Lehetäilased (Aphididae)
Majanduslik tähtsus ja levik.
Eestis kahjustavad teravilju toominga-, kaera-, kõrsvilja- ja odralehetäi. Mitmed lehetäi liigid on viirushaiguste siirutajateks. Kuivadel aastatel võib lehetäilaste populatsioonid olla massilised, sel juhul võib saagikadu ulatuda 20-25%-ni.
Tunnused.
Kaera- ja kõrsviljalehetäi talvitub munadena taliteraviljadel, mitmeaastastel kõrrelistel heintaimedel ja umbrohtudel. Kevadel, kui suviteraviljad tärkavad, migreeruvad nad nendele ja toituvad taimede mahlakatel osadel. Toominga-lehetäi muneb munad hariliku toominga koorele pungade lähedusse, kus munad ka talvituvad. Kõige arvukamalt on Eestis teraviljadel kaeralehetäid liikudes teraviljadele, kui ööpäeva keskmine temperatuur on üle 9,5 ºC ja suhteline õhuniiskus üle 57%, tavaliselt mai lõpul. Populatsioon kasvab massiliselt, kui keskmine temperatuur ületab 13 ºC ja suhteline õhuniiskus 68%, tavaliselt juuni II poolel.
Toominga lehetäid, kõrsvilja-lehetäid ja odra-lehetäid elavad teraviljadel suurte kolooniatena, kaeralehetäid enamasti ühekaupa. Imevad pistmis-imemissuiste abil taimemahla lehtedest, võrsetest, hiljem ka kõrtest ja rohelistest viljapeadest. Tugevalt kahjustatud taimedel viljapea ei välju lehetupest, lehed kolletuvad enneaegselt, taimed võivad hävida, saak langeb ja kvaliteet halveneb. Lehetäide eritistel arenevad tahmkatteseened, takistades normaalset assimilatsiooni.
Kahjustuse suurus sõltub lehetäide arvust taime kohta ja teravilja arengujärgust. Kui kahjur ilmub teraviljapõllule enne odra 37. kasvufaasi on kahjustus tunduvalt tugevam. Lehetäid eelkõige toominga lehetäid kannavad üle ka mõningaid teraviljade viirushaigusi nagu odra kollast kääbusviirust (Barley yellow dwarf luteovirus’t) , mis on tugeva saaki alandava toimega.
Vältimine ja tõrje.
Viljavaheldus, kõrrekoorimine ja sügiskünd, teraviljade varajane külv, umbrohtude hävitamine.
Taimekaitse seisukohalt on oluline sügisene mullaharimine, kuna kaera- ja kõrsvilja-lehetäid talvituvad munadena taliteraviljadel, mitmeaastastel kõrrelistel heintaimedel ja umbrohtudel. Eriti tähtis on sügavkünd, mille käigus viiakse kahjurid sügavamatesse mullakihtidesse, kus nende arengutingimused on oluliselt halvemad. Ka hävivad kahjurid otseselt mullaharimistööde käigus.
Toominga-lehetäi on rändav liik. Kevadel, pärast munast koorumist, kahjustavad vastsed toominga puhkevaid pungi ja noori lehti, nende vananedes rändavad kõrrelistele kultuuridele. Seetõttu toomingate kasvamine viljapõllu naabruses soodustab lehetäide arvukust. Vältimaks võimalikku odra kollase kääbusviiruse (BYDLV) lehetäidega ülekandmist külvata talinisu hiljem, suvinisu aga varem.
Kasvuaegne keemiline tõrje. Õigustamaks pritsimist, peaks arvukus järjest tõusma või ületama tõenäoliselt tõrjekriteeriumi paari päeva jooksul kontrollimise päevast.
Tõrjekriteerium:
lehetäide esinemine 20–30% võrsetel. Soovitav on pritsida ainult üks kord valiva toimega insektitsiidiga, mis säästab lehetäide looduslikke vaenlasi (lepatriinud jt.). Lepatriinude eriti suure arvukuse korral põllul võib kaaluda ka pritsimise ära jätmist, kuna lepatriinud hävitavad lehetäisid väga aktiivselt.
Ripslased (Thripidae)
Majanduslik tähtsus ja levik.
Eestis kahjustavad mitmed ripslaste liigid. Lisaks otsesele, imemise teel tekitatud kahjule, võivad ripstiivalised olla ka mitmesuguste seen-, viirus- ja bakteritest tingitud taimehaiguste edasikandjaiks. Saagikadu tõrjet nõudva arvukuse juures võib ulatuda 20–25%.
