Lehmade söötmine
Laktatsioonitsükkel algab lehmade poegimisega ja lõpeb kinnijätmisega. Sellele järgneb 40…60 päevane kinnisperiood enne uut poegimist. Perioodi poegimisest poegimiseni nimetatakse poegimisvahemikuks. Lehmade söötmisele on nendel perioodidel erinõuded. Kui nendest kinni ei peeta, jääb osa potentsiaalsest toodangust saamata, halveneb söödakasutus (st 1 kg piima tootmiseks kulub rohkem sööta) ja tõuseb piima omahind. Sellepärast lehmapidajad peavad sellega arvestama.
Juba nädalapäevad enne loodetavat poegimist tuleb jälgida eriti suuretoodanguga lehmi. Kui enne poegimist lehma udar on liiga tugevalt turses, tuleks teda sööta nõrgemini kui keskmiselt kinnisperioodil. Ratsioonist tuleks ära jätta piimateket soodustavad söödad (silo), vähendada jõusööda kogust. Kui aga enneaegset piimateket ei ole märgata, võib põhisöötasid – heina, silo anda vabalt isu järgi, jõusööta 1…2 kg päevas.
Suvel jäetakse lõpptiine lehm üks-kaks päeva enne loodetavat poegimist lauta. Pärast poegimist tuleb peatselt lehma ka lüpsta (isegi öösel). See on vajalik eeskätt selleks, et vasikas saaks kiiresti sooja ema ternespiima.
Pärast poegimist tuleb vastpoeginud lehm viia pikkamööda üle täisratsioonile, sedamööda kuidas looma tervislik seisund lubab. Poegimisjärgsel päeval sööb lehm tavaliselt vähe. Talle tuleks vabalt anda head heina ja lisaks ainult joogivett.
Teisel poegimisjärgsel päeval võib ratsiooni lisada 1…2 kg jõusööta, kõige parem on anda nisukliisid, mis on kergelt kõhtulahtistava toimega ja puhastavad vastpoeginud lehma organismi. Päev-päevalt võib suurenda jõusöödakogust 0,5…1,0 kg võrra, kuni saavutatakse ratsioonis ettenähtud kogus.
Alates 3…4 poegimisjärgsest päevast võib ratsiooni võtta ka väikestes kogustes head silo. Selliselt, söödakoguste järk-järgulise suurendamise teel, jõutakse 10…12 päeva pärast täisratsioonini. Millal mahlakaid söötasid söötma võib hakata, sõltub looma tervislikust seisukorrast, eriti udara turse alanemisest.
Hea lehma udar on poegimise järel alati tugevas turses. See on loomulik ja see alaneb mõne päeva pärast ning kaob tavaliselt esimese lüpsinädala lõpuks. Kui aga udaraturse ei kao, võib kahtlustada, et lehm on haigestunud udarapõletikku e mastiiti, mis on nakkushaigus. Nakatajaks on mitmesugused mikroorganismide liigid (kolibakterid, viirused, stafülokokid jt). Põletikutekitaja satub udarasse suu või nisajuha kaudu, enamasti just viimase kaudu. Sellepärast ei tohi esimesi piimajuhasid lüpsta allapanusse, seal on kõige rohkem baktereid.
Kõige sagedamini haigestuvad lehmad just poegimisjärgsetel päevadel, mil piimatoodang on suur. Haigestub tavaliselt üks udaraveerand. See on paistes, piimas on valkjad limased tükid. Haigestunud udaraveerandit tuleb lüpsta iga 2…3 tunni tagant. Ravi määrab loomaarst ja seda tuleb teha iga päev kuni tervenemiseni. Raviks kasutatakse ka antibiootikume. Haigestunud lehma piima ei või turustada. See tuleb lüpsta eri nõusse. Võib joota vasikale (heitpiim) juhul kui vasikat ei kavatseta tappa. Ka lihas on antibiootikumide jäägid.
Suuretoodanguga lehmadel piimatoodang pärast poegimist järk-järgult tõuseb. Sellele vastavalt tuleb ka lehmi sööta, et kasutada maksimaalselt ära nende potentsiaalne piimatootmisvõime laktatsiooni kõrgperioodil s.o laktatsiooni alguses.
Esimest korda poeginud lehmal peaks esimese dekaadi lõpuks piimatoodang olema vähemalt 15 kg, teist korda poeginutel 20 kg, täiskasvanud lehmadel 20…25 kg. Suuretoodanguga lehmad annavad 40 kg ja rohkemgi piima päevas. Seda ei saa pidada veel maksimaaltoodanguks. Harilikult jõuavad päevatoodangud maksimumini I lüpsikuu lõpul või teise algul (see on individuaalne). Toodangu maksimum saadakse kätte muidugi juhul kui söötmine seda tagab.
