Limused ehk molluskid (Mollusca)
Majanduslik tähtsus ja levik.
Talirapsil põhjustavad sügiseti nälkjad tõsiseid kahjustusi. Kahjustusi rapsil on soodustanud ka uute sortide kasutuselevõtt, mis aretuse tulemusena on järjest madalama glükosinolaatide sisaldusega ja seega atraktiivsemad limustele. Taliviljadele on kõige suuremaks ohuks, kui nälkjad kahjustavad idanema hakkavat, niiskusest paisunud seemet. Nad armastavad toituda seemne sisust, idust ja noortest arenevatest juurtest. Suuremad kahjustused tehaksegi enne tärkamist. Hilisemas faasis võivad nälkjad toituda taime lehtedest ning hävitada kasvukuhiku. Üldiselt on terve elujõuline taimik alates 2 lehe faasist tavaliselt nälkjate rünnakule vastupidavam. Kahjustuseperiood kestab praktiliselt kuni külmade tulekuni, temperatuuri langemisel 2˚C juurde, hakkavad limused end talvituma seadma.
Tunnused.
Tigudel on seljapoolel asuv koda. Nälkjad on 30-60 mm pikkused hallid või mustjaspruunid kojata teod. Keha on kaetud limaga. Munevad kivide alla, mullakamakate vahele või kohevasse mulda. Teod munevad aastas üle 100, nälkjad kuni 500 muna. Nälkjad talvituvad munajärgus, teod talvituvad ka maassekaevununa. Teod jõuavad suguküpseks 2 aastaga. Valdav osa limustest on hermafrodiidid. Nälkjad on suguküpsed 3-6 kuud pärast koorumist. Enamik väikesi maismaatigusid elavad 1–2 aastat, surres peatselt pärast munemist.
Eelkõige on limuseid rohkem nendel aladel, kus viljeletakse minimeeritud harimist ja kõrdekülvi, kuna pinnast liigutatakse vähem ning nälkjatel on paremad ellujäämisvõimalused. Soodsad varjevõimalused on eelkõige taimejäänuste all, kuna muld ei kuiva nii kiiresti ära, samuti ei hävitata nende mune mullatükikeste alt. Kõrge riskifaktoriga põllud on need, kus eelviljaks on olnud mitmeaastane taimik.
Teod ja nälkjad on eluviisilt üsna sarnased. Tigude ja nälkjate lemmikilmaks on tuulevaikne, sombune, niiske ja üsna soe (15-25ºC) ilm. Nad söövad taimelehtedesse piklikke auke. Kahjustuse tagajärjel jäävad lehtedest järele vaid räbaldunud ribad. Kahjustatud lehtedel on näha kuivanud lima. Kahjustus on suurem vihmastel aastatel. Kahjustavad peamiselt õhtul ja öösel, päeval varjuvad nälkjad taimejäänuste, kivide ja mullaosakeste alla. Kuiva eest poevad nad 10…25 cm sügavusele mulda otsides sügavamalt niiskust. Limused kahjustavad rapsi alates selle idanemisest kuni neljanda pärisleheni, hilisemas faasis pole kahjustused enam nii märkimisväärsed. Pole siiski võimatu, et suure arvukuse korral võidakse teha ka siis olulist kahju. Väga oluline on kaitsta taimi limuste eest, kui taimed on idanemas ja kohe pärast idanemist, sest siis on tehtud kahju suurim.
Vältimine ja tõrje.
Tugev tallamine piirab nälkjate liikumist ning soodustab kiiret seemnete idanemist. Pinnas peaks olema mättavaba. Väga oluline on veerežiimi reguleerimine, umbrohtude hävitamine, kõrrekoorimine ja sügiskünd, et teha neile elutingimused võimalikult ebasoodsaks. Talvekülmad hävitavad tigusid ja nälkjaid arvukalt. Hindamaks nälkjakahjustuste riski, vajadust ja aega molluskitsiid kasutamiseks, soovitatakse proovida peibutussöötmist, kui mullapind on niiske. Normaalseks töötlusmeetodiks on puistata molluskitsiide segatuna peibutuseks ning seda on kõige parem kasutada pärast külvipinna ettevalmistamist, kuid paar päeva enne külvi. Peibutussööta võib segada ka seemnetega. Kuna nälkjad asuvad tihti põlluservadel, on mõnikord võimalik kohttöötlus.
Kapsa-tuhktäi (Brevicoryne brassicae)
Majanduslik tähtsus ja levik:
Kahjustab kõiki ristõielisi kultuure. Peale otsese kahju on kapsa-tuhktäi ka paljude viirushaiguste – sealhulgas lillkapsa-mosaiikviiruse ja kapsamustring-viiruse – siirutajaks. Kahjur levib eriti ulatuslikult kuumal ja kuival suvel. Eestis esineb kapsa-tuhktäid igal aastal, kuid massiliselt ilmuvad nad 5-6 aasta järel.
Tunnused.
Valmikud on kollakasrohelised, umbes 2 mm pikkused tiibadega või tiivutud putukad, kaetud halli tuhkja kirmega Paljunevad nii suguta kui sugulisel teel. Suvel sigivad partenogeneetiliselt e. ilma viljastamata munarakust. Suve teisel poolel arenevad tiivulised emased. Sügisel arenevad vastsetest emased ja isased vormid, kes paarituvad, talvituma jäävad munad. Munad on 0,5 mm pikkused, ovaalsed, algul kreemikad, hiljem mustad. Kapsa-tuhktäi võib ristõieliste kasvuperioodil anda arvukalt uusi põlvkondi. Kapsa-tuhktäid talvituvad munadena umbrohtudel või taimejäänustel.
Taimi kahjustavad kõik liikuvad arengujärgud, kes imevad taimemahla. Selle tagajärjel kahjustuskoht muutub kollaseks ja kortsuliseks, lehed tõmbuvad keerdu, taim muutub sinakaks. Massilise kahjustuse korral taim kängub, kolletub ja võib isegi kuivada.