Tunnused.
Valmikud on 1-2 mm pikkused, 2 paari ripsmeliste tiibadega ja kollaka, pruuni, musta või roheka kehaga putukad. Vastsed on väliselt valmikutega sarnased, eristada saab neid väiksemate mõõtmete, lühemate tundlate, nõrgemate kehakatete ja tiibade puudumise järgi. Ripstiivaliste lennuvõime ei ole kuigi hea, kuid võivad nad tuule kaasabil levida väga kaugele. Viimaste kasvujärkude vastsed on enamasti mullas, kus nad ei toitu. Talvituvad valmikute või vastsetena 10-20 cm sügavusel mullas. Aastas esineb tavaliselt vähemalt kaks põlvkonda. Vastsed ja valmikud imevad pähikutest või lehetuppedest taimemahla. Imetud kohad muutuvad valkjaks, pähikud kuivavad, terad on kõlujad või neid ei arenegi, tekib valgepähiksus.
Vältimine ja tõrje.
Koristusjäätmete hävitamine ja sügiskünd. Võimalikult varajane külv. Soodustada tuleb kahjurite looduslike vaenlaste – lepatriinude, jooksiklaste, sirealaste ja kiletiivalistest parasitoidide olemasolu, jättes nende jaoks loodusliku taimikuga kaetud põllupeenraid ja põldude sisse loodussaarekesi. Ühekordset pritsimist võib rakendada, kui enne õitsemist on arvukus ületanud tõrjekriteeriumi.
Tõrjekriteerium:
ripslaste esinemine 20– 30% võrsetel. Keemiline tõrje on sama, mis lehetäide puhul.Vajalik on väga põhjalik vaatlemine, kuna putukad on väga väikesed ning raskesti märgatavad. Pritsimist ei tohiks enam teha piimküpsuse faasis.
Vilja-nokislutikas (Aelia acuminata)
Majanduslik tähtsus ja levik.
Vilja-nokislutikas on levinud nii Euroopas, Põhja-Aafrikas kui Põhja-Aasias (v.a. Hiina). Elavad peamiselt kuivadel niitudel ja teraviljapõldudel. Suure arvukuse korral võivad tekitada märkimisväärset kahju. Eestis väga suuri kahjustusi pole seni täheldatud.
Tunnused.
Valmik on omanäoliselt triibuline, 8-9 mm pikkune, veidi pikliku kehaga, terava peaga kilplutiklaste sugukonna liik. Keha põhivärv on helepruun, pikisuunas tumedam pruun. Vastsed sarnanevad valmikutega, kuigi neil pole veel tiibu.
Nii vastsed kui valmikud imevad taimemahla, toitudes enamasti mitmesuguste kõrreliste küpsevatest seemnetest, põhjustades kõlujaid teri ja valgepähiksust. Täiskasvanud paarituvad ja munevad kevadel ja suve alguses erinevatele kõrrelistele. Üks põlvkond aastas, uusi täskasvanud võib leida alates augustist Talvituvad tihnikus.
Vältimine ja tõrje.
Tõrjemeetmed hõlmavad umbrohtude hävitamist ja õigeaegset teraviljade koristamist. Mullaharimine talvituvate putukate hävitamiseks. Insektitsiididega pritsida valmikute ja vastsete suure arvukuse korral.
Kõrsvilja-maakirp (Phyllotreta vittula)
Majanduslik tähtsus ja levik.
Kahjustus on massilisem soojal kevadel, päikesepaisteliste ilmadega, kui õhutemperatuur tõuseb 18-20 ºC-ni. Tugeva kahjustuse korral võivad taimed hävida, mis võib põhjustada saagikadu 10-25%.
Tunnused:
Mustad metalse läikega mardikad, kummalgi kattetiival kollase pikitriibuga, närivad orasel lehetippudesse pikitriipe, mille tagajärjel lehetipud kolletuvad ja kuivavad. Kevadel õhutemperatuuri tõustes 8 ºC-ni alustavad noormardikad toitumist umbrohtudel, seejärel ka teraviljadel.
Kahjustavad nii noormardikad kui täiskasvanud mardikad kevadel küpsussööma perioodil. Munevad mulla pealmisse kihti. Vastsed puhetunud tagakehaga 4-5 mm pikkused tõugud. Noormardikad talvituvad taimejäänuste ja mullatükkide all.
Vältimine ja tõrje.
Rakendada agrotehnikat, mis tagab kevadel taimede kiirema arengu. Kõrrekoorimine ja sügiskünd talvituvate mardikate hävitamiseks.