Sellel perioodil s.o laktatsiooni algul, tuleb suuretoodanguga lehmi sööta mõnda aega isu järgi, seda nimetatakse avansssöötmiseks, võtet üleslüpsiks. Heal lehmal on sel perioodil piimanäärme talitlus eriti intensiivne, öeldakse, et piim on lahti.
Sel perioodil tavaliselt lehm lüpsab rohkem, kui ta antud söödakoguste järgi peaks lüpsma. Osa piima lüpstakse kehavarude arvelt. Tulemuseks on, et lehm võtab kaalus maha – kõhnub. Heal lehmal kehamass väheneb (500 g ööpäevas, maksimaalselt kuni 1000 g). Iga kilogrammi kaotatud kehamassi arvelt toodab lehm u 6 kg piima.
Kehavarude arvelt lüpsmine ei saa kesta väga kaua. Normaalselt vältab see 70…80 päeva. Selle aja jooksul jääb lehm 35…40 kg kergemaks ning kehavarude arvelt on võimalik saada 150…250 kg piima.
Kehavarude arvelt lüpsmise perioodi nimetatakse suuretoodanguga lehmadel negatiivse energiabilansi perioodiks. Laktatsioonitsüklis on see uuslüpsi e servisperiood. Sel perioodil peaks söödaratsioonis olema ülekaalus jõusöödad, mis moodustaks 50…55% looma päevasest energiatarbest (400 ja enam g/kg piima kohta). Ülejäänud söödatarve kaetakse rohusöötadega. Need on VIII…IX söötmisklassi lehmad.
Negatiivne energiabilansi perioodi, s.o kehavarude arvelt piima toomine esineb ainult suuretoodanguga täiskasvanud lehmadel, pärast poegimist. Kasvavatel I, II laktatsiooni lüpsvatel lehmadel ei tohi kehavarud väheneda, see võib takistada nende edasist arengut.
Siin on tähtsad ka lehma individuaalsed omadused. On lehmi, kes oma kehavarusid piima tootmiseks üldse ei kasuta. Neid tuleks sööta mitte isu järgi, vaid nii kuidas nad piima annavad. Vabalt söödetakse seni kuni toodang tõuseb, tavaliselt 1…2 kuud pärast poegimist.
Selle perioodi lõpul tuleb lehm ka tiinestada ning algab tiineltlüpsi periood. Kui kolme kuu jooksul pärast poegimist ei ole lehm tiinestunud, nimetatakse teda ahtraks. Tiinusperioodi algul on loote kasv aeglane ja ta ei vaja kasvuks ja arenemiseks mingeid lisatoitaineid ning headel lehmadel püsib piimatoodang endiselt kõrge. Söötmine peaks olema endiselt tugev ja vastama toodangule. Sel perioodil 3…4 lüpsikuu (61…120 lüpsipäevani) lehm kehavarusid piimatootmiseks enam ei kasuta, seda perioodi nimetatakse energia nullbilansi perioodiks (n.o V…VII söötmisklassi lehmad).
Lüpsiperioodi teisel poolel, alates 5st kuni 7 lüpsikuuni (121…210 lüpsipäevani) hakkab toodang langema tuntavalt ning alates 8ndast lüpsikuust (240 lüpsipäevast) juba kiiresti. Sel perioodil tugevama söötmisega toodangu langust ära hoida ei ole võimalik. Tugevamal söötmisel loom läheb rasva s.t hakkab koguma kehasse varusid järgmiseks laktatsiooniks. Ka see on loomulik ja suuretoodangulistel lehmadel isegi vajalik. Siis on, kust laktatsiooni algul kehavarusid piima tootmiseks ammutada. Seda perioodi nimetatakse positiivseks energiabilansi perioodiks. Need on I…IV söötmisklassi lehmad. Sel perioodil tuleks vähendada ratsioonis jõusööda koguseid. Normide järgi peaks lehm aga saama mineraalsöötasid, eriti Ca ja P ning A- ja D-vitamiini. Muidu ei toimu loote normaalset kasvu ning loote luude moodustumist.
