Herne ebajahukaste (Peronospora viciae f.sp. pisi) Herne lehtedel on kollakad läbipaistvad, hiljem pruunika äärisega laigud. Lehtede alumistel külgedel samas kohas violetjas kirme. Haiged taimed jäävad kängu ja hukkuvad või ei moodusta seemneid. Haigusetekitaja võib säilida mullas eostena aastaid. Nakatumiseks on soodustav suur õhuniiskus ja temperatuur 15…20 °C. Eristatakse kahte nakatumise viisi – süsteemset ja lokaalset. Süsteemne nakkus tuleb otseselt mullast ja taimejäänustelt, lokaalne toimub lülieostega taimelt taimele.
Ebajahukaste (Peronospora viciae) põldoal, nakatab ka hernest. Haigus saab alguse nii seemnetelt kui taimejäänustelt või levib juba lülieostega taimelt taimele. Lehtede pealmisele küljele tekivad kollakad või pruunikad laigud. Lehe alumisel küljel on näha hallikasvioletne lülieoskandjatest koosnev paks viltjas kirme. Seen mõjutab algul alumisi lehti ja liigub ülespoole. Nakatuvad ka õied ja kaunad. Niisked ja jahedad ilmad soodustavad ebajahukaste arengut. Tugeval nakatumisell on tõenäoline, et saagikus väheneb. Madala nakkustaseme korral, kui temperatuur tõuseb on saagikaod väikesed.
Haigustunnused.
Lokaalne infektsioon ilmub lehtedel, abilehtedel ja tupplehtedel kollakate või pruunide laikudena. Laigude alumisel küljel moodustub hallikasvioletne lülieoskandjatest koosnev paks viltjas kirme. Seen mõjutab algul alumisi lehti ja liigub ülespoole. Nakatuvad ka õied ja kaunad. Ubadel nakatunud kude muutub värvusetuks ja seejärel areneb tumepruun varjund. Hajusnakkuse korral kogu taim deformeerub, muutub kääbusjaks ja kõverdunuks ning on üleni halli kirmega kaetud. Tavaliselt sellised taimed kuivavad ja ei anna kaunu.
Haiguse levik.
Haigus on levinud kogu Euroopas ning mujal maailmas kõikide herne- ja oakasvatus piirkondades. Haigustekitajad nakatavad erinevaid herne ja oa liike. Haiguse tugeva nakatumise korral võib saagikadu ulatuda 15-25 %-ni, mõningatel juhtudel isegi kuni 75%. Eestis on herne- ja oakasvatuse laienemisel järjest suurem probleem. Esmase nakkuse allikaks on nakatunud seemned ning taimejäänused talvituvate ospooridena (paksukestalised püsieosed). Haigust võib leida kahes vormis hajusalt (difuusne) ja lokaalselt. Hajus nakkus tuleb otseselt mullast ja taimejäänustelt, lokaalne nakkus toimub lülieostega taimelt taimele. Niisked ja jahedad kuni 18 °C temperatuuriga ilmad ning külmad ja kastesed ööd soodustavad ebajahukaste arengut. Madala nakkustaseme korral, kui temperatuur tõuseb on saagikaod väikesed.
Vältimine ja tõrje.
Kasutage haigusvaba seemet, kasvatage haiguskindlamaid sorte. Seemne puhtimine (vähemalt 10 päeva enne külvi) aitab oluliselt vähendada esmast nakkust, mis on ju ka eelduseks lokaalse nakkuse vähenemisele. Kuigi hilisemad nakkused võivad kasvuaegselt areneda on need harva sama ohtlikud kui esmased infektsioonid, mis võivad taimed juba enne õitsemist tappa. Lisage külvikorda mitteliblikõielisi kultuure. Haigestunud taimikut pritsida fungitsiididega.
Herne jahukaste (Erysiphe pisi)
Haigustunnused
Kahjustus avaldub valgetes, jahuse korraga kaetud laikudes herne lehtedel, haiguse levides kanduvad üle ka vartele ja kaunadele. Hiljem ilmuvad tumeneva kirme peale musti täppe meenutavad seene viljakehad. Tugeval nakatumisel lehed kolletuvad ja kuivavad üsna kiiresti. Kaunade kaudu võib haigus tungida ka seemnetele, muutes need halliks.