Tõrjekriteerium:
Insektitsiididega pritsida, kui tõusmete faasis 1 m² kohta on 20-25 mardikat või 20-25% lehtedest on kahjustatud.
Harilik viljakukk (Oulema melanopus)
Sinine viljakukk (O. gallaeciana)
Majanduslik tähtsus ja levik.
Hariliku ja sinise viljakuke kahjustus on suurem suvinisul, kuid harva kujuneb oluliseks. Kahjustust võib esineda kõigil teraviljadel ning on enamasti koldeline (pole ühtlane üle põllu). Mõningatel aastatel võib olla kahjustus üsna suur ja saagikus võib alaneda 15-25%.
Tunnused.
Metalse läikega sinised 4-5mm pikkused mardikad. Hariliku viljakuke valmikud on sinised, punakaskollase eesseljaga. Sinise viljakuke valmikud on üleni sinised. Kollakashalli limakorraga kaetud vastsed (tõugud) on kuni 5mm pikkused. Tõuk nukkub 2-5 cm sügavusel mullas. Talvituvad noormardikana mullas. Mais-juunis muneb emane viljakukk taimede lehtedele kollaka limaga kaetud 3-7 munast koosnevaid kogumeid. Nii vastsed kui valmikud söövad lehtedesse piklik-kandilisi lohukesi nn. aknaid või mulke. Tugeva kahjustuse puhul lehed kolletuvad ja kuivavad.
Vältimine ja tõrje.
Õigeaegne kõrrekoorimine ja sügiskünd, mis rikub mardikate talvitumisrežiimi. Keemiline tõrje on sama, mis ripslastel ja lehetäidel ning seda on otstarbekas ühitada teiste kahjurite tõrjega.
Tõrjekriteerium:
kui 1m² kohta 10-15 mardikat 0,5-1,0 vastset võrse kohta või 20-25% lehtedest on kahjustatud. Otstarbekas on viljakuke tõrje ühitada lehetäide või ripslase tõrjega, kasutades mõlemat kahjurit tõrjuvat insektitsiidi.
Naksurlased (Elateridae)
Majanduslik tähtsus ja levik.
Kahjur levib igal aastal, kuid teravilja kasvatamisel rohumaa järel, eriti minimeeritud harimise horral võivad kahjustused olla väga suured.
Tunnused.
Süstja kehaga mardikad. Värvuselt hallid, pruunid või mustad, mõned liigid metalse läikega või eredavärvilised. Rindmiku all on hoob, kui nad selili on sattunud, siis hüppavad seda vibutades jalgadele. Vastsed on silinderjad kollakad tõugud nn traatussid. Tõugud arenevad mullas tavaliselt mitu aastat. Nukkuvad ja talvituvad mullas.
Kahjustavad naksurlaste kollakad või pruunikad, kõva kitiinkestaga kaetud tõugud, vigastades esmalt idanevaid seemneid, hiljem noortaimede maa-aluseid osi. Selle tagajärjel tärganud taimed kolletuvad ja tulevad tõmmates kergesti mullast välja.
Vähem vigastatud taimed jäävad kasvus kängu. Tugevamini kahjustuvad liiga sügaval mullas olevad taimed.
Vältimine ja tõrje.
Vältida liiga sügavaid külve. Kahjuri elupaigaks on söödid ja jäätmaad, kust toimub ränne külvidele. Seepärast kõrrelisterohke põldheina järel on naksurlase kahjustus suurem.
Kahjuri arvukust vähendavad kõrrekoorimine, õigeaegne sügavkünd, samuti külvikorras vaheltharitavate kultuuride, oa, herne ja lina kasvatamine. Insektitsiidsete puhistega seemnete kaitse on efektiivne ja ökonoomne.
Happeliste muldade lupjamine vähendab oluliselt traatusside arvukust mullas. Mullaharimine traatusside nukkumise perioodil (juulis-augustis), näiteks talinisule eelneval kesal, aitab vähendada kahjuri oluliselt arvukust.
Harilik kõrrevaablane (Cephus pygmaeus)
Majanduslik tähtsus ja levik.
Harilik kõrrevaablane kahjustab kõige sagedamini talirukist ja talinisu, harvemini suviteravilju. Olulist majanduslikku kahju tekitab kahjur arenguks soodsatel tingimustel.
Tunnused.
Valmikud on mustad, läikivad, peal ja rindmikul kollased täpid, jalad mustad, põlved, sääred ja esikäpad kollased. Tiivad hallikad, vikerkaarevärvides helkivad, keha 8-10 mm pikkune.