Kapsa-tuhktäi kolooniaid võib leida algul lehe alumiselt, kuid hiljem ka pealmiselt küljelt, sageli ka kapsa siselehtedelt. Lehtedel on mesinestet, millel areneb nõgiseen. Meelsamini eluneb tuulte eest varjatud kasvukohtades. Esimesed kolooniad ilmuvad ristõielistele kultuuridele põlluservadel.
Vältimine ja tõrje.
Koristusjäätmete hävitamine ja ristõieliste umbrohtude tõrje põllul ja selle lähikonnas. Sügiskünd talvituvate munade hävitamiseks, kuna kahjur talvitub umbrohtudel või taimejäänustel. kapsataimede pidev jälgimine – eriti põlluservadel – esimeste tuhktäikolooniate õigeaegseks avastamiseks. Kasvuaegne keemiline tõrje.
Tõrjekriteerium, kui põllu äärel leitakse ühe ruutmeetri kohta kaks tuhktäi kolooniat ja 10% taimedest on asustatud üksikute kolooniatega.
Hiilamardikad (Brassicogethes spp.)
Majanduslik tähtsus ja levik.
Hiilamardikad on väga olulised ristõieliste seemnekandjate kahjurid. Kahjuri rohkel kahjustusel, olenedes taime arengufaasist, võib seemnesaagist hävida 70…80 %. Levikut soodustab suvi- ja talirapsi kasvatamine lähikonnas.
Tunnused.
Valmikud on rohekas- või sinakasmustad metalliläikega kuni 1,5-3 mm pikkused mardikad. Kõhupoolt on mardikas pronksjasmust. Vastsed on kollakashallid tumeda peaga, kolme paari rindmikujalgadega, kuni 4 mm pikkused tõugud. Muneb õiepunga. Viljakus kuni 50 muna. Talvituvad noormardikatena taimejäänuste all või mulla ülemises kihis. Üks põlvkond aastas.
Rapsi kahjustavad tugevasti naeri-hiilamardikas (Meligethes aeneus) ja sinepi-hiilamardikas (B. viridescens). Mardikad lendavad põllule juba ristõieliste kultuuride (raps) õitsemiseelselt. 15 °C temperatuuril võivad mardikad lennata 10–15 km kaugusele. Mardikate suguküpseks saamiseks on vajalik toitumisperiood, see kestab kuni kolm nädalat. Munemiseks on vajalikud vaid ristõielised peremeestaimed. Viimastel aastatel on putukas levinud massiliselt ka talirapsil, kuna suvirapsi kasvatatakse vähem. Kuigi munemiseks sobivaid õiepungi on suvirüpsil ja -rapsil toitumisperioodi lõpetanud mardikate jaoks rohkem.
Mardikad toituvad õitsevate taimede õietolmust kui ka muudest õieosadest. Algul tegutsevad põllu äärtel, päikeselistel päevadel levivad kiiresti üle kogu põllu. Mardikad söövad õielehti ja augustavad kinniseid õiepungi, kahjustades sigimikku, tolmukaid, õiepõhja. Kahjustatud õied närbuvad ja kuivavad. Emased munevad augustatud suurematesse pungadesse, igasse 1…8 muna, paigutades need tolmukottide lähedale. Arenenud tõugud toituvad sigimikust ja õietolmust ning 3…4 nädala pärast laskuvad mulda nukkuma (umbes juuli II poolel).
Avanenud õitega taimedel söövad hiilamardikad peamiselt õietolmu ja tolmukaid ega tekita enam nii suurt kahju kui pungade faasis. Nukust väljunud uue põlvkonna paljutoiduline noormardikas toitub enne talvitumiskohale siirdumist erinevatest suvel õitsevate taimeliikide õietolmust.
Vältimine ja tõrje.
Koristusjäätmete hävitamine ja korralik maaharimine hävitab mullas olevaid putukate arengujärke. Ristõieliste umbrohtude hävitamine põldudelt ja seemnekandjate põllu ümbrusest vähendab nende toidubaasi. Viljavaheldus – mitte kasvatada lähestikku suvi- ja talirapsi. Mardikate resistentsuse süvenemise vältimiseks mitte kasvatada ristõielisi kultuure tihemini kui 5-6 aasta järel, et hoida kahjurite liigset koloniseerimist.
Tõrjekriteerium: Õiepungade algfaasis alustada tõrjega kohe, kui ühe taime kohta on 1…2 mardikat või vahetult õitsemise eel 2…4 mardikat.
Maakirbud (Phyllotreta spp)
Majanduslik tähtsus ja levik.
Maakirbud on väga olulised ristõieliste kultuuride kahjurid, kes võivad tõusmed hävitada 100% ulatuses. Rohkesti ilmub maakirpe neil aastail, kui kevadel pikemale jahedale perioodile järgnevad soojad ja kuivad ilmad. Juurtel toituvate vastsete kahjustust ei peeta majanduslikult oluliseks ja kuigi juurtel võib leida kahjustuse jälgi, arvatakse et saagilangus jääb alla 5%.
Tunnused.
Mustad või kollakate triipudega kuni 3,5 mm pikkused hüppavad mardikad. Enamus liike munevad munad taime lähedusse mulda. Suur- ja mädarõika maakirp munevad lehtedele. Viljakus kuni 25 muna. Vastne on kuni 6 mm pikkune tõuk. Nukkuvad mullas. Talvituvad noormardikana põllupeenardel, kraavikallastel, hekkide ja põõsaste all kõdus. Üks põlvkond aastas.
