sitona spp.)
Valmikud rohekashallid lühikese jämeda kärsakuga 3-5 mm pikkused mardikad. Kattetiibadel korrapäratud heledad ja tumedad laigud. Munad algul kollakasvalged, hiljem mustad. Vastsed on 4-5 mm pikkused, valkjaskollased, pruunika peaga, kõverdunud kehaga vageltõugud. Viljakus 20…360 muna. Nukkuvad mullas. Noored kärsakad talvituvad mulla pealmises kihis või taimejäänuste all. Üks põlvkond aastas.
Kui õhutemperatuur tõuseb 3-5 ºC-ni, alustavad kärsakad talvitumiskohtadest liikumist. Õhutemperatuuri tõustes 7-8 ºC-ni, hakkavad valmikud toituma hernestel, ubadel ja teistel liblikõielistel taimedel. Munad munetakse taimede lähedale mullapinnale või alumistele lehtedele, kust mõned maha kukuvad. Vastsed kooruvad umbes kahe nädala pärast. Vageltõugud toituvad kaunviljade juuremügaratest ligikaudu kuu aega ning seejärel nukkuvad mullas. Noormardikad väljuvad juunis juulis ning toituvad mitmesugustel taimedel ning alles sügisel otsivad endale sobiva talvitumispaiga.
Kahjustus.
Kahjurid on levinud kõikidel liblikõielistel kultuuridel nagu hernes, uba, lutsern jt. Majanduslikku kahju teevad kärsakad, kes närivad liblikõieliste leheservadesse väikesi kaarjaid täkkeid. Kahjustus on ohtlik tõusmete faasis põuaste ilmade korral või muudes ebasoodsates oludes, kui taimede areng on pidurdatud. Kuumal kevadel võib kahjustuse ulatus küündida 60–80%-ni, tavaliselt 10–20%. Vageltõukude kahjustust on raske hinnata. Vageltõukude kahjustust meil seni pole majanduslikult oluliseks peetud, kuid hernekasvatuse laienedes võib kahjustus olla üsna märkimisväärne. Mujal maailmas loetakse vastsete kahjustust isegi olulisemaks valmikute kahjustusest.
Vältimine ja tõrje.
Hävitage koristusjäätmed ja umbrohud, tehke sügiskündi. Vältige hernepõllu rajamist teiste liblikõieliste põldude lähedusse. Kevadel kasutage varajast külvi koos õige agrotehnikaga. Oluline on soodustada taimede kiiret algkasvu, kuna kahjustab taimi varajases faasis. Vanemaid taimi pole mõtet kahjurite vastu pritsida, kuna sel ajal ei tee nad enam olulist kahju.
Tõrjekriteerium: Kui tõusmete faasis, kärsakate ilmumisel, on neid vähemalt 10 tk/m².
Hernemähkur (Cydia nigricana)
Tunnused
Liblikate esitiivad on hallikaspruunid, tagatiivad kollakasvalged. Tiibade siruulatus 13–17 mm, munad kollakad. Nukud on kollakaspruunid. Kevadel nukkuvad, liblikate väljalend langeb kokku herne õitsemisega. Liiga kõrged temperatuurid ei ole lendluseks meelepärased, katsete põhjal on 28 °C ja kõrgemate temperatuuride korral täheldatud liblikate suremuse suurenemist. Masslendluse aeg on enamasti juuli esimesel poolel, kuid võib olenevalt ilmastikutingimustest toimuda ka varem või hiljem (maist augustini). Liblikad lendlevad õhtuti, munevad taime ülemistele lehtedele, õievarrele, kauna algmetele enamasti ühekaupa. Üks emane muneb kuni 300 muna. Röövikud on täiskasvanult kuni 10 mm pikad, helerohelised, ülapoolel selgelt märgatavate mustade täppidega. Viimase kasvujärgu röövikud talvituvad tihedas kookonis 5–10 cm sügavusel mullas. Aastas on üks põlvkond.
Kahjustus
Eestis laialt levinud, üks enim hernest kahjustavatest kahjuritest. Levik on suurem piirkondades, kus hernest on varem kasvatatud, samuti sobivatel ilmastikutingimustel. Kahjustajaks on liblika röövikud. Varsti pärast koorumist närivad röövikud end kauna sisse, kus toituvad teradest. Tavaliselt on ühes kaunas 1–3 röövikut. Kahjustuse tulemusena halveneb seemne kvaliteet ja idanemine.
Vältimine ja tõrje
Teades, et munemine on enamasti juunis-juulis, on võimalik tõsiseid kahjustusi vältida. Valige külviaeg nii, et herned sel kriitilisel perioodil ei õitse ega moodusta kaunu. Kui aga hernest on aastaid kasvatatud lähestikku asuvatel põldudel, siis neist meetmest ei piisa ja tuleb teha keemilist tõrjet. Samuti võib põhjalik mullaharimine aidata vähendada kahjurite hulka. Kõige olulisem on õige pritsimisaeg. Kõigepealt määrake liblikate maksimaalse lendluse aeg kas õhtuste vaatlustega või feromoonpüünistega, mis on kindlam viis. Optimaalne pritsimisaeg on siis, kui võimalikult palju isendeid on munadest koorunud, kuid ei ole veel jõudnud kauna siseneda.