Haiguse levik
Haigus on levinud kogu Euroopas ning teistes hernekasvatuspiirkondades. Haigustekitaja nakatab peale herne veel suvivikki, põlduba ja vähemal määral aas-seahernest. Suure kahjustuse korral väheneb saagikus kuni viis korda. Samuti väheneb valgusisaldus.
Haigustekitaja levib seemnete ja taimejäänustega. Haigusetekitaja talvitub viljakehadena taimejäänustel, kevadel arenevad kotteosed nakatavad taimi, millel arenevad seeneniidistik ja lülieosed. Kasvuperioodil levib haigus lülieostega. Haiguse levikut soodustavad soe ja kuiv ilmastik, tihe taimik ning hiline külv.
Vältimine ja tõrje.
Kasvatage haiguskindlamaid sorte, kasutage haigusvaba seemet. Hernes külvake võimalikult vara ja optimaalse külvisenormiga. Pidage kinni viljavaheldusest. Koristusjäätmed kündke sügisel sisse. Seeme puhtida.
Afanomükoos (Aphanomyces euteiches)
Üks levinumaid herne seenhaigusi. Seen on väga püsiv, taimejäätmetel võib säilida 10…15 aastat. Haigestumist soodustavad kõrge mullaniiskus ja raske, savine lõimis. Rohkem esineb haigust hiliste külvide korral. Tugeva nakkuse korral võib jääda pool saaki saamata.
Haigustunnused
Haigus kahjustab peamiselt hernest. Tugeva nakkuse korral võib jääda pool saaki saamata. Kahjulik mõju väljendub juurte ning mügarbakterite hävimises, kidurates võrsetes ja taimede kasvus, samuti väheneb taime toiteväärtus ja seemnete idanevus. Haigus ilmneb kõige sagedamini õienuppude moodustumise ajal. Esmased tunnused ilmnevad juurekaelal ja varrealusel osal allpool mullapinda. Nakatunud juured on sageli hallid ja vettinud, muutudes lõpuks pehmeks ning mustjaspruuniks. Kahjustuse tulemusena vee ja toiteainete omastamine väheneb, see omakorda põhjustab maapealsete osadel erinevad sümptomeid nagu klorootilised idulehed, iduvarre nekroosi, lehestiku kängumist ja närbumist. Hilisema nakkuse korral võivad taimed püsida kaua rohelised, kuid jäävad kasvus kängu ja saak väheneb. Erinevatel peremeestel võivad sümptomid erineda, kuid üldiselt on nad sarnased. Nii hernestel kui ubadel kipuvad kahjustused arenema taimekudes ülespoole. Kuigi A. euteiches’i põhjustatud sümptomeid võib olla raske eristada teistest juuri nakatavatest taimepatogeenidest (nt Pythium, Rhizoctonia ja Fusarium) põhjustatud sümptomitest, on siiski mõned selged erinevused. Afanomükoos põhjustab harva taimede tärkamiseelset hävimist.
Haiguse levik.
Afanomükoos on mulla kaudu leviv haigus ja kogu elutsükkel kulgeb peremeestaime juures ja ümbritsevas mullas. Haigestumist soodustab soe ja märg ilm, kuid võib ellu jääda ka mõõdukatel temperatuuridel. Nakatumine on kõige levinum, kui peremeestaimed on seemikute faasis ja kui temperatuur on vahemikus 22–28°C. Kuna rändeosed vajavad liikuvuseks vett, suurendab mullas seisev vesi peremeesorganismi nakatumist, hõlbustades zoospooride liikumist peremeesrakkudesse. Pärast nakatumist soodustavad, aga sümptomite teket soojad ja kuivad mullatingimused. Optimaalsetes tingimustes võib A. euteiches’i nakatumine põhjustada sümptomeid 10 päeva jooksul ja oospoorid (paksukestalised püsieosed) võivad tekkida 7–14 päeva jooksul. Oospoorid võivad püsida üle 10 aasta puhkeolekus.
