Itaalia raihein (Lolium multiflorum Lam) on 30-70 cm pikkuste püstiste leherikaste kõrte, läikivate tumeroheliste lehtede ja hästiarenenud juurestikuga hõredapuhmikuline kahe- kuni kolmeaastane pealishein.

Itaalia raihein on talvetüüpi heintaim, mida kasvatatakse haljassöödaks, silo ja heina tegemiseks, tugeva juurekava ja kiire algarengu tõttu ka haljasväetiseks. Külvatakse peamiselt suve teisel poolel juuli lõpul-augusti algul. Erinevalt üheaastasest raiheinast moodustub külviaastal kõrsi vähe või üldse mitte ja rohukamar on tihedam. Sortide vahel on erinevusi, kuid talvekindlus ja püsivus on reeglina piiratud. Talvekindlus on isegi merelise kliimaga maades nõrgem kui karjamaa-raiheinal. Seetõttu külvatakse sageli 1-2-aastase kestusega rohumaadele ja haljasväetiseks. Varajase kasvu alguse tõttu kevadel, kiire ädalakasvu ning pika sügisese kasvuperioodi tulemusena on liik sageli suurema kogusaagiga kui karjamaa-raihein. Talub mõõdukat tallamist ja tinglikult sobib ka piiratud karjatamiseks. Maksimaalse saagitaseme saavutab niitelisel kasutamisel. Tulenevalt lehtede suuremast osatähtsusest saagis on rohusööda toiteväärtus kõrgem kui üheaastasel raiheinal. Sobivad viljakad, hästi õhustatud parasniisked saviliiv- ja liivsavimullad. Õhukesed ja põuakartlikud mullad ei sobi. Ei talu happelisi ning kõrge põhjavee tasemega muldi.Eesti sordilehel on kodumaine sort ‘Talvike’.

Itaalia raiheina külvisenorm puhaskülvis on 30 kg/ha.

Eesti sort: ’Talvike’.

Karjamaa-raihein (Lolium perenne)

… on 30-70 cm pikkuste kõrgete rohkete juurmiste lehtedegahõredapuhmikuline aluskõrreline.

Väga hea söödavusega ja kõrge toiteväärtusega tüüpiline karjamaa heintaim. Kasutatakse ka murude rajamiseks. Talub sagedast ja madalat niitmist ning ädalakasv on väga hea. Lisaks karjamaal kasvatamisele sobib väga hästi lühiajalise niidu seemnesegusse, sest kõrge suhkrute sisalduse tõttu sileerub haljasmass hästi. Kasvutingimuste suhtes väga nõudlik ja seetõttu püsib rohukamaras lühikest aega – kuni 4 aastat. Talle ei sobi kuivad rähk-, turvas-, liiv- ega üleujutatavad lammimullad. Kuivas kohas intensiivistub kõrte moodustumine. Väheviljakatel muldadel karjamaa-raiheina söödavus väheneb. Antud juhul on taimedel juurmisi ja kõrrelehti vähe ning taim puitub kiiresti. Karjamaa-raihein ei talu kõrget põhjavett, happelist mulda ega kattevilja. On nõrga põua-, külma- ja jäätumiskindlusega ning vajab tugevat väetamist.

Õitseb juuni teisel poolel. Seeme valmib juuli viimasest kuni augusti esimese dekaadini.

Karjamaa-raiheina külvisenorm puhaskülvis on 30 kg/ha.

Eesti sordid: ’Raidi’, ’Raite’.

Hübriid raihein  (Lolium boucheanum syn. Lolium hybridum) e. põldraihein.

…on saadud karjamaa raiheina ja itaalia raiheina ristamisel. Võrreldes karjamaa raiheinaga on hübriidil pikem kasvuperiood ja kõrgem produktsiooni võime. Püsivus ja talvekindlus on nõrgem kui karjamaa raiheinal, kuid parem kui itaalia raiheinal. Hübriid raiheina hinnatakse ka kõrge energia ja suhkrute sisalduse tõttu. Lehtede rohkus, hea söödavus ning varasem kasvu algus ning hilisem kasvu lõpp on päritud itaalia raiheinalt ning püsivus karjamaa raiheinalt.

Harilik kerahein (Dactylis glomerata) on 40-130 cm pikkuste püstiste kõrtega, hõlmjalt keraja, ainult õitsemisajal laiuva pöörisega hõredapuhmikuline pealishein.