Tavaliselt jääb lehm kinni 1,5…2 kuud enne järgmist poegimist. Kui lehm ise kinni ei jää, tuleb ta söötmise piiramisega kinni jätta. Ratsioonist tuleks ära jätta jõusöödad, piirata mahlakate söötade (silo) koguseid. Selliselt võib 10…15 kg-se päevatoodanguga lehma nädalaga kinni jätta. Alul lüpstakse üks kord päevas, siis üle päeva, edasi üle kahe päeva kuni kinnijäämiseni.
Kinnislehmade söötmine
Kinnisperioodil tuleb eriti suuretoodanguga lehmi sööta mõnevõrra tugevamini kui on otseselt tarvis lehma enda elatuseks ja loote kasvatamiseks. See on vajalik kehavarude kogumiseks, mida saab kasutada laktatsiooniperioodi algul piima sünteesimiseks.
Kinnislehma söödaratsioon peaks olema samasugune kui 8 kg piima päevas lüpsval lehmal (I söötmisklass), kui on aga tegemist väga hea lehmaga, kellelt loodetakse 30 kg-seid ja suuremaid päevatoodanguid pärast poegimist, siis selliseid lehmi tuleks kinnisperioodil sööta umbes nii nagu 10 kg piima päevas andvat piimalehma (II söötmisklass).
Sööta tuleks kinnislehmi ainult heakvaliteediliste söötadega. Hallitanud, riknenud söötade söötmisel võib tiinetel lehmadel tekkida abort. Ei tohi sööta ka külmunud silo. Põhisöötasid (hein, silo, kuivsilo, põhk) söödetakse samadel alustel kui lüpsikarjalegi, ainult silokogused on tavalisest väiksemad. Jõusööta antakse vähem 2…3 kg päevas, suuretoodangulistele lehmadele 3…4 kg päevas.
Vasikate söötmine
Sünnist kuni täiskasvanuks saamiseni toimuvad vasika organismis veel suured anatoomilised ja füsioloogilised muutused. Sellest tulenevalt on erinevas vanuses vasikate nõuded söötadele ja söötmisele erinevad. Eriti nõudlikud on vasikad söötmise ja pidamise suhtes esimestel elunädalatel.
Sündides ei ole vasikal kõik maod täielikult välja kujunenud. Eesmagudest on välja arenenud ainult kiidekas, mis aga seedimisest osa ei võta. Joodud piim ja vesi satuvad otse vasika pärismakku e libedikku, mille maht sündides on õige väike – 1,5…2,5 liitrit. Sellepärast ei tohi vasikale korraga palju piima joota, see peab makku ära mahtuma. Kui ei mahu, siis piima ülejääk liigub edasi soolde, kus hakkab käärima, roiskub ja põhjustab ägedat kõhulahtisust, sageli isegi vasika surma.
Pärismaos piima valk kalgendub mõne minuti jooksul, tekivad juustutaolised kämbud, mis seeduvad maos leiduva ensüüm pepsiini toimel. Joodetud piim peab olema kehasoe, jahe piim kalgendub halvasti. Veel tuleks tähele panna, et vasikas jooks väikeste sõõmudena s.t imeks piima, siis tekivad väiksemad kämbud, mis seeduvad paremini.
Esimestel elunädalatel suudab vasika magu seedida ainult vedelat sööta – piima, energiaallikana vajavad nad rasva, mida kulub esimesel elukuul vasika kohta 4…8 kg. Vasika kasvades eesmaod arenevad ja hakkavad talitlema ning vasikas hakkab mäletsema. Mida kauem vasikat piimaga joodetakse, seda hiljem hakkavad nad muid söötasid sööma. Mäletsema hakkavad vasikad 4…6 nädala vanuselt.
Esimesel 3…4 elupäeval on vasika ainukeseks ja asendamatuks söödaks ema ternespiim. Ternespiim erineb koostise ja omaduste poolest oluliselt täispiimast:
| Ternespiim esimestel lüpsikordadel | Täispiim | |
| kuivainet % | 37 | 12,5 |
| happesus Th | 35-45 | 17-19 |
| valku % | 20 | 3-3,2 |
| rasva % | 5 | 4 |
Ternespiima valgud sisaldavad valmis antikehi, mis vastsündinud vasika veres puuduvad. Ternespiimaga antakse emalt vasikale üle passiivne immuunsus mõnede nakkushaiguste vastu. Antikehade imendumine on maksimaalne vasika sündimise momendil (imendub 50% antikehadest), 20 tunni pärast imendub vaid 12%, 36 tunni pärast absorptsioonivõime kaob või on väga väike. Sellepärast peab vasikale pärast sündimist ternespiima jootma kohe, kui ta on jalgadele tõusnud ja tal on tekkinud imemisrefleks s.o 45 minutit kuni 2 tundi pärast sündi (ka öösel), et kasutada maksimaalselt ära ternespiima kaitseomadusi. Seda tuleks joota võimalikult palju. Esimese ternespiima kättesaamiseks võib lasta vasikat ka imeda. Ühekordne ternespiima kogus peaks moodustama 5% vasika kehamassist (40 kg kehamassiga vasikale 2 l). Päevas peaks vasikas jooma 5…6 l ternespiima.