Vältimine ja tõrje.
Vältige hilist külvi. Tugeva nakkusega muldadel ei ole soovitav kasvatada vastuvõtlikke kultuure nagu hernes, uba, lutsern jt, kuna seene püsieosed säilivad mullas väga pikka aega.
Herne laikpõletik (Mycosphaerella pinodes, Ascochyta pisi, Phoma medicaginis var pinodella)
Herne laikpõletikku võivad põhjustada erinevad seenhaigused.
Haigustunnused
Ascochyta kompleksi kuuluvad kolm lähedalt seent, mis võivad hernel põhjustada lehtedel ja kaunadel laike. Kõik haigustekitajad on seemnete kaudu levivad ja suudavad ellu jääda taimejäänustel, ehkki Mycosphaerella pinodes ja Phoma medicaginis võivad olla ka mullas.
Iga patogeeni sümptomid on erinevad, kuid A. pisi tekitab kõige eristavamat tüüpi lehe- ja kaunalaike. Nakatunud seemed põhjustavad nakatunud seemikuid ja haigustunnused ilmnevad varsti pärast tärkamist, eriti märja ilma korral. Herne lehtedele, vartele, kauntele ja seemnetele tekivad ümmargused või piklikud 2-4 mm suurused, algul pruunid ja hiljem keskelt heledamad tumepruuni servaga laigud. Laikudel väikesed tumepruunid täpid on seene viljakehad. Vartele tekivad pruunid laigud ja triibud, alumises varreosas võivad tekkida haavandid. Eoste tungimisel kaunade seina tekivad sügavamad, pruuni värvi kahjustused ja need võivad arenevate seemnete pinnale plekke tekitada.
Mycosphaerella pinodes põhjustatud sümptomid tekivad hooajal hiljem, tavaliselt alates õitsemisest. Kahjustused on väiksemad ja arvukamad kui A. pisi põhjustatud laigud, need on lillakaspruuni värvusega ja mõjutavad taime kõiki osi. Sageli muutuvad varred mustaks, eriti alumistel osadel. Haigus areneb kergemini märjal hooajal pärast soojemat temperatuuri ja pikaajalist lehepinna niiskust. Phoma tekitab ka väiksemaid lehekahjustusi, kuid levinum sümptom on varre aluse mustaks värvumine, mis põhjustab juuremädanikku, see võib välja kujuneda juba õhutemperatuuril 6–8 °C. Kahjustuse tagajärjeks on taimede enneaegne vananemine, kidur kasv ja taimede hukkumine.
Haiguse levik.
Haigus levib kõikjal Euroopas ja ka teistes liblikõieliste kasvatuspiirkondades mujal maailmas. Haigus mõjutab taime kasvu ning kaunade arvu, suure kahjustuse korral võib väheneda saagikus kuni 50%. Eestis on täheldatud laikpõletikku nakatumise tõusu herne- ja oakasvatuse laienemisega.
Kõik kolm seeneliiki säilivad seemnetes 5-10 aastat. Nakatunud seemikutel tekivad kahjustused, millel arenevad pükniidid. Pükniidid sisaldavad eoseid, mis vabanevad vihmase ilmaga perioodidel. Taime maapealsete osade nakatumist soodustab suur õhuniiskus (90-100 %) ja temperatuur 15°C– 20°C. Lülieosed levivad vihma, veepiiskade ja tuule abil ümbritsevale koele, kus nad idanevad ja tungivad taime, tekitades iseloomulikke kahjustusi.
Kauna läbitungimise tagajärjel tungivad seened seemnetesse. Kõik seened võivad säilida elujõulisena põllukultuuride taimejäänustel, ehkki A. pisi ei tooda puhkeeoseid ega ela kauem kui aasta. Nii M. pinodes kui ka P. medicaginis toodavad paksuseinalisi klamüdospoore, mis võivad mullas püsida mitu aastat. Klamüüdospoorid suudavad idaneda ja tungida äsja idanevate seemikute vartesse. P. medicaginis‘el on liblikõieliste peremeestaimede ring laiem, kui M. pinodes või A. pisi, sealhulgas lutsern ja põlduba.