Pika kasutuskestusega. Saagivõime on nii niidul kui ka karjamaal suur. Põldheinapõllul teda ei kasvatata. Harilik kerahein omastab eriti hästi lämmastikväetisi ja on seetõttu üks intensiivsemat kasutamist võimaldavatest liikidest. Tema läbilöövus segudes esimestel kasutusaastatel on tugev. Õigel karjatamisel on ta karjatamiskindel ja konkurentsivõimeline liik, mis võib aastakümneid rohukamaras püsida. Karjatamisel on oht, et tänu liigi väga kiirele arengule, võib osa karjamaast üle kasvada ja rohu kvaliteet ning söödavus langeda. Saagivõime on suur ning soovitav on teda kasvatada ainult domineeriva liigina. Mulla küllaldase lämmastikuvaru korral surub harilik kerahein teised liigid rohukamarast välja ja kujuneb valitsevaks. Ädalakasv on väga kiire. Õitsema hakkab juuni teisel poolel. Seeme valmib juuli teisel poolel.

Hariliku keraheina külvisenorm puhaskülvis on 20 kg/ha.

Eesti sordid: ’Jõgeva 220’, ’Jõgeva 242’.

Aas-rebasesaba (Alopecurus pratensis) on 30-100 cm pikkuste kõrte, rohkete vegetatiivvõrsetega lühivõsundiline pealishein. Väga kiire arenguga kõrreline.

Kasutatakse niitude ja karjamaa seemnesegudes. Niitelisel kasutamisel võib taimikut koristada heinaks ka täisõitsemise faasis, sest ta kvaliteet ei lange nii kiiresti kui teistel kõrrelistel heintaimedel. Karjamaa segudes võimaldab alustada karjatamisega varakult, samas on teda rohkesti ka sügisel haljasmassi koosseisus. Sügisel annavad saaki vegetatiivsed lühivõrsed, millest kujunevad järgmisel aastal kevadel varakult generatiivvõrsed.  Kõige sobivamad mullad on üleujutatavad ja liikuva põhjaveega lammimullad, kus ta on suure saagivõimega, väga püsiv ning suure ädala saagiga. Ei tohi külvata kuivadele põuakartlikele aladele, õhukesed rähk- ja liivmullad ei sobi. Taim ei ole eriti nõudlik mulla õhustatuse suhtes, on külma-  ja jäätumiskindel. Kevadel alustab kasvu väga vara, areneb kiiresti ning võib õitseda juba mai keskel. Seeme valmib ebaühtlaselt  alates juuli algusest.

Aas-rebasesaba külvisenorm puhaskülvis on 14 kg/ha.

Eesti sort: ’Haljas’.

Päideroog  (Phalaris arundinacea) on 70-150 cm pikkuste jämedate kõrtega pikliku pöörisega kõrrelehtede rohke lühivõsundiline pealishein.

Tüüpiline niidutaim, mida kasutatakse peamiselt silokultuurina. Ta ei sobi karjatamiseks, sest ei talu tihedat kärpimist. Viimastel aastatel on kogunud populaarsust ka energiataimena. Kuigi päideroog on põuakindel, tuleks suuremate saakide saamiseks eelistada paras- ja liigniiskeid muldi kuivadele ja põuakartlikele. Päideroole sobivad hästi lagunenud turvasmullad, eriti üleujutatavad lammimullad, kus ta on püsiv ja kõrge saagivõimega. Päideroole ei sobi kuivad põuakartlikud mullad. Ta ei talu kõrget seisvat põhjavett ega huumusvaest happelist mulda. Ta on väga vastupidav jäätumisele ning põuale. Õigel ajal koristatud päideroo söödavus on hea ja toiteväärtus kõrge. Päideroogu tuleb niita loomise ajal, sest hiline niitmine annab väga koreda vähesöödava sööda.

Õitsema hakkab juuni teisel poolel. Seeme valmib alates juuli teisest dekaadist kuni lõpuni.

Päideroo külvisenorm puhaskülvis on 15 kg/ha.

Eesti sort: ’Pedja’.

Ohtetu luste (Bromus inermis) on 30…140 cm pikkuste püstiste kõrte ja rohkete kõrrelehtedega, suure, ühekülgse või laiuva pöörisega lühivõsundiline pealishein.