Ternespiim on vasikale tähtis veel sellepärast, et sisaldab Mg sooli, millel on kergelt kõhtulahtistav toime ning see puhastab vasika seedekanali looteperioodil sinna kogunenud ainevahetuse jääkidest e. soolepigist. Peale ternespiima hakatakse vasikale jootma täispiima või täispiimaasendajat. Täispiimaga joodetakse vasikat u 3 nädalat, sellele järgneb veel u 3 nädalane üleminekuaeg lahjemale piimaasendajale või lõssile. USA-s soovitatakse vasikale täispiima joota 10% kehamassist s.o 5…5,5 l päevas, meil on kogused isegi suuremad (6 l päevas). Kokku kulub vasika ülekasvatamiseks 200…250 kg piima, tõuvasikatel isegi 300 l täispiima.
Täispiima asemel kasutatakse tänapäeval täispiimaasendajat. Sellele võib aegamööda täielikult üle minna kümnendaks elupäevaks. Üleminek peab toimuma järk-järgult alates 5ndast elupäevast. Enne jootmist lahustatakse täispiimaasendaja soojas (45…50 ºC) vees. 1 l vee kohta arvestatakse 120…140 g kuiva täispiimaasendajat. Selle proteiinisisaldus on u 26…28% ja rasvasisaldus 12…15%.
Alates 4ndast elunädalast hakatakse vasikatele võimaluse korral lõssi (valmistatakse lõssipulbrist) või kooritud piima jootma. Need ei sisalda üldse rasva ja rasvaslahustuvaid vitamiine (A, D, E vit). Neid vitamiine tuleb vasikale lisaks anda. Piima võib talus ka koorelahutaja abil lõssiks ja kooreks lahutada, koore võib piimalt ka kulbiga ära riisuda. Lõssi jootmine tuleb odavam, kui osta piimatööstuselt lõssipulbrit ja sellest jooki valmistada, kuid see tuleb arvesse ainult väiksemate karjade puhul. Lõssi joodetakse kuni vasika 4…5 kuu vanuseks saamiseni. Seda kulub vasika üleskasvatamiseks kuni 600 l.
Piimakarjakasvatusmaades (Holland, Taani, Rootsi, USA, Kanada) püütakse vasikatele täispiima joota võimalikult vähe, sest see on kallis ja on farmerile tuluallikas. Nendes maades lõpetatakse vasikatele piimsöötade (piim, lõss, täispiimaasendaja) jootmine 50 päevaselt. Rusikareegel on, et vasikas peab suutma ära süüa vähemalt 1 kg kuiva, spetsiaalse koostisega, väga kõrge toiteväärtusega kuiva startersööta. Vanematele vasikatele kasutatakse ära ka kõik ternespiima jäägid, mida lahjendatakse veega vahekorras 1:2, siis ei tekita selle jootmine vasikal seedehäireid.
Meil sõltub täispiima kasutamine vasikatele piima realiseerimishinnast. Odav hind ei ahvatle täispiimaasendajaid kasutama. Kui piima hind tõuseb, hakatakse enam kasutama täispiimaasendajaid ja piima kokku hoidma. Sel puhul tuleks lisaks kasutada kindlasti vasikate startersööta, mille koostises on peale teraviljajahude taimseid ja loomseid proteiinsöötasid (srotid, kala-, liha-kondijahu, lõssipulber jm mineraal- ja vitamiinilisandeid).
Juhul kui on olemas korralik kaera- või odrajahu, tasub juurde osta startersööda kontsentraati, mis on väga kõrge proteiinisisaldusega (38% ja enam proteiini). Seda tuleks segada kaera või odrajahule juurde u 30%, saab startersööda, mis sisaldab 20…21% proteiini. Segus on olemas vasikale vajalikud mineraalelemendid ja vitamiinpreparaadid.
Startersööda kasutamisel, kui joota vasikat pikemalt täispiimaga (2 kuu vanuseni), võib lõssi ära jätta. Kättesaadav peab olema puhas joogivesi.
