Haiguste tõrje
Mitmed kõrreliste heintaimede seenhaigused on ühised kõrreliste teraviljadega, mistõttu kahjustunud heinapõllud on nakkusallikaks teraviljadele. Suuremat kahju tekitavad heintaimedele poolparasiitsed seened, mis evolutsiooni vältel pole kohastunud biotroofsele eluviisile (Biotroofne parasitism – ei põhjusta peremehe surma; peremehe surma korral pole parasiit võimeline enam iseseisvalt edasi elama) ning osa oma elutsüklist veedavad saproobina (Saprotroof ehk saproob on organism, kes saab oma toitained osmoosi (osmotroofia) teel surnud orgaanilisest ainest) mullas. Selliste seente hulka kuuluvad kõrreliste pruunlaiksuse, musttäpptõve, lumiseene, juuremädanike jt. haiguste tekitajad. Täisparasiitsed seened on kõikides arengujärkudes seotud taimedega, nende levimine sõltub taime eluea pikkusest; sellised seened ei surma peremeestaime kiiresti, vaid kurnavad teda aeglaselt (heintaimede roosted ja jahukasted).
Eesti tingimustes tekivad kõige suuremat kahju heintaimede seenhaigused, ületades mitmekordselt putukate tekitatud kahju; viirus- ja bakterhaigused võiksid moodustada arvuliselt 15 – 20% haigustest, kuid nende liigiline koosseis on uurimata.
Sagedasemateks kõrsheinte haigusteks on kõrreliste jahukaste, kõrreliste pruunlaiksus, kõrreliste harmlaiksus, kõrreliste musttäpptõbi, roosted, kõrreliste valgetäpilisus, kõrreliste tungaltera, lumiseentõbi ja tüfuloos.
Haiguste agrotehniline tõrje
- Kõrreliste heintaimede seenhaiguste tõrjel tuleb suurt tähelepanu pühendada haiguste profülaktikale. Tuleb luua selline maaharimise ratsionaalne süsteem, mis kindlustab heintaimede kõrge produktiivsuse ja sellega ka rohumaade fütosanitaarse seisundi paranemise.
- Seemnepõllud peavad asuma tootmispõldudest vähemalt 1000 m kaugusel. Mitte külvata kõrvuti asuvatele põldudele samadesse haigustesse nakatuvaid kultuure (kõrrelised heintaimed ja teraviljad, kerahein ja põldtimut).
- Tuleb kasutada mineraalväetiste optimaalseid norme ja vahekordi. Lämmastikväetiste liigne kasutamine suurendab heintaimede nakatumist roostetesse ja jahukastetesse, fosfor- ja kaaliumväetised tõstavad vastupidavust seenhaigustele.
- Orgaaniliste väetiste kasutamine intensiivistab mullas elavate antagonistlike mikroorganismide tugevust, mis kiirendab mulla isepuhastumist fütopatogeensetest seentest, eriti heintaimede juuremädanike tekitajate eostest.
- Tuleb kasutada meie kliimas aretatud võimalikult haigusekindlaid heintaimesorte. Sorte tuleb perioodiliselt uuendada, et patogeensetel seentel ei jõuaks areneda uued vormid, mis nakataksid seni haigusekindlaid sorte.
- Seemneid tuleb puhastada, sorteerida, õhustada ja soojendada, et hävitada lumiseene, pruunlaiksuse jt. nakkusalgeid ja kõrvaldada heintaimede tungaltera sklerootsiumid.
- Külvata optimaalsel ajal ja konditsionaalse seemnega, et heintaimed kasvaksid ja areneksid kiiresti. Koos külvisega viia mulda mikroelemente (boor, mangaan), mis suurendab resistentsust roostete, jahukastete ja talvekahjustuste vastu.
- Heintaimi külvata segus, mis tõstab vastupidavust haigustele puhaskülviga võrreldes.
- Hoida põllud ja põlluservad umbrohupuhtad, sest viimased on paljude haiguste looduslikuks reservaadiks ja roosteseente vaheperemeestel toimub haigustekitajate uute vormide arenemine.
- Heintaimede õigeaegne või haiguskollete sage niitmine vähendab enamiku seenhaiguste eoste tekkimise ja levimise võimalusi.
- Keemilist tõrjet tohib teha ainult seemnepõldudel ja murudel.
Kõrreliste jahukaste
Üks sagedasemaid kõrreliste heintaimede kahjustajaid on kõrreliste jahukaste, mida tekitab seen Blumeria (Erysiphe) graminis. Seene eri vormid nakatavad kõrsheinu, teravilju ja kõrrelisi umbrohte.
Kahjustuvad lehed ja lehetuped, harva pähikud. Neile tekib valge ämblikuvõrgutaoline või vatjas mütseel, milles kasvuaja lõpuks arenevad tumedad kerakujulised viljakehad (periteetsid). Õrna, hiljem tiheneva valkja jahutaolise lehe pinnal asuva niidistiku tõttu on haigus hästi äratuntav.