Eestis on levinumad liigid harilik maakirp, kurmtriibuline maakirp (Ph. vittata) suur maakirp (Ph. nemorum) mädarõika maakirp (Ph. armoraciae), must maakirp (Ph. atra) ning sinihelk maakirp (Ph. nigripes). Enamik neist liikidest toituvad rohkem kui ühe perekonna taimedel.
Maakirbud on ohtlikud rapsi tärkamise ajal, kahju tekitatakse idulehtede faasis ja noortele istikutele. Maakirpude ründel on tärganud rapsi taimedele kriitilised esimesed kaks nädalat. Maakirpude elutegevus algab kevadel kui temperatuur on tõusnud vähemalt +8 °C. Mardikad võivad kuiva sooja ilmaga 1-2 päeva jooksul tõusmed hävitada – puhitud seemne korral on oht väiksem, kui puhis sisaldab ka insektitsiide. Võivad hävitada ka taimedel kasvupungad.
Ohtlik on mardikate kahjustus, kes närivad idulehtedesse lohukesi ja mulke, kuni idulehed ja kogu taim hävib. Tagajärg – külvide hõrenemine. Halvemini elavad maakirpude rünnaku üle nooremad, kuid ka viletsamad ja stressis taimed. Kahjustuse intensiivsus sõltub oluliselt ilmastikutingimustest. Soojad ja päikesepaistelised ilmad suurendavad maakirpude toitumisaktiivsust ning soodustavad ka nende kiiret levimist talvitumiskohtadest üle terve põllu.
Vältimine ja tõrje.
Oluline on sügiskünd talvituvate noormardikate hävitamiseks, millega viiakse põllule jäänud mardikad sügavale mulda, kust nad kevadel välja ei pääse. Suurem osa noormardikaid talvitub samal põllul, mardikate liikumisraadius on vaid mõnisada meetrit. Ristõieliste umbrohtude kui maakirpude toidutaimede hävitamine. Mitte külvata rapsi eelmisel aastal maakirpudest kahjustatud põllu ligidusse.
Et taimed oleksid maakirpude ründe ajaks kasvuhoos, tuleb ristõielised võimalikult vara istutada või külvata. Oluline on taimede igapäevane kontroll kahjuriohtlikul perioodil, sest maakirbud liiguvad kergelt ja kiiresti ning kahjustus võib põllul levida kulutulena. Jälgimine on eriti tähtis soojadel, kuivadel ja tuulevaiksetel päevadel. Profülaktiliselt kasutada insektitsiididega puhitud külviseemet.
Tõrjekriteerium: Kui iga taime kahjustab üks mardikas ja 5…10% taimedest on mardikatega asustatud, pritsida insektitsiididega võimalikult päikesepaistelisel ajal, kui mardikad on aktiivselt liikumas.
Juure-peitkärsakas (Ceuthorrynchus pleurostigma)
Majanduslik tähtsus.
Juurepeitkärsakas kahjustab peale rapsi ja rüpsi ka teisi ristõielisi kultuure. Juure-peitkärsaka kahjustusi on seni Eestis harva esinenud ja need on olnud piiratud ulatuses, kuigi mardikaid esineb võrdlemisi sageli. Juure-peitkärsaka vastsed kahjustavad nooremates arengustaadiumites olevat peakapsast, lehtkapsast ja rapsi.
Tunnused.
Valmik on tumehall, 3,0-3,5 mm pikkune kärsakas. Kärsaku tipp ja suised on punakad. Vastne on kuni 6 mm pikkune kõverdunud vageltõuk. Kärsakas toitub ristõielistel taimedel. Varasügisel augustis-septembris lahkub mardikas oma suvekorterist ja suundub talirapsile. Pärast küpsussööma munetakse munad ühekaupa juurekaela või peajuure lähedale süvendisse. Muna areng kestab kuni 3 nädalat. Munast koorunud tõuk kaevub taime juurtesse. Üks isend võib muneda kuni 140 muna.
Vageltõugu elutegevuse tagajärjel tekivad ristõieliste juurtele ja juurekaelale eri suurusega pahad, millest võib leida varre-peitkärsaka tõuguga sarnase vageltõugu. Kahjustatud juurtega taime kasv seiskub, taim kängub ja tugeva kahjustuse korral võib hukkuda. Vastsed siirduvad kevadel mõne sentimeetri sügavusele mulda nukkuma. Nukust väljunud noormardikas võtab ette suveuinaku, et varasügisel jällegi munema hakata.
Üks põlvkond aastas. Kesk-Euroopas areneb nii suvine kui talvine peitkärsakate põlvkond, kes talvitub vastse või noormardikana. Kevadised valmikud tekitavad vähem kahju kui suvepõlvkonnad.
Vältimine ja tõrje.
- Viljavahelduslik külvikord.
- Taimejäänuste koristamine põllult.
- Sügiskünd talvituvate kärsakate hukkumiseks.
- Ristõieliste kasvatamine tuultele avatud põldudel.
Juure-peitkärsakat tõrjuvad õitsemiseelsel pritsimisel naeri-hiilamardika tõrjeks kasutatud preparaadid. Pritsides põldu naeri-hiilamardika tõrjeks rapsi pungade ilmumisel, tehakse ühtlasi ka juure-peitkärsaka tõrje.
Varre-peitkärsakas (Ceuthorrynchus pallidactylus)
Majanduslik tähtsus.
Varre-peitkärsakas kahjustab rapsi, rüpsi, kapsaid, naerist, kaalikat, sinepit, rõigast, redist ja looduslikest ristõielistest näiteks põldrõigast. Varre-peitkärsakat leidub kõikidel rapsipõldudel ning teda loetakse oluliseks rapsi jt ristõieliste kahjuriks. Võimalikud saagikaod ulatuvad 20% ja enam.
Tunnused.