Vasikat tuleb varakult harjutada ka põhisöötasid sööma. Heina võib pakkuda alates teisest elunädalast. Algul sööb üksikuid kõrrekesi. Vasikatele sobib hästi varakult niidetud peenekõrreline hein. Kvaliteetse heina söömisel hakkavad vasikad mäletsema umbes 4 nädala vanuselt. Heina söödetakse vasikatele vabalt. 3 kuune vasikas sööb ära 1…1,2 kg heina päevas, 6 kuune kuni 3 kg. Head silo võib hakata söötma alates 4ndast elukuust. Alul sööb vähe, 6 kuuselt juba 4…6 kg päevas. Kõrge väärtusega kuivsilo võib anda juba kahe kuu vanuselt, see ei ole nii hapu kui silo. Alates 3…4ndast elukuust võib kuivsilo vasikatele olla ainsaks koresöödaks.
Soomes, Norras, Rootsis, Hollandis, Kanadas, USA-s ei joodeta vasikatele üldse lõssi. Vasikad kasvatatakse üles täispiimaasendaja ja startersöödaga. Juurde antakse juba varakult head heina ja silo.
Laudaspeetavatel vasikatel jäävad sageli jalad nõrgaks, liigesed on valulikud. Põhjuseks võib olla mineraalelementide vähesus. Seda esineb siis, kui vasikad saavad vähe piimsöötasid. Täispiimaasendajate kasutamisel tuleb anda vasikale päevas lisaks 10…30 g mõnda fosfaati.
Söödaratsioone vasikatele tavaliselt ei koostata, nende söötmist korraldatakse söötmisskeemide järgi, kus on dekaadide ja kuude järgi ära toodud päevased söödakogused. Näidis-söötmisskeemid on toodud loomakasvatusalases kirjanduses.
Tavaliselt kasvavad vasikad I ja II elukuul u 500 g ööpäevas, alates IV elukuust aga 800…900 g ööpäevas. Kui aga ööpäevane juurdekasv on 300…400 g või vähem, on vasikas haige, või saab vähe süüa. Ta jääb kasvus kängu ja temast ei saa ka edaspidi korralikku noorlooma.
Korraliku söötmise ja pidamise korral peaks poole aasta vanune lehmik kaaluma 145…165 kg, pullik 190…200 kg.
Suvel on kõige tervislikum ja majanduslikult kõige kasulikum karjatada vasikaid headel rohumaadel. Vasikal peaks olema kasutada korraga 70…100 m2 karjamaapinda. See võimaldab vabalt liikuda, väldib rohu tallamist.
Ööseks tuleb vasikad lauta lasta, kus antakse piimsööt ja jõusööt. Vanemad vasikad, kellele lõssi ja muud lisasööta ei anta, võib suvel ööpäev läbi koplis pidada. Noorkarjakoplid peavad olema tingimata tarastatud.
Noorkarja söötmine
Poole aasta vanusel vasikal on eesmaod küllalt arenenud ja ta on võimeline kasutama kõiki neidsamu söötasid, milliseid täiskasvanud veisedki. Kuid vaatamata isegi korralikule söötmisele kipuvad vasikad teisel poolaastal kõhnuma, nende kasvuhoog aeglustub. Seetõttu tuleks neile sööta rohkem jõusööta, kuid seda tihtipeale ei jätku ning üle 450…500 g ööpäevaseid juurdekasve enam ei saa. Vasikas kasvab järgneva kuue kuuga juurde ainult 70…90 kg. Aastane eesti punast tõugu mullikas kaalub seega 220…240 kg, peaks aga kaaluma 250…260 kg, eesti holsteini tõugu noorveised on suuremad (300…320 kg). Aasta vanuse noorveise kehamass peaks moodustama poole täiskasvanud veise kehamassist.
Üle poole aasta vanuse vasika ratsioonis peaks koresööt s.o hein ja põhk talvel moodustama 2% kehamassist. Järelikult kulub 150 kg raskusele noorveisele 3 kg, 250 kg 5 kg koresööta päevas. Silo antakse aastasele vasikale 10…15 kg, teisel eluaastal võivad selle kogused ulatuda üle 20 kg. Viimastel aastatel on ka noorkarjale hakatud heina asemel söötma rohkem silo. Jõusööta saavad vanemad vasikad vähem – 10…25% päevasest energiatarbest, s.o 1…1,5 kg päevas. Tavaliselt antakse omatoodetud teraviljajahu, mis on proteiinivaene, vasikatel tekib proteiini puudujääk, mis ongi madalate juurdekasvude üheks põhjuseks.