Vältimine ja tõrje.
Kasutage haigusvaba seemet ja haiguskindlamaid sorte. Valige optimaalne külviaeg ja -sügavus. Õigeaegne herne koristamine ja kuivatamine, taimejäänuste koristamine põllult ja sügiskünd, külvikorras pidage kaunviljadega 2-4 aastat vahet. Seemnete puhtimine on üks võimalusi vähendada laikpõletikku nakatumist. Haigust saab kontrollida ka kasvuaegselt fungitsiidide kasutamisega. Siiski fungitsiidide kasutamine hernel on majanduslikult õigustatud siis, kui pooled lehed taime alumisest kolmandikust on nakatunud ning haigus levib keskele, samal ajal lubab ilmaprognoos vihma ning kõrget õhuniiskust ning
Põldoa laikpõletik (Ascochyta fabae = Didymella fabae)
Tunnused
Esimesed haigusnähud ilmuvad noortele lehtedele väikeste ümmarguste laikudena. Kahjustatud laikude suurus varieerub esialgsest väikesest 1 mm kuni 5-8 mm laikudeni, neil on helepruun kuni hall keskmine osa, mida sageli ümbritseb tumedam hall kuni must ala, mis võib olla pikliku või ovaalse kujuga. Heledamas keskmises osas on arvukalt tumedaid täppe, mis on mittesugulise staadimui Ascochyta fabae pükniidid. Laigud võivad areneda üle lehe pinna ja muutuda arvukamaks. Kahjustada võiad ka varred, mis võivad nõrgeneda ja murduda. Varred muutuvad kahjustuse tõttu punakaspruuniks. Nakkus levib kaunadele eostega vihma abil, millele tekivad tumedad sissevajunud laigud. Tugeva kahjustuse korral võib seemnetel tekkida värvimuutused. Rasketel juhtudel võib esineda taimede hukkumist, kuid tavaliselt on varred nõrgenenud ja murduvad ning kaunade areng on pidurdunud. Tugevasti nakatunud kaunades olevad seemned võivad olla plekilised või alamõõdulised. Plekilised ja haigestunud seemnete kvaliteet langeb ning on toiduks sobimatu.
Haiguse levik
Haigus levib kõikjal Euroopas. Niiskel hooajal võib haigus levida eostega vihma abil haigelt taimelt ümbritsevatele taimedele. Eestis on täheldatud viimastel aastatel põldoa laikpõletikku nakatumise tõusu seoses oakasvatuse laienemisega. Põldoa-laikpõletik on peamiselt seemnete kaudu leviv ja areneb edasi seemikutel varsti peale tärkamist. Haiguskolletes tekkivad pükniidid sisaldavad eosed, mis vabanevad langevate vihmatilkade või niiskusega. Eosed pritsitakse ümbritsevale koele ja pärast lühikest niisket ilmastikutingimust või pikaajalist niiskust arenevad nakkuskolded lehtedel, vartel ja kaunadel suuremaks kahjustuseks. Samuti võib toimuda sisemine süsteemne nakatumine, mille tulemuseks on sügaval asetsev sisemine seemnete nakkus. Eosed võivad levida ka nakatunud umbrohtudelt vihma abil külgnevatelt põldudelt, millel oli eelmiste aastate saak. Tõenäoline on ka õhus levivate eostega nakkus
Ennetamine ja kontroll
Nakkuse peamine põhjus on seemnetest pärinev, seega tervete seemnete kasutamine on oluline samm nakkusohu vähendamisel. Seemnete puhtimine on üks osa haiguste tõrjest. Ruumiline distants aitab vähendada tuule ja vihmapiiskadega levivaid eoseid, kuid pole teada kui kaugele võivad tuulega levida Didymella eosed. Taimejäänuste sisse kündmine vähendab tuulega levivate eoste hulka. Seemnetöötlus kui kasvuaegne fungitsiidide kasutamine hoiab haigust kontrolli all, kuid teatud määral võivad taimed siiski nakatuda. Siiski on mõned fungitsiidid võimelised vähendama oluliselt nakatumise hulka ja ka seemnete kaudu levivat nakkuse teket. Kõige efektiivsem on, kuid neid kasutada varakult enne haiguse levikut.