Mai lõpul – juuni algul ilmuvad valmikud, kes munevad kõrreõõnsusse valge muna. Munast koorunud vastne liigub kõrres ülevalt alla ja närib läbi kõik kõrresõlmed. Vastne on helepruun jalutu ebaröövik, täiskasvanult kuni 10-15 mm pikk. Vahaküpsuse ajaks jõuab juurekaelani.
Maapinnast veidi kõrgemal närib seestpoolt läbi kõrreseina, müürib ekskrementide ja näripuruga kinni ülemise kõrreava ja jääb tüükasse talvituma. Kahjustuse tagajärjel vili lamandub. Talvitub vastsejärgus kõrretüüs.
Vältimine ja tõrje.
Talvituvaid ebaröövikuid hävitatakse sügisese kõrrekoorimise ja sügiskünniga.
Eestis registreeritud taimekaitsevahenditest pole kõrrevaablase vastu insektitsiide registreeritud.
Rootsi kärbes (Oscinella frit)
Majanduslik tähtsus ja levik.
Eestis alates 2018. aastast olulist majanduslikku kahju tekitav kahjur. Varasematel aastatel pole kahjustused olnud märkimisväärsed. Kahjuri arvukuse tõusu on soodustanud pehmed talved. Kahjustuse ja saagikao suurus oleneb kollete arvust ja suurusest ehk kahjustatud pinnast. Mõnel põllul on see ulatunud 80-90%-ni. Kahjustus varieerub nii taime liigiti kui liigi piires sorditi.
Tunnused.
Valmikud on musta värvi kärbsed. Hästi arenenud kilejate eestiibadega. Tagatiivad on muundunud sumistiteks. Kärbes muneb lehekaenlasse, harva taime ümbrusse maapinnal. Viljakus 20-30 muna. Vastsed on kuni 5 mm pikad, valged, jalutud ning ilma eristuva peata vaglad. Talvitub vastsejärgus taliteraviljadel, nukkub kevadel. Vaglad vigastavad keskmise lehe alust, leht kolletub ja närtsib. Kolletunud lehe alumine osa on märg ja tundub mälutuna, ning tuleb tõmmates kergesti ära. Eestis annab 2, väga harva 3 põlvkonda. Esimene põlvkond kahjustab suvi-, teine talivilju. Rohkem kahjustuvad suvinisu hilised ja talinisu varased külvid. Sügisene põlvkond kahjustab talivilja eriti siis kui see on külvatud sisseküntud rohumaale.
Vastsed liiguvad sisseküntud rohult taliviljale. Munemine toimub 1-2 lehe moodustumise faasis (kasvufaas 11-12), soodsate tingimuste korral võib muneda juba esimese lehe faasis. Kahjuri hulgalisel esinemisel jäävad põllule suured tühikud. Kahjustatud peavõrsega taimed annavad palju mitteproduktiivseid võrseid, meenutades puhmikut. Kahjustus on enamasti koldeline. Harva esineb rootsi kärbse kahjustust kõrreliste pähikutel. Kõrreliste pähikutes kahjustavad kas esimese põlvkonna hiljem koorunud või teise põlvkonna vaglad. Kahjustuse tagajärjel muutuvad terad kõlujaks, sellise tera sisemusest võib leida vagla, nuku või nukukesta.
Vältimine ja tõrje.
Õigeaegne kõrrekoorimine ja sügiskünd, et hävitada varisenud teradest tärganud oras.
Õigeaegne külv ja taimede algarengut kiirendav agrotehnika. Kui talivili külvatakse pärast heintaimi, peab maad kündma varakult ja vähemalt 4 nädalat enne külvamist. Samamoodi peaks ka kahjustatud kõrrepõllu kündma üles varsti peale koristust.
Riskantsed kultuurid peaks olema pideva tähelepanu all ning kui tõusmetest võrsumisfaasi on 10-15% taimi on kahjustatud, tuleb keemiliselt pritsida. Samuti on tõhus ka seemnete töötlemine.
Oraseöölane (Agrotis segetum)
Majanduslik tähtsus ja levik.
Laialt levinud, kuid olulist majanduslikku kahju teevad harva. Oraseöölane kahjustas 2007.a. Eestis mõningaid odrapõlde nii massiliselt, et saak praktiliselt hävis. Osa tugevama kahjustusega põldudest künti ümber. Oraseöölase vastsed (röövikud) söövad võrsed maapinna lähedalt läbi, mistõttu taimed hävivad. 70-80% taimede kahjustuse puhul saagikus võib jääda nii madalaks, et ei tasu enam koristuskulusid.