Noorveistele on välja töötatud söötmisnormid, kust saab teada päevase toitainete tarbe, mis tuleks söötadega katta.
Suvel karjatatakse noorveiseid karjamaal. Lisaks tuleb anda vaid keedusoola. Haljassööta tarbivad 6…9 kuu vanused noorveised keskmiselt 15 kg, 10…12-kuused 25 kg, 1…2-aastased 35…40 kg päevas. Ka noorveistel peab suvel olema kättesaadav joogivesi.
Suvine söötmine
Meie oludes karjatatakse suvel piimalehmi kultuur- või looduslikel karjamaadel. See on kõige odavam piimakarja suvise söötmise viis, kuna jääb ära sööda koristamine ja ettevalmistamine. Karjamaal pidamisel käivad lehmad väljas söömas, kuid lüpstakse laudas ning vajadusel saavad laudas ka lisahaljassööta ja jõusööta. Sellepärast peaksid karjamaad olema lauda ligidal, muidu kulub palju söödaenergiat liikumiseks.
Suvisele söötmisele peab kevadel eelnema nn kevadine siirdeperiood s.o üleminekuperiood talviselt söötmiselt suvisele. See peaks kestma paar nädalat. Sel perioodil lehmi harjutatakse järk-järgult suvise söödaratsiooniga. Esimestel päevadel karjatatakse ainult mõni tund, karjatamise aega järk-järgult pikendatakse. Lisaks värskele rohule antakse laudas toorkiurikast kuiva heina või kuivsilo. See hoiab ära lehmadel ägeda kõhulahtisuse ja piima rasvasisalduse languse. Heina koguseid järk-järgult vähendatakse nii kuidas rohi kasvab ja rohtu juurde tuleb ning tavaliselt mai lõpul juuni alguses minnakse täielikult üle karjamaasöödale. Parema kvaliteediga hein tulekski jätta selleks perioodiks.
Ainuüksi haljassöödaga ei saa ka suvel kõrgeid toodanguid. Põhjuseks on selle suur vee- ja vähene kuivainesisaldus. Seetõttu ei suuda lehm seda niipalju vatsa mahutada ja ära seedida, et saadud toitainetest piisaks suure koguse piima sünteesimiseks. Puudu jääb eeskätt energiast. Seetõttu tuleb lehmadel suvel mõõdukates kogustes ka jõusööta juurde anda. Jõusööda kogus sõltub haljassöödast ja lehma piimatoodangust. Kui on head kultuurkarjamaad (kahjuks selliseid praegu on väga vähe) võib lehmalt saada 12…13 kg piima päevas (sügisel 10 kg) ka ilma jõusöödata. Suuremate toodangute puhul tuleks praktikas jõusööta lisaks arvestada selliselt: iga 2 kg piima kohta, mida tahetakse saada sellest kogusest rohkem, tuleks arvestada 1 kg jõusööta e 1 kg piima kohta 500 g jõusööta.
Näiteks kui lehma piimatoodang on suvel 25 kg päevas, sellest 12 kg peaks saama ilma jõusöödata. Seega (25-12=13 kg), 13:2=6,5 kg tuleks sööta päevas jõusööta lisaks karjamaarohule. See teeb 1 kg piima kohta 260 g jõusööta.
Suve keskel, mil karjamaadel rohukasv aeglustub, tuleb hakata lehmadele lisaks andma etteniidetult mitmesuguseid lisahaljassöötasid (haljas põldhein, haljassegatis, mais). Päevas peaks täiskasvanud lehm saama noort kuivainevaest rohtu 60…70 kg. Kuivainesisalduse suurenemisega rohu söödavus halveneb.
Karjamaadel peab olema lehmadele kättesaadav ka joogivesi kas looduslikest veekogudest või tuleb see tsisternidega kohale vedada. Tuleb arvestada, et lehm joob päevas, olenevalt ilmastikust 60…70 l, isegi 100 l vett.
Ka sügisesele karja lautajätmisele peab eelnema siirde- ehk üleminekuperiood. See algab septembris, mil lisaks haljassöödale hakatakse lehmadele söötma põhku või heina. Suurendatakse jõusööda osatähtsust ratsioonis. Harilikult septembri viimases dekaadis jäetakse lehmad lauta.
Lehmade suvisel karjatamisel on oma eelised, kuid ka puudused. Eelised on:
- Söötmine on odav, lihtne. Jääb ära loomadele sööda etteandmine, sööda konserveerimine. Lehmad ise lähevad karjamaale sööda juurde.