Edukas fungitsiidiprogramm sõltub põllukultuuride jälgimisest, haiguse õigest tuvastamisest ja pritsimise ajastamisest õige tootega. Hilinenud pritsimine ei vähenda tõenäoliselt oluliselt lehtedel ja vartel haiguse esinemist ja intensiivsust, kuid on sageli kasulikud, kuna need võivad vähendada Ascochyta tugevat nakkust kaunadel ja vähendada seemnete värvimuutust.
Hahkhallitus hernel ja oal (Botrytis cinerea, Botrytis fuckeliana)
Haigustunnused.
Haiguse tõttu tekivad herne ja põldoa maapealsetele osadele pruunikashallid laigud, mis on kaetud halli eoskirmega. Kauntele tekivad suured hallid laigud. Hallile eoskirmele kasvavad tumedad seenemügarad
Haiguse levik.
Haigustekitaja nakatab üle 200 erineva taimeliigi ning on levinud kõikjal maailmas. Vihmastel aastatel võib põhjustada teatavat majanduslikku kahju. Haigusetekitaja talvitub mullas taimejäänustel seeneniidistiku ja mügaratena, säilib ka herneteradel. Kasvuhooajal levib putukate, tuule ja veepritsmetega. Haigust esineb rohkem suure õhuniiskuse ja taimede tiheda seisu puhul ja haiguse arengut soodustab kaaliumi puudus. Vähem haigestuvad varased külvid.
Vältimine ja tõrje.
Külvake haigusvaba seemet, hoiduge liiga tihedast külvist, vältige varjulist kasvukohta. Seeme puhtida. Efektiivne on taimiku pritsimine fungitsiidiga. Tavaliselt nakatuvad kõige enne õite kroonlehed, selle ilmnemisel on vaja kiiresti pritsida, et vältida haiguse üleminekut kaunaalgetele. Soovitatud on ka teistkordne pritsimine 10-14 päeva pärast, seejuures tuleb jälgida preparaatide kasutamisel ettenähtud ooteaega ja tööoodet.
Põldoa-šokolaadilaiksus (Botrytis fabae)
Haigustunnused
Juulikuus tekivad põldoa lehtedele algul väikesed šokolaadipruunid korrapäratu kujuga teravalt piiritletud laigud. Vartel ja kauntel esinevad punakas pruunikad triibud. Laigud võivad kokku valguda ja põhjustada üksikute organite või kogu taime mustaks muutumist ja hävimist. Isegi nõrgal nakatumisel kaunte arv väheneb. Niiske ilmaga kattuvad laikude ääred halli eoskandjate kirmega. Hiljem haigetel lehtedel seenemügarad.
Haiguse levik
Laialt levinud ja tavaline põldoal, kuid nakatab ka harilikku uba, sojauba, läätse ja hernest. Haiguse intensiivsus varieerub palju aastast aastasse. Soodsatel aastatel, agressiivse staadiumi korral, varajasel nakkusel võib saagikadu ulatuda isegi 50%-ni. Mitteagressiivse staadiumi korral on taimede välimus kahjustatud, kuid saagikust mõjutab vähe.
Haigus areneb intensiivselt suure (80-90%) õhuniiskuse korral, optimaalne temperatuur +15°C – +18 °C. Kasvuhooajal levib tuule, veepritsmete ja putukatega. Tugeva nakkuse korral võivad taimed hävida, haigestumisel on vastuvõtlikumad noored ülemised lehed. Seen talvitub seemnetel ja taimejäänustel mütseelina või sklerootsiumidena, samuti seemnetele kleepunud koniididena.
Vältimine ja tõrje
Kasvatage haiguskindlamaid sorte, külvake optimaalsel ajal 4–6 cm sügavusele. Külvikorras pidage vähemalt üks aasta vahet, taimejäänused kündke sügavalt mulda. Andke kaaliumväetist, parandage veerežiimi, suurendage taimedevahelist kaugust ja vältige varjulisi kasvukohti. Seemnete puhtimine.