Ohtetu luste ei ole segudes esimestel aastatel valitsev, hilisematel aastatel muutub ta sobiva kasvukoha puhul dominandiks. Ohtetu luste ei sobi põldheinaks ja karjatamiseks. Pikaajalistel niitudel on ta kõrge saagivõimega. Õigeaegsel koristamisel hea söödavuse ja keskmise söödaväärtusega. Ta on väga külma- ja jäätumiskindel, vastupidav põuale ja üleujutusele. Talle sobivad soodsa niiskusrežiimiga keskmise sügavusega rähkmullad, saviliiv- ja liivsavimullad, hästi lagunenud turvasmullad ning üleujutatavad lammimullad. Halvasti sobivad õhukesed rähkmullad, liiv-, ja savimullad, turvasmullad ei sobi. Õitseb juuni viimasel ja juuli esimesel dekaadil. Seeme valmib juuli teisel ja augusti esimesel poolel.

Ohtetu luste külvisenorm puhaskülvis on 38 kg/ha.

Aasnurmikas (Poa pratensis) on 30-90 cm pikkuste püstiste, siledate silinderjate kõrtega võsundiline alushein.

Külvijärgne areng väga aeglane, rohukamaras annab arvestatava saagi alles 3. aastal. Saagivõime on niidul nõrk kuni keskmine, karjamaal hea kuni väga hea. Kasvatatakse ka murusegudes. Reageerib hästi lämmastikule. Maa-aluste võsundite abil levides tihendab aasnurmikas rohukamarat ja soodsates kasvutingimustes võib ta kergesti valitsevaks muutuda. Pikad juurmised lehed võivad lamanduda ja alt hallitama minna, see asjaolu mõjutab söödavust.  Kui aasnurmikas on taimikus valitsev siis taimiku söödavus väheneb.

Eelistab soodsa niiskusrežiimiga huumus- ja lubjarikkaid kasvukohti. Hästi  sobivad keskmise sügavusega rähk-, saviliiv-, ja liivsavimullad, hästi lagundunud turvasmullad ning lühiajaliselt üleujutatavad lammimullad. Nõuab mulla head õhustatust, on jäätumis- ja külmakindel ning viljakal mullal võrdlemisi põuakindel. Õitseb juuni keskel. Seeme valmib juuli esimesel ja teisel dekaadil.

Külvisenorm puhaskülvis on 13 kg/ha.

Eesti sordid: ‘Esto’, ‘Kauni’, ‘Harri’, ‘Ilo’, ‘Herbert’ ja ‘Vea’.

Sale-haguhein (Koeleria macrantha) on 20-60 pikkuste peente kõrtega tihedaid mättaid moodustav puhmikuline mitmeaastane alushein. Püstihoiduv pööris on tihe, sale ja tipu suunas ahenev. Pähikuraod koos hõberoheliste pähikutega hoiduvad õitsemise ajal laiali. Taim on püstise kasvulaadiga, rohkete pikkade juurmiste ja väheste kõrrelehtedega.

Eelistab päikesepaistelist kasvukohta ega ole nõudlik mullaviljakuse suhtes. Kuigi on talvekindel ja talub hästi üleujutust, ei sobi talle liigniisked mullad. Sale-haguhein on põuakindel ning lubjalembese taimena eelistab neutraalse reaktsiooniga liiv-, saviliiv- ja kergemaid liivsavimuldasid.

Söödaväärtuse poolest kuulub keskpäraste heintaimede hulka. Vegetatiivse levikuvõime puudumisest ja madalast kasvust tingituna ei suuda sale-haguhein mitmeliigilistes segudes võistelda tugevamakasvuliste heintaimedega. Talub karjatamist ja sobib eelkõige lambakarjamaa seemnesegusse. Sale-haguhein sobib väga hästi murude rajamiseks (külvisenorm 6 g/m²).

Eesti sordilehel on murusort ‘Ilo’.

Harilik kastehein (Agrostis capillaris) on 20-40 cm pikkuste peente püstiste ja lühikeste mullasiseste võsunditega alushein. Esineb meil ka loodusliku liigina.

Talub mitmesuguseid kasvutingimusi. Ta on iseloomulik kõrreline happelistel, huumusvaestel ja tihenenud kuivadel väetamata mineraalmuldadel paiknevatel karjamaadel või söötidel. Seega on ta kasvutingimuste suhtes vähenõudlik, talub hästi poolvarju ja põuda. Talvitumistingimustele väga vastupidav. Väetistele reageerib nõrgalt, halb söödavus. Harilik kastehein on väga dekoratiivne, mistõttu sobib eelkõige muruks.

Külvisenorm puhaskülvis on 12 kg/ha.

Eesti sordilehel on kodumaine murusort ‘Harri’.