- Lehmad liiguvad värskes õhus, mis tugevdab nende tervist, pikendab eluiga. On ka loomakaitse seisukohalt loomale kõige vastuvõetavam pidamise viis.
Puudused on:
- Lehmad kasutavad osa sööda toitaineid liikumiseks.
- Kaks korda päevas loomade karjamaale ja tagasi ajamine on tülikas ja aeganõudev.
- Karjamaarohust jääb osa kasutamata, selle saagikus on 15…20% väiksem kui niitelisel kasutamisel.
- Lehmad kannatavad ilmastiku kapriiside all. Suvel liigne kuumus, sügisel vihmasajud, külm.
- Sageli on probleeme lehmade karjamaal jootmisega.
Toitumuse hindamine piimaveistel – miks ja kuidas?
Kuigi veise toitumuse hindamine on siinsele piimakarjakasvatajale teada ligikaudu paarkümmend aastat, oleks paslik tuletada meelde selle olulisus ja kasutamine praktikas. Kitsamalt määratledes on lüpsilehma toitumushinne hinnang tema kehavarude olemasolule. Teisisõnu, kas loom on kõhn või paks, vihjates toitainetega varustatusele. Laiemalt võttes on toitumushinne aga omamoodi tööriist hindamaks lehma üldist seisundit ja söötmiskorraldust. Pealegi on toitumushinne üks olulisemaid lehma heaolu näitajaid, peegeldades konditsiooni kõrval ka looma produktiivsust, terviseseisundit ja karjaspüsivust.
Põhjus toitumushinde kasutusele võtmiseks piimakarjakasvatuses oli eelkõige asjaolu, et kehamassi ja selle muutuste põhjal pole võimalik üheselt mõõta lehma energiavarusid laktatsiooni jooksul. Kehamass üksinda ei ole hea iseloomustamaks lehma kehavarusid, sest seda mõjutavad tegurid nagu laktatsioon, laktatsiooniperiood, luustiku suurus, tiinus ja ka tõug. Lisaks, kuna kudedes oleva kehavarude mobiliseerimine laktatsiooni alguses toimub ajal, kui kuivaine söömus suureneb, võib rasvkoe vähenemist varjata seedetrakti massi suurenemine. Seega kehamassi muutused ei kajasta muutusi rasvkoes. Pealegi on mitmed varasemad teadusuuringud näidanud, et sarnase kehamassiga lehmade kehavarud võivad varieeruda isegi kuni 40% ulatuses.
Kuna toitumushinde määramisega soovitakse lisaks kehavarudele saada tagasisidet ka söötmistaseme vastavusest toitainetega varustatusele, siis on olulisteks märksõnadeks selle kasutamise lihtsus ja hindamise kiirus. Teine oluline aspekt on see, et hindamine on arvuline, mis võimaldab hinnete võrdlemist ajas ehk toitumushinne on seotud laktatsioonistaadiumiga. Kuigi toitumust võib hinnata regulaarselt kord kuus, siis mitme hindamissüsteemi puhul tuuakse välja kolm nö kriitilist perioodi laktatsioonis, mil seda kasutada. Esmajärjekorras soovitatakse lüpsilehma toitumust määrata poegimisel, 100. laktatsioonipäeval (alternatiiv esimesel seemendusel) ja kinnijätmisel. Üks põhjusi, miks toitumust määrata poegimisel, on asjaolu, et esimesel laktatsiooninädalal esineb rohkem haigusi võrreldes järgnevate perioodidega. Taanlaste hinnangul esineb I laktatsiooni lehmadest igal kuuendal ning III laktatsiooni lehmadest igal üheksandal loomal mõni haigus või terviseprobleem just esimesel nädalal pärast poegimist.
Hindamine koosneb lehma tagakeha visuaalsest vaatlemisest ja komplemisest. Vaatlemisel on soovitav seista loomast 5 kuni 10 meetri kaugusel nii, et kogu tagakeha on hästi vaadeldav. Vaadeldavateks kohtadeks on lehma nimme- ja sabajuurepiirkond ning puusa- ja päraluunukkide vaheline ala (joonis 1). Komplemisel tuleks katsuda laudja, päraluunukkide, puusanukkide, sabajuure jt piirkondi saamaks ülevaade nahaalusest rasvkoest. Hindamise juures on veel oluline, et hindaja oleks eelnevalt koolitatud ning toitumuse määramisel kasutatakse ühte ja sama hindamissüsteemi. Sarnaselt teadusuuringutes levinud praktikale, on farmis soovituslik lehmade toitumushinde määramisel arvestada kahe hindaja poolt antud hindeid. Sageli kipuvad hindajate poolt antud toitumushinnete tulemused lahknema just äärmuste puhul, siis kui loom on liialt lahjunud või rasvunud.
 |
Joonis 1. Lehma toitumushinde määramisel hinnatavad kehapiirkonnad (punasega).