Tõrjega tuleks alustada kohe, kui on näha esimesi haigustunnuseid. Teine pritsimine tuleks teha 3-4 nädalat hiljem, kui laikude teke taime ülemistel osadel jätkub.
Küberooste (Uromyces viciae-fabae var. viciae-fabae)
Haigustunnused
Kahjustuse tunnuseks on, et lehtedel on arvukalt väikseid oranže/pruune pustuleid, mida ümbritseb helekollane halo. Kahjustuse tagajärjel võivad lehed närbuda närbuda ja taimelt variseda. Fotosünteesiala vähenemine mõjutab ka seemnete suurust. Kahjustab ka varsi, vartel on pustulid sageli suuremad kui lehtedel.
Haiguse levik
Haigus põhjustab roostet põldoal ning on levinud kogu maailmas. Põldoal areneb haigus peamiselt juulis augustis, kuna levikut soodustab niiske ja soe ilm, üle 20 °C. Kasvuperioodil levivad eosed tuulega taimelt taimele.
Küberoostel on keeruline elutsükkel, mis sisaldab kolme etappi erinevate sümptomitega. Algul on lehtedel väikesed kreemjaskollased laigud need on kevadeoslad. Pustulites tekkivad eosed levivad tuulega üle kogu taime, vabanevad eosed on kollased. Hiljem on lehtedel ja vartel kahvatu haloga oranžikaspruunid pustulid, need suvieosed on rooste värvi. Hilisel hooajal tekivad mustjaspuuni värvi pustulid, need on roostehaiguse talieosed.
Haigustekitaja talvitub taimejäänustel ja oa varisel. Kõik arengujärgud on ühel peremeestaimel. Eestis on küberoostet täheldatud viimastel soojadel suvedel ning olulisi saagikadusid seni põhjustanud pole.
Vältimine ja tõrje
Kasutada haigusvaba seemet. Ennetava meetmena jälgida, et uba ei kasvatata umbes 500 m kaugusel eelmisest oapõllust. Oa varise tõrje piirkonnas, kus kasvatatakse uba. Vajadusel kasuta fungitsiide ja kasvata resistentseid sorte.
Aedoa-kaunakõrbus Colletotrichum lindemuthianum
Haigustunnused.
Nakatuda võivad põld- ja aedoa kõik maapealsed taimeosad.
Lehtedele tekivad pruunid, leheroodusid mööda kulgevad laigud, tugevamini pruunistub lehe alumine külg. Vanemate laikude keskosa praguneb ja kukub välja. Varrel on päevituspruunid piklikud sissevajunud laigud. Esialgu ilmuvad kauntele ümmargused musta servaga pruunid sissevajunud laigukesed, pikemalt niiskuse käes olles võivad need kattuda valge roosaka eosmassiga. Kuivades meenutab eosmass hallikaid või musti liivaterakesi.
Nakkusega kauntes arenevad haigestunud seemned, mis on valkjad, kõverad ja pruunide laikudega.
Haiguse levik.
Haigete seemnete kaudu kandub haigustekitaja üle järgmisse kasvuhooaega, taimejäänustel säilib see kuivades oludes, kui lagunemist ei toimu. Kasvuperioodil levib haiguslaikudelt eostega tuule ja vihmapiiskadega. Tavaliselt avaldub jahedatel niisketel suvedel.
Vältimine ja tõrje.
Kõige tähtsam on haigusvaba seeme. Kasvatage haiguskindlamaid sorte. Külvikorras pidage vähemalt 4-aastast vahet, taimejäänused kaevake mulda.
Herne närbumistõbi (Fusarium oxysporum)
Haigustunnused.