Tõrjekriteerium: hernepõldu pannakse 1 feromoonpüünis kolme hektari kohta ja püünisesse tuleb ööpäeva kohta 5–10 liblikat, siis on lendlus küllalt tugev ja tuleks pritsida.
Herne teramardikas (Bruchus pisorum)
Tunnused.
Valmikud on 6-7 mm pikkused mustad mardikad, kattetiivad ei kata kogu tagakeha. Munevad ühele õiealgele 30-40 muna. Tõugud nukkuvad teras, samas kooruvad noormardikad. Noormardikad talvituvad teras, harva põllul.
Mardikad toituvad kevadel umbrohtudel, hernetaimedele siirduvad õiepungade moodustumise järel. Munadest koorunud tõugud tungivad läbi kauna seina ja hakkavad teri sööma. Ühes teras on ainult üks tõuk.
Kahjustus.
Kahjustab tõuk, kes sööb käigu tera sisse, kuid jätab seemnekesta läbi närimata. Nukkub seemnes ning valmik närib end ümmarguse ava kaudu seemnest välja. Nii vastsed kui valmikud toituvad seemnetest. Valmikute poolt kahjustatud seemnetel on väikesed augukesed, vastsed põhjustavad suuermaid 2,5-5,0 mm diameetriga auke seemnetes. Selline seeme ei idane ja on toiduks ning külviseemneks kõlbmatu. Tera lähemal vaatlemisel võime näha heledamat ümmargust laiku koorel, mille purustamisel tuleb mardikas nähtavale.
Vältimine ja tõrje.
Meie külmad talved hävitavad teramardikaid, pehme talve korral võivad levida ka Eestis, seetõttu võib üksikutel aastatel esineda. Mardikate avastamisel tuleb seemnematerjal töödelda fumigandiga. Seemet võib ka kuumutada 55 °C juures 15 minutit. Mardikate kindlaks tegemiseks võib leotada seemneid öö läbi vees. Seemned lähevad lõhki ning kahjurite esinemisel võib leida veest nii vastseid kui nukke. See hoiab ära seemnete purustamisel kahjuri hävitamise, mille puhul tuvastamine võib olla raskendatud. Oluline on õigeaegne koristamine, kuivatamine ning sorteerimine. Oluline on hävitada sügisel umbrohud ning herne varis. Künd pärast koristust võib viia mardikad koos seemnega sügavamale mullakihti, kus nad hukkuvad.
Oa-teramardikas (Bruchus rufimanus)
Tunnused
Bruchus rufimanus esineb kogu Euroopas. Valmikud on 3,5-4,5 mm pikkused mustjad mardikad, kattetiivad hallikaspruunid valgete tähnidega ja ei kata kogu tagakeha. Tundlad on alusel oranzikad, esijalad punakad, keskmised jalad aga mustad. Täiskasvanud on päevasel ajal äärmiselt liikuvad ja öösiti ja varahommikul varjuvad õite ja noorte lehtede vahele. Munevad noortele 2-5 cm pikkustele kaunadele. Vastsed arenevad kasvavas teras, kaunas. Tõugud nukkuvad teras, samas kooruvad noormardikad. Noormardikad talvituvad teras, kui põllul.
Bioloogia.
Mardikad toituvad kevadel liblikõielistel kultuuridel õietolmust ja nektarist, seejärel siirduvad põldoale. Täiskasvanud rändavad õitsevatele ubadele suve alguses, kui temperatuur jõuab maksimaalselt 17–20 ° C-ni päevas. Putukad on aktiivsed, kui temperatuur tõuseb üle 20 °C, üle 25 °C temperatuur on nende arenguks väga soodne, samas alla 15 °C temperatuur ja märg ilm limiteerib nende liikuvust. Viljastatud emased munevad ühekaupa või väikeste gruppidena noortele kaunadele. Vihm, tuul ja alla 20 °C temperatuur hoiab tagasi munemisprotsessi. Munad munetakse taime madalamatele osadele. Mardikad eelistavad muneda 2-5 cm pikkustele kaunadele, kuid munevad ka suurematele. Munad on väikesed 0,1 mm pikkused, sigari kujulised, kollakasvalged.
Emane muneb 50 ja 100 muna vahel. Vihm võib suurendada munade suremust. Vastsed kooruvad umbes 10 päeva pärast (sõltuvalt temperatuurist 1-3 nädalat).