Valmikud on pika kärsakuga, tumedad, 2,5-3,2 mm pikkused kärsakad. Mardika eesseljal heledate soomustega sügav pikivagu ning kattetiibadel heledatest soomustest tähnid. Käpad ja tundlad on kollakaspunased. Kärsakas muneb lehe või lehevarre või rohtse varre epidermisesse. Üks emane võib muneda kuni 80 muna. Vastsed kollakasvalged jalutud kuni 5 mm pikkused, C-kujuliselt kõverdunud vageltõugud. Nukkub mullas. Talvitub mardikana taimejäänuste all ja mulla pindmises kihis.
Varre-peitkärsakat on rapsitaimedel raske märgata, kuna juba taime kergel liigutamisel kukutavad nad end taimelt maha ja jäävad kokkutõmbunult ning liikumatult mullale lebama. Kahjur toitub nii metsikutel kui kultuurristõielistel. Kahjustavad nii kärsakad kui vageltõugud.
Mardikas alustab liikumist kevadel, kui mulla temp. on tõusnud 7-9 kraadini. Optimaalne lendlusaegne õhutemperatuur on 15-20°C Mardikas asustab taimi alates varsumisest kuni õiepungade moodustumise keskpaigani, sel perioodil hakkab ta ka munema, munemisperiood sõltub rapsi kasvufaasist ja ilmastikust. Mardikas muneb väikeste gruppidena eelkõige lehekudedesse mõnikord ka noore rohtse varre epidermisesse. Munemiskohal on märgata tumerohelist muhku. Munafaas kestab 4-7 päeva, sõltuvalt ilmast kuni kaks nädalat.
Esialgu kahjustavad tõugud külgvõrseid, hiljem suunduvad peavarde ning sealt lahkuvad läbi varre mulda nukkuma. Vageltõugud kaevandavad rapsi, kapsa, lillkapsa jt ristõieliste vartes, liikudes ülalt alla juurekaela suunas. Vahel on kogu vars seest õõnsaks söödud. Suurimat kahju teevad vastsed, kes põhjustavad varte moondumisi ja taime närbumist. Kahjustatud taimed muutuvad sinakaks, lehed kaotavad normaalse turgori ja areng pidurdub, lehed kolletuvad ja taim hävib. Kahjustatud taime vars kuivab ja murdub, seemned jäävad kõlujaks. Vastseperiood võib kesta 3-6 nädalat ja see jääb tavaliselt õiepungade moodustamise faasi keskpaigast kuni õitsemise lõpuni.
Kahjustus on suurem tuulevaiksetes kohtades. Mida varasem on putukate kahjustus, seda olulisemalt mõjutab see saagikust. Lisaks varre-peitkärsakale munevad rapsitaimedele ka mõned teised kärsakate liigid, kes üldjuhul kahjuritena pole arvestatavad.
Koorunud noormardikad ilmuvad suve lõpus taimedele, toituvad seal lühikest aega ja lähevad siis talvituma. Kärsakate valmikute kahjustus avaldub lehtedesse, vartesse ja õievartesse näritud lohukestena, mis ei ole taimedele ohtlik. Eestis annab kahjur ühe põlvkonna.
Üldised tõrjevõtted:
Taimejäänuste koristamine, et vähendada võimalikke talvituspaiku. Sügiskünd talvituvate kärsakate hävitamiseks. Viljavaheldus. Rapsi kasvatamine võimalikult tuultele avatud põldudel. Ristõieliste umbrohtude tõrje põllult ja selle lähemast ümbrusest. Kasvuaegne keemiline tõrje. Vastseperiood võib kesta 3-6 nädalat ja see jääb tavaliselt õiepungade moodustamise faasi keskpaigast kuni õitsemise lõpuni. Seega tuleks tõrje teha varem.
Vältimine ja tõrje:
Euroopas soovitatakse keemilist tõrjet õitsemiseelsel perioodil, kui kollastes püügikaussides on 3 päevaga enam kui 10 mardikat või kahjuri esmaleiust 10…14 päeva hiljem. Soovitav on kontrollida kärsakate esinemist kollaste püüniskaussidega, mis paigutatakse taimede kõrgusele. Seejuures kollaste kausside meetodit peetakse küllalt ebakindlaks. Samuti saab kasutada kollaseid liimipüüniseid, mis paigutatakse põllule rapsi taimede vahele. Lisaks tugineda oma eelnevate aastate kogemusele, teatud piirkondades on varre-peitkärsakate arvukus kõrgem. Tõrjekriteerium on ühe mardika leidmine kuue taime kohta.
Kõdra-peitkärsakas (Ceuthorrhynchus assimilis)
Majanduslik tähtsus.
Lisakks tali- ja suvirapsile kuuluvad kõdra-peitkärsaka peremeestaimede ringi rüps, kapsad, rõigas ja redis ning erinevad looduslikud ristõielised, eelõige need, millel arenevad suured kõdrad. Kõdra-peitkärsakat leidub kõikides rapsi viljelussüsteemides.
Tunnused.
Valmikud on 2,5-3,0 mm pikkused ovaalsed, tuhkjashallide karvadega kaetud kõvera kärsakuga mardikad. Muneb kõtradesse. Vastsed valged, pruuni peaga, ilma jalgadeta, kergelt kõverdunud vageltõugud. Nukkub 5-10 cm sügavusel mullas. Kärsakad talvituvad mulla pealmises kihis, taimejäänuste all või lehekõdus. Üks põlvkond aastas.
Temperatuuri tõustes mulla ülemises 10 cm kihis 10 °C-ni väljuvad kärsakad talvitumiskohast ja otsivad toitumiseks ristõielisi taimi. Kui ristõielised kultuurid (raps) hakkavad õitsema, liiguvad põllule. Algul toituvad mardikad õietolmust, hiljem kahjustavad kõdraalgmeid, tehes augukesi, mille kaudu emasmardikas muneb 1…2 muna igasse kõtra. Putukad eelistavad muneda 2–4 cm pikkuste kõtrade sisse. Peitkärsaka vageltõugud kooruvad kõtrades 7-10 päeva pärast ja hakkavad närima seemneid. Seemnete kahjustamine kestab kogu vastseperioodi, see on umbes 25-30 päeva.