Tunnused.
Oraseöölase lendlus algab juuni keskpaigast, kestes augusti alguseni. Muneb taimede lehtedele või varrele, harvem mullatükikestele 500-1000 muna, isegi 2000 muna. Täiskasvanud röövik on kuni 50 mm pikk, kahvatuhall, mõnikord roosaka varjundiga.
Kolme esimese kasvujärgu ajal elavad röövikud taimedel ja toituvad peamiselt päeval, hiljem elavad mullas ja kahjustavad nii aia kui põllukultuure. Õhutemperatuuri langedes poevad röövikud sügavale mulda, kuhu jäävad talvituma, nukkuvad kevadel.
Vältimine ja tõrje.
Õigeaegne mullaharimine, umbrohutõrje. Õige väetamine taimede algarengu kiirendamiseks. Eestis registreeritud taimekaitsevahenditest pole oraseöölase vastu insektitsiide registreeritud.
Kaera-kiduuss (Heterodera avenae kompleks)
Majanduslik tähtsus ja levik.
Teraviljadest kahjustab kõige rohkem otra. Kahjuri levik sõltub põhiliselt mulla lõimisest. Rasketel savimuldadel kaera-kiduussi ei esine, kergetel liivmuldadel on aga odrapõldudest üle 30% kaera-kiduussist nakatunud. Kuna nisu kasvatatakse enamasti raskematel muldadel, siis nisul kaera-kiduussi praktiliselt pole. Keskmise ja kerge lõimisega muldadel on odrapõlududel rohkem, kaerapõldudel, aga vähem nakatumisi, kuna kaera sordid on kiduussi-kindlamad. Kuival aastal langeb saak kahjustuskolletes 50-70%.
Tunnused ja levik.
Kaera-kiduuss on koondnimetus enam kui kümnest juurenematoodi liigist. Valmikud ja vastsed on väikesed 1,3-1,4 mm pikkused nematoodid. Säilib mullas mooniseemet meenutava väikese tumeda tsüstina, mis sisaldab kuni mitusada muna. Munad võivad säilida eluvõimelisena aastaid. Eestis on lisaks H. avenae´le levinud ka H. filipjevi, milline on tunduvalt agressiivsem ja laieneva levikuga. Osadest munadest kooruvad kevadel 10°C juures vastsed, kes tungivad tsüstist välja ja peremeestaime leidmata hukkuvad peatselt.
Taime leidnud vastsed tungivad juurtesse ja toituvad seal. Tugeva tabandumise korral võivad noored juured kängu jääda või hävida. Taim reageerib uute lisajuurte moodustamisega, mis omakorda nakatuvad uute vastsetega. Juurestik omandab iseloomuliku, tiheda puntra kuju. Põllul on kahjustuskolletes taimed madalamad, enneaegselt kolletunud, sageli valgepähiksuses. Taimedel pähikud on väikesed, terad kõlujad. Kuival suvel on kahjustuskolle paremini eristatav, kuna kahjustatud juurestik ei suuda taime piisavalt vee ja toiduga varustada. Vihmastel suvedel kahjuri tegevus vähem märgatav.
Vältimine ja tõrje.
Rakendada külvikorda, kus teravili ei korduks enne 4-5 aastat ja milles oleks kaerakiduussile sobimatud kultuurid nagu liblikõielised, rühvelkultuurid, mais.
Orashein ja tuulekaer kui kaera-kiduussi vaheperemeestaimed hävitada nii põldudelt kui põlluäärtelt. Mais on kasulik vahekultuur provotseerides vastsete väljumist tsüstidest. Toidutaimi mitte leides vastsed hukkuvad maisipõllu mullas.
Kuna H. filipjevi parasiteerib ka kõrsheinte juurtel, ei saa neid enam kiduussi tõrjes soovitada. Vältida kahjuri ülekandmist tervetele pindadele harimisriistadega.
Otstarbekas on kiduussikindlate sortide kasvatamine.
Mulla töötlemine nematotsiididega kahjuri hävitamiseks pole majanduslikult õigustatud nematotsiidide ülikõrge hinna tõttu. Pealegi on nakkus koldeline, mis raskendab tõrje läbiviimist, muudab tulemused varieeruvaks ja kohati ebaefektiivseks.
Teksti ja fotode autor Tiiu Annuk. september 2023
Vaata kahjurite galeriisid teksti all ⇓