Viljakehades valmivad pärast talvitumist kotteosed, mis nakatavad kevadel rohelisi taimi. Seen võib talvituda ka niidistikuna (mütseelina) heintaimede talvituvatel organitel või taliviljaorastel.
Tugevasti nakatunud taimed muutuvad kariloomadele mürgiseks. Lämmastikväetised kiirendavad kotteoste valmimist ja lühendavad seene elutsüklit. Tihe külv soodustab jahukaste arenemist. Suure kahjustuse intensiivsuse korral taimede proteiinisisaldus väheneb, samuti väheneb taimede seeduvus
(Sõmermaa, Allik 1983 ).
Kõrreliste pruunlaiksus
Kõrreliste pruunlaiksuse tekitajad heintaimedel võivad olla teraviljadega ühised (nt. Cochliobolus sativus, mis kahjustab heintaimi ja teravilju lülieosjärguna Helminthosporium sativum) või esineda kindlal taimeliigil (nt. ohtetu püsikluste pruunlaiksus, nurmika- pruunlaiksus). Haigus on alati hästi äratuntav tasapinnaliste, ühtlaselt pruunide ovaalsete laikude järgi, mida tihti ümbritsevad koltunud koed.
Pruunlaiksused põhjustavad seemnete ja tõusmete haigestumist, lehtede enneaegset kuhtumist, juurekaela ja juurte mädanemist. Haigetelt taimedelt saadud seemned on kõlujad, tumenenud iduga, ning nende idanevus on madal. Haigustekitaja levib taimelt taimele lülieostena; säilub eostena seemnetel, mütseelina ja viljakehadena taimejäänustel ning elavatel taimedel. Kõrreliste pruunlaiksuse tõrjeks on oluline seemnete puhtimine, õige külvikord ja taimejäänuste sügav sissekünd.
Kõrreliste harmlaiksus
Kõrreliste harmlaiksust tekitab seene Mycosphaerella recutita anamorf (lülieosjärk) Scolecotrichum graminis. Haigestuvad noored lehed, mis tugeva nakkuse korral kuivavad. Haigus on äratuntav selle poolest, et lehed kuhtuvad enneaegselt, alates lehetipust ja kahjustatud kohtadel arenevad ridadena vaevumärgatavad mustad seene lülieoste kogumikud.
Seen nakatab nii teravilju (nisu, rukist) kui ka heintaimi, eriti timutit, aas-rebasesaba, keraheina, nurmikaid ning säilub mütseelina, lülieostena ja viljakehadena taimejäänustel ja taliviljadel. Kõrreliste harmlaiksuse tõrjeks kasutada samu võtteid kui kõrreliste pruunlaiksuse korral.
Heintaimede roosted
Väga sagedased on heintaimede roosted, mille hulgas on nii mitme peremeestaimega liike (nt. kroonrooste, mida tekitab seen Puccinia graminis; kollane rooste, mida tekitab seen Puccinia glumarum) kui ka liigispetsiifilisi (nt. nurmikarooste, mida tekitab Puccinia poarum; rebasesaba – küberooste, mida tekitab Uromyces alopecuri).
Roosted on alati hästi äratuntavad selle poolest, et roostepustulid kergitavad epidermi, hiljem rebestavad selle ja kahjustatud organi pind muutub roostepustulitest kühmuliseks. Suvieospustulid on kollakad, hiljem arenevad talieospustulid on mustad; mõnikord esineb samal lehel või kõrrel mõlemaid üheaegselt.
Tugevasti roostesse haigestunud taimedest söövad lambad ära vaid 1%, 99% jääb söömata. Seen talvitub taimejäänustel talieostena ning mütseelina talvituvatel taimeosadel.
Roostete tõrjeks tuleb varisenud ja nakatunud terised ning taimejäänused sisse künda.
Kõrreliste musttäpptõbi
Kõrreliste musttäpptõbe tekitab seene Phyllachora graminis anamorf Leptostromella graminis.
Lehtedele tekivad nagu pihustatud tõrva laigud, mis võivad ühinedes katta kogu lehe. Selliseid epidermipealseid läikivaid laike ei esine ühegi teise haiguse korral.
Enam kahjustuvad timut, aas-rebasesaba, kerahein ja nurmikad, eriti niisketes kasvukohtades. Väga sageli esineb orasheinal. Seen talvitub mütseelina ja viljakehadena taimejäänustel ja taimede mitmeaastastes organites.
Kõrreliste musttäpptõve tõrjeks kasutada samu võtteid kui kõrreliste pruunlaiksuse korral.
Kõrreliste valgetäpilisus
Kõrreliste valgetäpilisust tekitavad eri kõrreliseliikidel eri seeneliigid perekonnast Mastigosporium.