Mardikate kahju on majanduslikult väheoluline. Peamiselt tekitavad kahju vageltõugud, kes elavad kõdras ja toituvad seemnetest. Tavaliselt hävitatakse kõdras 5…6 seemet. Viimases kasvujärgus tõuk sööb ennast läbi kõdra seina välja ja nukkub 5…10 cm sügavusel mullas. Kõdra seina jääb umbes 1 mm ava. Umbes kolme nädala pärast, s.o. augusti algul väljuvad nukkudest noormardikad, kes toituvad mõne aja looduslikel ristõielistel ja lähevad mulda talvituma.
Niiskete ilmade korral on kõtradel olevad mardikate väljumisavad heaks vastuvõtu kohaks seenhaigustele, mis võib hävitada kõtra järele jäänud seemned. Kõdra peitkärsaka bioloogia on sünkroonis talirapsi arenguga ja selleks ajaks kui suviraps mardika munemise jaoks sobivasse faasi areneb on kärsakas ammu munenud. Suvirapsil võib kahjustusi esineda väga vähesel määral, kuigi mardikaid võib õitel kohata.
Vältimine ja tõrje.
Koristusjäänused hävitada sügiskünniga. Ristõielised umbrohud rapsi põldude ümbrusest hävitada. Rapsi põllu serva külvata varemõitsevaid ristõielisi taimi, kust on lihtsam tõrjuda sinnakogunenud kõdra-peitkärsakat. Pritsides põldu naerihiilamardika tõrjeks, tehakse ühtlasi ka kõdra-peitkärsaka tõrje.
Tõrje kriteerium: Kui õitsemiseelsel perioodil on 1…2 mardikat taime kohta ja sellise asustusega taimi on 10%. Selleks kontrollitakse taimi 10 kohast, 10 taime, millelt mardikad nõusse raputatakse. Vajadusel pritsitakse teistkordselt õite kroonlehtede varisemisel ja esimeste kõtrade moodustumisel.
Kapsakoi (Plutella xylostella)
Majanduslik tähtsus ja levik.
Kapsakoi asustab praktiliselt kõiki ristõielisi taimi. Kapsakoi on kogu maailmas levinud kahjusr. Soojal kevadel võib tekitada olulist majanduslikku kahju. Kapsakoi arvukus ja tema rüüste erineb aastati – tõusuperioodid vahelduvad mõõnaga, seejuures võib vahe olla 10–15-kordne. Massilise leviku aastatel võib kahjustatud saada kuni 90% taimedest ja peaaegu kogu kogu saak võib hävida
Tunnused.
Valmik on liblikas, tiibade siruulatus kuni 17 mm. Puhkeasendis tiivad kausjalt koos. Eestiivad hallikaspruunid, tagatiivad tumehallid ripsmeliste servadega. Lendlus algab tavaliselt mai lõpus. Munevad ristõieliste lehtede alumisele küljele leheroodude lähedusse. Vastsed on 12 mm pikkused, rohelise keha ja pruuni peaga röövikud. Esimese põlvkonna röövikud nukkuvad tavaliselt juuni esimesel poolel lehtede alaküljel hõredast võrgendist kookonis. Talvitub nukuna taimejäänustel või mujal varjatud kohas. Eestis annab kaks põlvkonda, mõnel aastal ka kolm.
Liblikate lendlus algab tavaliselt mai lõpus. Juuni alguses munevad ristõieliste lehtede alumisele küljele leheroodude lähedusse, ühekaupa või mõnemunalise grupina. Munad on alguses valkjaskollased, hiljem tumedad. Täiskasvanud röövikud on toidutaimega ühte värvi ja seetõttu raskesti märgatavad. Esimese kasvujärgu röövikud kaevandavad taime soontes ja sammaskoes, hiljem toituvad lehe alumisel küljel, jättes epidermise terveks, seetõttu tekib akensööm. Hiljem taime kasvades epidermis kuivab ja rebeneb, taime lehed muutuvad pitsiliseks. Röövikujärk kestab olenevalt õhutemperatuurist 3-5 nädalat. Täiskasvanud röövikud on toidutaime lehtedega üsna ühte värvi ja seetõttu raskesti märgatavad.
Ohtlik on, kui kahjustatakse noore taime sisemisi lehti ja kasvukuhikut, mille tulemusena võib kogu taim hukkuda. Püsivalt soojade ja kuivade ilmade korral süüakse lehed roodudeni paljaks. Teise põlvkonna röövikud kahjustavad tavaliselt juuli lõpul ja augusti I dekaadil ning nende kahjustus on tavaliselt suurem – vigastavad ka kõdra algmeid, mistõttu seal areneb vähem seemneid. Seega võivad oma kahjustusega märkimisväärselt saaki alandada. Talirapsil kahjustavad noori kõtru ja seemneid.
Vältimine ja tõrje.
Ristõieliste umbrohtude ja taimejäänuste hävitamine, sügiskünd. Korralik maaharimine aitab hävitada kapsakoi erinevaid arengujärke. Vältida suvi- ja talirapsi kasvatamist lähipiirkonna põldudel, mis looks kahjurile head toitumistingimused ja migratsioonivõimalused. Kapsakoi lendab hästi valguspüünise peale. Edukalt on katsetatud feronoonpüüniseid. Kapsakoi feromoonpüüniseid on otstarbekas kasutada eelkõige kahjuri prognoosi eesmärgil.
Tõrjekriteerium: Keemilist tõrjet soovitatakse alustada, kui ühel taimel on 5-10 röövikut ja asustatud taimi on kuni 25%.