Kahjustab hernest, aed- ja põlduba, vikki. Avaldub juuremädanikuna, või täiskasvanud taimede närbumisena. Juurtel ja juurekaelal, varre alumisel osal tumepruunid mädanevad laigud. Taimed närtsivad, lehed kolletuvad, juurekael mädaneb ja taimed kuivavad aeglaselt. Juurte ja varre läbilõikes on näha pruunistunud juhtkimbud. Niiske ilmaga on juurekaelal valge seeneniidistiku kirme. Haigus lööbib koldeliselt.
Haiguse levik.
Haiguse levikuks on soodne õhutemperatuur vahemikus +19°C– +23°C ja õhuniiskus ca 50 %. Vähem haigestuvad varased külvid. Haigusetekitajad on mullaseened, mis talvituvad taimejäänustel, püsivad mullas 4–5 aastat või enamgi. Ka seemned võivad olla nakatunud. Esineb rohkem niiskel kevadel ja kuival suvel. Vähem haigestuvad varajased, rohkem hilised ja liiga sügavale külvatud külvid. Juuremädanik esineb jaheda ja niiske, närbumisvorm sooja ja kuiva ilma korral.
Vältimine ja tõrje.
Kasvatage haiguskindlamaid sorte. Külvake optimaalsel ajal 4–6 cm sügavusele. Külvide äestamine, et vältida mullakoorikut. Pidada kinni viljavaheldusest, külvikorras kasvatage hernest iga 4–6 aasta järel. Taimejäänused tuleks eemaldada ja hävitada. Seemne puhtimine.
Valgemädanik Sclerotinia sclerotiorum
Haigustunnused
Esmalt kolletuvad lehed, hiljem kuivab kogu taim. Juurekaelale ja juurtele tekib valge vatitaoline hallitus, mille all on pehme mädanik. Taimedel on kahjustus näha kasvuhooaja lõpupoole varrealusel valge hallituse ja mustade seenemügaratena. Seene põhjustatud vesine mädanik lagundab taime peajuure. Lisaks hernele nakatuvad ühe- ja mitmeaastased liblikõielised, ristõielised kultuurid, ka raps. Kõik liblikõielised ja ristõielised umbrohud on nakkuse levitajateks.
Haiguse levik
Haigustekitaja on väga tavaline ja ohtlik mullas elav seen, mida on sageli näha pärast kultuuri koristamist. Haigus levib jahedas niiskes mullas +10°C – 24 °C juures, soe muld üle 25 °C seene levikut enam ei soodusta. Haigus püsib mullas seenemügaratena mitmeid aastaid.
Vältimine ja tõrje
Haiguskindlaid sorte ei ole. Hoiduge külvikorras vastuvõtlike kultuuride kasvatamisest vähemalt 3 aastal. Nakatunud taimed koguge kokku ja hävitage, et vältida seenemügarate teket mullas. Umbrohutõrje on oluline terve külvikorra vältel.
- Viirushaigused PEMV (Pea enation mosaic enamovirus), BLRV (Bean leaf-roll luteovirus), PSV (Pea streak carlavirus) ja BYMV (Bean yellow mosaic potyvirus) levivad lehetäidega taimelt taimele.
- PEBV (Pea enation mosaic enamovirus) levib mullas elavate nematoodidega (Trichodorus spp).
- PSMV (Pea seedborne mosaic virus) levib nakatunud seemnega.
Haigustunnused
Viirushaigused põhjustavad lehtede kimardumist, heledaid või kollased laike taimeosadel, taimed ei vilju, on ebanormaalse kujuga. Herne viirushaigused ei ole Eestis veel tõsiseks probleemiks.
Vältimine ja tõrje.
Viirushaigusi ei ole võimalik keemiliste taimekaitsevahenditega tõrjuda. Viirushaiged taimed ja seemned tuleb hävitada. Nakkuse ärahoidmiseks kasutada ainult kontrollitud, tervet ja puhast külviseemet, kasvatada hernest teistest liblikõieliste kultuuride põldudest eemal, pidada kinni viljavaheldusest. Viirushaiguste levimise ärahoidmiseks on oluline tõrjuda taimemahla imevaid kahjureid lehetäisid ja ripslasi.
Teksti ja fotode autor Tiiu Annuk. märts 2023
Vaata haiguste pildigaleriisid allpool ⇓