Kõrreliste lehtedele tekivad tumepruunid rombjad laigud, mille keskel arenevad valge täpina lülieosed. Seene arenemist soodustab soe ja niiske suvi. Vanema kasutusaasta heintaimed haigestuvad tugevamini.
Seen talvitub mütseelina heintaimede talvituvates osades ja eostena taimejäänustel. Kõrreliste valgetäpilisuse tõrjeks kasutada samu võtteid kui kõrreliste pruunlaiksuse korral.
Kõrreliste tõlvtõbi
Üks ohtlikumaid haigusi keraheina ja timuti seemnepõldudel on kõrreliste tõlvtõbi, mida tekitab seen Epichloe typhina anamorf Sphacelia typhina.
Ülemisel lehetupel areneb tõlvikukujuline valkjas või oranž mütseelipõimik (strooma) ning taimed ei loo õisikuid. Seen talvitub stroomadena, milles kevadel valmivad viljakehad kotteostega. Kasvuajal levib taimelt taimele lülieostega.
Haigus areneb intensiivselt jahedal ja pikal kevadel, kui taime arenemine on aeglane, ning esineb koldeliselt. Nakatunud taimed jäävad nakkuskolleteks mitmeks aastaks, vähendades pidevalt seemnesaaki.
Haiged taimed on kariloomadele mürgised, mistõttu neid ei tohi loomadele sööta.
Kõrreliste tõlvtõve tõrjeks tuleb haiguskolded niita, et takistada seene levimist, kuid niidetud hein tuleb hävitada. Seemet tuleb puhtida nagu pruunlaiksuse korral.
Kõrreliste tungaltera
Kõrreliste tungaltera tekitab seen Claviceps purpurea anamorf Sphacelia segetum. Kõrsheinte pähikutes arenevad tungalterad on märksa väiksemad rukki omadest. Tungaltera esineb paljudel risttolmlevatel kõrsheintel ja teraviljadel.
Haigus on märgatav, kui teriste moodustumise asemel arenevad nakatunud õites mustad sarvekujulised sklerootsiumid (sklerootsium–tihe, enamasti kattekihiga hüüfiüpõimik), mis ulatuvad sõkalde vahelt välja. Tungaltera sklerootsiumi moodustamisel on suure toitainete kao tõttu naaberpähikud tühjad, nii et kaudne kahju on suurem kui otsene.
Sklerootsiumid on seda mürgisemad, mida väiksemad nad on. Neid ei tohi ei toidu- ega söödaviljas olla üle 0,5%. Sklerootsiumid pudenevad maapinnale, kus nad kevadel idanevad, neil arenevad kerakujulised jalaga moodustised, milles asuvad viljakehad (periteetsid) kotteostega. Kotteosed kanduvad kõrreliste õitseajal õitele, milles areneb seene niidistik lülieostega.
Nakatunud õites toimub orgaaniliste ainete väljavool mesikastena. Mesikaste järele tulnud putukad levitavad ka seene lülieoseid, kandes neid uutele õitele. Nakatunud õites areneb tungaltera. Mesikaste on mesilastele mürgine.
Tõrjeks on oluline külvise puhastamine tungalteradest. Nakkuskolletes niita kõrsheinad enne mesikaste tekkimist.
Lumiseentõbi ja Tüfuloos
Kõrrelistel heintaimedel esineb talvitumishaigusi – lumiseentõbe (tekitab seen Monographella nivalis anamorf Gerlachia nivalis) ja tüfuloosi (tekitab põhja-pisitõlvik Typhula borealis). Mõlemal juhul kahjustatud taimed kaotavad turgori (Turgor ehk turgestsents on taimeraku siserõhk. See siserõhk võimaldab rakkudel olla pingul), näivad keedetuina.
Lumiseene korral on taimedel pärast lume sulamist roosakas kirme, kuid NPK väetiste kasutamisel ja kahjustatud orase äestamisel taimed paranevad, sest võrsumissõlm enamasti ei hävi.
Tüfuloosi korral tekivad kahjustatud taimeosadele väikesed (1/4 nööpnõelapeast) sklerootsiumid, millest mõne kuu pärast arenevad tõlvjad viljakehad kandeostega. Selliseid sklerootsiume teiste haiguste korral ei esine. Ühel taimel võib olla paarkümmend sklerootsiumi, iga sklerootsium võib anda korduvalt 1-2 viljakeha. Võrsumissõlm hävib, põllule tekivad tühikud. Tugeval nakatumisel tüfuloosi tuleb põld ümber künda.
Lumiseene ja tüfuloosi tõrjeks tuleb vältida lämmastikuga üleväetamist ning tõrjuda kõrrelisi umbrohte.
Autor: A.-L. Sõmermaa (september 2014)