Kapsa-pahksääsk (Contarinia nasturtii)
Majanduslik tähtsus.
Kapsa-pahksääske esineb Eestis igal aastal, suuremaid kahjustused on 6-7 aasta järel. Kahjustab kõiki ristõielisi kultuure.
Tunnused.
Valmik on 2,0 mm pikkune rohekaskollase keha ja pikkade tagajalgadega sääsk. Valmik lendab välja mai lõpul või juuni algul, tema eluiga kestab paar päeva. Selle aja jooksul muneb ta keskmiselt 50 muna kogumikena kapsa lehekaenaldesse või südamikulehtedele. Vaglad on valkjaskollased ning kooruvad 4-10 päeva pärast, tungivad südamikulehtedesse ja kasvukuhiku lähedusse. Kahjustuse tulemusena moonduvad kapsa südamikulehed või hävivad hoopis, välimised lehed kõverduvad, kapsapea on kohev, tugeva kahjustuse korral ei moodustu üldse pead. Seemnekandjatel ei avane õiepungad. Südamikupunga tugev vigastumine ja hävimine põhjustab sageli uute kõrvalvõrsete teket või -pungade arengut, millest aga kvaliteetset saaki ei kasva. Kahjustuse põhjustavad kapsa-pahksääse vastsed, kes on 2-3 mm pikkused valkjaskollased vaglad. Nukk on 2 mm pikk pruun kookon. Kahjur talvitub nukuna mullas kahjustuskoha lähedal. Kapsa-pahksääsel on suve jooksul kaks põlvkonda.
Vältimine ja tõrje:
Korralik sügiskünd viib talvituvad kookonid sügavale mulda ning valmikud ei saa kevadel välja lennata. Ristõieliste umbrohtude hävitamine. Kapsaistikute katmine kattelooriga.
Keemiline tõrje: Eestis registreeritud taimekaitsevahenditest pole kapsa-pahksääse vastu insektitsiide registreeritud. Kapsa-pahksääse hulgalise esinemise korral võib lendluse ajal kontaktseid insektitsiide, mis sobivad sääskede ja kärbeste tõrjeks.
Kaevandikärbes (Scaptomyza flava)
Majanduslik tähtsus.
Kaevandikärbes on viimastel aastatel muutunud järjest olulisemaks ristõieliste kultuuride kahjustajaks. Seni pole teda peetud majandusliku tähtsusega kahjuriks. Alates 2020. aastast on täheldatud Euroopa erinevates piirkondades, et kahjustuse ulatused on suurenenud ning see on tekitanud rapsi kasvatajatate seas suurt muret, siiski ei ole seni olnud vajadust teda tõrjuda. Tavaliselt kohtame kahjustusi sügisel, kuid leidub terve kasvuhooaja. Üldiselt on kahjustatud esimesed arenevad pärislehed ning need tavaliselt hukkuvad talvel.
Tunnused
Täiskasvanud kärbsed on helepruunid ja umbes 3,0 mm pikkused. Emased torkavad lehekoesse auke. Isast võivad meelitada emaskärbse tehtud lehepisted. Nii isased kui emased võivad paarituda mitu korda. Üksikud munad munetakse noortesse lehtedesse, kuid enamikke auke kasutatakse toitumiseks. Emane kärbes võib muneda umbes 130 kuni 300 muna ja nendest enamiku täiskasvanud elu esimese 15 päeva jooksul. Vastsed ehk vaglad toituvad lehe ülemise ja alumise epidermise vahel lehe sees olevatest rakkudest ning teevad toitumisel iseloomulikke valgeid kaevandkäike. Toitumisel jäetakse tumerohelised väljaheited enda taha jäävasse kaevandisse. Täiskasvanud vaglad on kuni 4-5 mm pikkused. Vagel võib ühest kaevandkäigust lahkuda ja uude lehte minna, et moodustada teine kaevandikäik. Samas võib ühes lehes olla mitu vastset, ning kogu leht võib olla üks suur kaevandikäik. Väiksematel lehtedel asub kaevandikäik lehe keskel ja puudutab sageli keskroodu, suurematel lehtedel on sageli ühel pool leheroodu. Täiskasvanud vastsed lõikavad epidermise läbi ning laskuvad mulda või taimejäänuste alla mukkuma, harva võib nukkuda ka lehekoes.
Vältimine ja tõrje. Monitooringuks võib kasutada kollaseid vesipüüniseid või valgeid liimipüüniseid.
Tõrjekriteeriumit pole välja töötatud.
Kapsakärbes (Delia radicum)
Kaalikakärbes (Delia floralis)
Valmikud on 5-7 mm pikkused hallid kärbsed. Munevad ristõieliste juurekaelale või juurekaela lähedale mullale. Munemisaeg on tavaliselt mai keskpaigast juuni keskpaigani. Viljakus kuni 100 muna. Täiskasvanud vaglad on kuni 10 mm pikkused. Talvituvad nukuna mullas. Kapsakärbsel on tavaliselt kaks põlvkonda aastas, soojal sügisel isegi kolmanda, kuid see ei jõua enam arengut lõpetada. Kaalikakärbsel üks põlvkond aastas.
Eestis on mõlemad liigid tavalised js levinud. Kärbeste munemise aeg langeb kokku kirsside õitsemise ajaga, tavaliselt mai keskpaigast juuni keskpaigani. Munadest kooruvad vastsed on valged, kuni 8 mm pikkused vaglad. Umbes 1 mm pikkused vastkoorunud valged vaglad hakkavad esialgu toituma narmasjuurtel, seejärel asuvad peajuurele. Vaglad toituvad peajuure mahlakatest kudedes, kahjustuse kohal hakkavad paljunema mullas leiduvad patogeensed bakterid, juurele tekivad mädakolded ja juur kõduneb. Taime mullast välja tõmmates võib näha juurtel vaklu ja nende tekitatud käike. Juure vigastamise tagajärjel taimed ei saa enam mullast vett ega toiteaineid, jäävad kängu, närtsivad, muutub kahvatuks ja sinakashalliks. Nakatunud taimedel on nõrk narmasjuurestik ja neid on kerge mullast välja tõmmata. Täiskasvanud vaglad liiguvad juurekaelast allapoole kuni 10 cm sügavusele mulda nukkuma.