Kahjustus
Munadest koorunud tõugud tungivad läbi kauna seina ja arenevad seemnetes. Ühes seemnes võib areneda kaks kuni kolm vastset. Vastsed on kaitstud nii keemilise kui bioloogilise tõrje eest. Vastse areng kestab kuni 3 kuud. Enne nukkuma minekut lõikab vastne ümmarguse korgi. Nukuperiood kestab umbes 10 päeva, seejärel väljuvad valmikud seemnetest. Kuna paaritumine ja munaperiood võtab aega paar nädalat, võivad täiskasvanud mardikad väljuda seemnetest nii enne kui pärast koristust. 1 põlvkond aastas.
Kuigi oa-teramardikas ei mõjuta oluliselt põldoa saagikust, muudab see seemnete kaubanduslikku välimust ja idanemisomadusi. Idupoolset osa kahjur sageli ei puutu, nii võib ka idanevus sellistel auklikel seemnetel olla küllalt hea. Sageli tuuaksegi see kahjur põllule Lõuna-Euroopast külviseemnetega.
Toiduoaks selline auklik seeme enam ei kõlba, küll aga loomasöödaks. Lisaks on kahjustatud seemned vastuvõtlikud haigustele, eelkõige rooste ja juurehaigustele. Seda aga kartma ei pea, et oa-teramardikad laos edasi kahjustaks, küll aga võivad nad erineval ajal teradest välja tulla, eriti kui kuivatamisel kasutati madalat temperatuuri ning seemnetes olevad mardikad jäid ellu, nii võivad nad jääda vastse või nuku diapausi (füsioloogiline puhkeseisund, ebasoodsate tingimuste üleelamiseks) kuni külvini.
Probleem on ka põldoa turustamisel, kuna elusate putukatega seemneid pole lubatud eksportida.
Vältimine ja tõrje
Meie külmad talved hävitavad teramardikaid, pehme talve korral võivad levida ka Eestis. Suurim risk kahjustusteks, kui uued oa põllud rajatakse eelmise aasta põldude lähedusse. Samuti on põllu servad suurema kahjustusega. Lisaks suurendavad ladude läheduses olevad põllud oa-teramardikate riski. Kuna vastsed arenevad seemnetes, mida kaitsevad kaunad on nad sel perioodil kaitstud keemilise tõrje eest. Oa-teramardikad on kõige haavatavamad täiskasvanu staadiumis, seetõttu enamus kontrolli meetmeid kas põllul või hoidlas.
Kasvuaegne tõrje põllul
Tavaliselt kasvatatavatel Euroopa sortidel pole teada resistentseid sorte. Põllukultuuride kahjurite tõrje on osutunud väga raskeks. Kui munad on munetud, on vastsed kaitstud ja insektitsiididega tõrje on keeruline.
Täiskasvanute mardikate tõrje munemiseelsel perioodil on osaline edu, kuid munemise vältimiseks on pritsimise ajastus väga oluline See saavutatakse kõige paremini siis, kui 5–6 õisikut taimel arenenud ja kauna moodustumise märke pole näha. Nakatumise vältimiseks soovitatakse teist pritsimist 7–10 päeva hiljem. Liiga varajane (enne õitsemist) ja liiga hiline (peale kogu taime õitsemist) pritsimine ei pruugi efekti anda.
Tõrje laoruumides
Kuigi hoiukohtades kasutatud meetmed ei vähenda kahjustatud seemnete osakaalu, piiravad need väljuvate putukate arvukust ja sellega seoses survet järgmiseks aastaks. Sellised meetmed on ladustamisel eriti tõhusad, kuna suur osa oa-teramardikatest pole veel seemnetest väljunud ning alles arenevad seal. Seetõttu võiks parimate kontrollimeetmete jaoks soovitada varajast sorti.
Seemnete töötlus sooja õhuga (temperatuuril 50–70 °C, olenevalt kestusest) tapab seemnetes areneva oa-teramardika, samal ajal vähendab seemnete veesisaldust. Kuid soojus võib vähendada seemnete idanemist, mis on seemneturu jaoks problemaatiline. Samuti tuleb arvestada, et liiga kõrgete temperatuuride mõjul võib kannatada visuaalselt seemnete välimus ning valk võib laguneda, mis võib osutuda probleemiks seemne müügil.
Mardikate avastamisel hoidlas saab nende vastu kasutada nii insektitsiide kui fumigante. Fumigeerimine nõuab tihedalt suletud hoiuruumi ning seda võivad teha vaid vastava litsentsiga töötlejad. Hoiuruumi sulgemisega saaks uutest seemnetest väljunud mardikate põgenemist talvitumiskohtadesse takistada ning kahjurite survet kultuurile vähendada. Lisaks võimaldab kahe aasta pikkune hoiustamine kõikidel arenevatel oa-terakärsakatel enne külvi seemnetest väljuda ning sellega vältida saastunud seemnete külvamist põllule.
Teksti ja fotode autor Tiiu Annuk. märts 2023
Vaata kahjurite galeriisid teksti all ⇓