Kapsakärbse esimese põlvkonna kahjustus on tugevam, sest siis on taimed veel väikesed, eelkõige kahjustatakse varajast kapsast, redist, rõigast ja kaalikat. Võivad kahjustada ka rapsi. Teise põlvkonna kärbes enam nii suurt kahju ei tekita, sest siis on juur juba puitunud, kahjustab hilist kapsast. Kui tõrjet ei tehta, võib kahjustatud taimede osatähtsus ja väljalangemine olla väga suur.
Vältimine ja tõrje.
Viljavaheldus, ristõielisi kultuure ei tohiks kasvatada mitu aastat järjest ühes kohas, ka mitte lähestikku. Mõnevõrra aitab kahjurite arvukust vähendama sügisene ümberkünd või kaevamine, millega tuuakse talvituma läinud nukud mulapinnale, kus nad võivad talve jooksul hukkuda. Kärbse lendluse ajal soovitatakse väiksemaid põldusid korduvalt vihmutada, see peletab kahjuri eemale. Muldamine aitab taimel lisajuuri moodustada ja nõrgemast kahjustusest paraneda. Koduaias saab kapsataimi kaitsta katteloori abil. Üldiselt aga on kapsakärbes väga elujõuline kahjur ja tema esinemise korral profülaktilised abinõud tavaliselt ei suuda kapsaid vajalikul määral kaitsta. Ohu korral tuleb kasutada ka keemilist tõrjet.
Kõdrasääsk (Dasyneura brassicae)
Majanduslik tähtsus.
Kõdrasääske leidub kõikides rapsikasvatuspiirkondades. Kohati võib ta muutuda oluliseks kahjustajaks. Reeglina põhjustab talirapsil kahjustusi kõdrasääse esimene põlvkond, mis põhjustab kahjustusi peamiselt põllu äärealadel. Kõdrasääske loetakse tali- ja suvirapsi peamiste kahjustajate hulka.
Valmik on 2-1,5 mm pikkune pruuni rindmikuga sääsk, emastel tagakeha punakas, isastel mustjas. Täiskasvanud vaglad on 2-3 mm pikkused ja kollakasvalget värvi. Lendlus mai teisel poolel või juuni alguses. Muneb eelnevalt vigastatud kõtradesse, viljakus 20-60 muna. Nukkuvad mullas kookonis. Aastas kaks põlvkonda. Teise põlvkonna vastsed talvituvad mullas kookonis
Täiskavanud sääsed väljuvad mullast kookonist hiliskevadel. Lendlus mai teisel poolel või juuni alguses. Kõdrasääse peamised peremeestaimed on kaalikas, raps, rüps, redis, kapsas, kapsasrohi, must sinep ja õlirõigas. Varem teati, et kõdrasääse paljunemine sõltub suuresti peitkärsaka olemasolust, kuna kõdrasääsk saab muneda ainult eelnevalt kahjustatud kõtra.
Viimastel aastatel on siiski jõutud selgusele, et kõdrasääsk suudab ka iseseisvalt kõtradesse muneda, ilma et see eelnevalt kahjustatud oleks. Paaritumine ja munemine toimuvad samal päeval. Munetakse ligikaudu 20-60 muna. Kõdrasääsed toituvad kõdraseinte sisekoest umbes kuu aega. Seetõttu kõdrad keerduvad ja muudavad värvi, valmivad enneaegselt, avanevad ja seemned varisevad, mistõttu saak väheneb, sääsevastsed kukuvad koos seemnetega mullapinnale. Mõnikord võib kõtradel esineda paisunud kohti või tekivad põisjad kõdrad, kuid siin pole sageli põhjuseks siiski kõdrasääse kahjustus, vaid seenhaigused või herbitsiidi kahjustused. Vastsed kaevuvad seejärel mulda umbes 5 cm sügavusele nukkuma. Osa vastseid läbib moonde mõne nädalaga ja kahjustab uuesti rapsi, teine osa aga jääb diapausi ja ilmub kas järgmisel kevadel või isegi kuni 5 aastat hiljem. Kõdrasääsed on kehvad lendajad, mistõttu pole nende leviraadius kuigi suur, kuni 500 meetrit. Kui kahjustusi on põllul leitud, siis tuleks kindlasti neid põlde künda, sest kündmine selle kahjuri tõrjumisel peamine vahend. Tugevamini kannatavad just väiksemad põllud, suurtel põldudel on kahjustused vaid põllu äärtel.
Üldised tõrjevõtted:
Mitmekesise kultuuride külvikorra planeerimine, kus rapsipõllud on ruumiliselt ja ajaliselt eraldatud. Kahju ennetamiseks piisab juba 500 meetrisest puhveralast kahe eelmise aasta rapsipõldudega. Terved taimed, sest tervel ja tugeval taimel on suurem tõenäosus taastuda kõikvõimalikest kahjustustest. Mitmekesised põllud ja põllumajandusmaastik, sest alternatiivsed peremeestaimed hajutavad kahjustuse riski. Mõnikord võib kõtradel esineda paisunud kohti või tekivad põisjad kõdrad, kuid siin pole sageli põhjuseks siiski kõdrasääse kahjustus, vaid seenhaigused või herbitsiidi kahjustused.
Kuna kõdrasääse paljunemine sõltub suuresti maakirpude või kärsaka olemasolust, siis üheks tõrje viisiks on eelmainitud kahjuritest vabanemine, see raskendab ka kõdrasääse munemist. Keemilist tõrjet ei soovitata teha, sest põllul on kahjuri lendluse ajal palju tolmeldajaid ja teisi kasulikke putukaid. Vajadusel teha keemilist tõrjet ainult põlluäärel.
Lina-tähtöölane (Autographa gamma)
Majanduslik tähtsus.
Lina tähtöölane on levinud Euroopas, osas Aasiast ja Põhja-Aafrikast. Mõnel kevadel toimub lina-tähtöölase sisseränne Eestisse Lina-tähtöölase aktiivsus tõuseb just väga kõrgete temperatuuride korral nagu oli 2018. aastal. Kahjustab üle 90 taimeliigi. Röövikud on mitmetoidulised ning söövad väga paljusid erinevaid kultuure eelistades liblikõielisi ja ristõielisi kultuure. Samuti on Eestis kahjurit leitud söögi- ja söödapeedilt ning linalt. Maa-ala, mida süüakse, hävitatakse väga kiiresti ning liigutakse edasi. Taimedest jäävad järele vaid rootsud.
Tunnused.
Valmikute tiibade sirulaius on 36…48 mm. Eestiivad on terashallid kuni punakaspruunid, servad tumedamad, eestiiva keskel hele joonis, mis kokkupandud tiibadel paistab gamma-tähena.Tagatiivad hallid pruunika tagaservaga. Liblikas on väga kõrge viljakusega ning võib muneda keskmiselt 500-600 muna, soodsates tingimustes mitu korda rohkem.
Emane paigutab munad ühekaupa või kogumikuna nii umbrohtudele kui kultuurtaimedele, eelistades liblikõielisi. Munast kooruvad röövikud paari kolme päevaga. Nende arenguks optimaalne temperatuur on 23-30 °C nad on väga näljased ning hakkavad toituma kohe. Läbides mitmeid kasvujärke kasvavad nad järjest suuremaks.
Röövikud on väga erineva värvusega ja see sõltub nii toidutaimest kui kasvufaasist. Üldiselt on nad hallikas- kuni mustjasrohelised või isegi sinakasrohelised 12-jalgsed röövikud, st 6 ebajalapaari. Vastse keha pikkus kuni 45 mm. Kesk selga valkjad triibud. Kõhu pool tumedam. Liigub edasi iseloomuliku maamõõtja sammuga. Rööviku tagakeha on jämedam kui pea poolne osa. Nukk on tumepruun ja paikneb võrgendist kookonis. Lina-tähtöölane talvitub mullas nukuna.
Vältimine ja tõrje.
Kuna putukal pole resistentsust meie tingimustes välja arenenud ja masspaljunemised tekivad ainult nendel aastatel kus on väga kõrged temperatuurid, saame kahjurit kergesti kontrollida erinevate tõrjevahenditega. Tõrjeks sobivad kõik vastavale kultuurile registreeritud tooted. Umbrohtude hävitamine põllul ja selle ümbruses. Korralik sügiskünd, talvituvate nukkude vigastamiseks.
Naeri–lehevaablane (Athalia rosae)
Majanduslik tähtsus.
Naeri-lehevaablase toidutaimed on lisaks rapsile mitmed ristõielised kultuurtaimed nagu valge ja must snep, rüps, neaeis, õlirõigas ja looduslikud ristõielised. Sooja sügise korral on viimastel aastatel talirapsil olnud märkimisväärsed naeri-lehevaablase poolt tekitatud kohjustused, samuti võib esineda kahjur suvirapsil, tekitades olulise saagikao.
Tunnused.
Perekond Athalia liikidest on enamlevinud Athalia colibri või A. rosae. Valmikud väljuvad nukkudest kevadel mais-juunis. Valmikud on kahe paari kilejate tiibadega, musta pea ja oranži kehaga 7–8 mm pikad putukad, seljal mustad laigud. Munemine algab mõne päeva pärast. Emane võib muneda kuni 300 muna. Munad paigutatakse ristõieliste lehtede alumisele küljele. Ovaalsed munad on helekollast värvi.
Munast väljuvad ebaröövikud umbes 6 kuni 8 päeva pärast. Ebaröövikuid võib märgata põllul lokaalselt. Noorema kasvujärgu ebaröövikud on kahvatu hallikasroheks värvusega, hiljem muutuvad tumedamaks ja on tumerohelised kuni musta värvusega. Seljal on neil pikivööt ja külgedel kaks tumepruuni vööti. Täiskasvanud ebaröövikud on 17–18 mm pikkused 11 paari ebajalgadega. Talvitub mullas ebaröövikuna. Nukkuvad kookonis pinnase ülemises 1-5 cm kihis. Hallikas nukk on 6–11 mm pikk. Aastas 2-3 põlvkonda.
Naeri-lehevaablasel võib olla kuni kolm põlvkonda aastas. Soodsatel aastatel võib kolmas põlvkond kahjustada talirapsi. Tavaliselt hakkavad meie tingimustes kahjustama talirapsi 3-4 lehe faasis, kuid viimastel aastatel on täheldatud varasemas talirapsi faasis kahjuri ründeid, mis on põhjustanud väikeste taimede hukkumist.
Ebaröövikud roodavad ristõieliste lehti, suure kahjustuse korral jäävad järele vaid rootsud. Tuule kaasabil võib naeri-lehevaablane teha pikki rändeid. Taimede kiire kasvu korral võivad kahjustused olla vähem märgatavad.
Vältimine ja tõrje:
Tehke profülaktilist kontrolli ning avastatud ebaröövikud korjake ära ning hävitage. Keemilist tõrjet alustatakse, kui ühel taimel on 2–3 ebaröövikut ja asustatud on 10–15% taimedest.
Teksti ja fotode autor Tiiu Annuk. august 2023
Vaata kahjurite galeriisid teksti all ⇓