Tänapäeval on toitumuse hindamine laialdaselt kasutusel lisaks põllumajandusloomadele ka lemmikloomade puhul. Lüpsilehmade ja laiemalt veiste kohta leiab teaduskirjandusest mitmeid toitumuse määramise süsteeme. Näiteks kui Suurbritannias on levinud kuuepalline (0–5) toitumuse hindamise skaala, siis Austraalias on kasutusel kaheksapalline (1–8) ning Uus-Meremaal kümnepalline (1–10) toitumuse hindamise skaala. Maaülikoolis on nii teadus- kui õppetöös kasutusel USA teadlase Edmonsoni ja tema kolleegide (1989) poolt väljatöötatud hindamisskaala, kus lüpsilehma toitumust hinnatakse viiepallisel skaalal (1–5). Skaalal tähistab „1“ lahjunud ja „5“ rasvunud lehma ning hinnatakse 0,25- või 0,5-punktise sammuga (joonis 2). Senine kogemus näitab, et Edmonsoni jt loodud hindamisskaala on kõige sobivam eelkõige meie vabariigis domineerivale holsteini tõugu piimaveisele.
 |
Joonis 2. Holsteini tõugu lüpsilehma toitumuse hinded – lahja (2) ja rasvunud (5).
Maaülikooli söötmisteaduse õppetooli ainevahetuse uurimisrühm on aastatepikkuse uurimistöö tulemusel välja selgitanud, et eesti holsteini tõugu lehma optimaalne toitumushinne poegimisel on 3,25–3,50. Sealjuures tuleks tähele panna, et toitumushinne ei langeks poegimisjärgsetel nädalatel liialt suures ulatuses, seoses negatiivse energiabilansi perioodiga. Senine soovitus on olnud, et poegimisjärgselt ei tohiks toitumushinne langeda rohkem kui 0,75 palli võrreldes poegimisel määratud toitumushindega. Liialt suur toitumushinde langus seab ohtu kehavarude taastumise järgmiseks laktatsiooniks. Kolmanda laktatsioonikuu lõpuks peaks lüpsilehma toitumushinne olema tõusnud ning jõudma kinnisperioodi alguseks vahemikku 3,25–3,50 palli. Kinnisperioodil tuleb lehmi aga sööta selliselt, et toitumushinne püsiks stabiilselt optimaalses vahemikus. Teisisõnu, kinnisperioodil toitumushinne muutuda enam ei tohiks, välja arvatud juhul, kui loom on liialt lahja või rasvunud.
Üldiselt on lüpsilehma toitumushinne negatiivselt seotud kuivaine söömusega. Seega on lehmal, kes on kinnisperioodi lõpul üle optimaalse toitumuse (>3,5), suurem risk söömuse vähenemisele üleminekuperioodil. See toob omakorda kaasa ülemäärase toitumishinde languse ning negatiivse energiabilansi süvenemise pärast poegimist, kuna rasvunud lehm mobiliseerib rohkem kehavarusid. Kuivaine söömuse vähenemisel on aga oluline mõju piimatoodangule, soodustades ketoosi, nihkunud libediku või muude ainevahetushaiguste teket.
Tehnoloogia arenguga on loomapidajatele abiks automaatsed toitumuse hindamise süsteemid, mis registreerivad lehma toitumushinde lüpsiplatsilt või -robotist lahkumisel. Viimane on suureks abimeheks eelkõige suurfarmides, kus lehmade pidev toitumuse määramine oleks liialt ajamahukas. Pealegi igapäevane lehmade automaatne toitumuse määramine annab võimaluse selle seostamiseks laktatsioonistaadiumi, laktatsiooni numbri ja söötmisgrupiga, kasutades karjahaldusprogrammide abi. Nii on võimalik operatiivsemalt reageerida toitumushinde muutustele ning vajadusel korrigeerida kas söödaratsiooni energiasisaldust või liigutada looma sobivamasse söötmisgruppi.
Toitumushinne on suurepärane tööriist hindamaks lüpsilehma nahaaluse rasvkoe osakaalu. Lüpsilehma toitumuse määramine on muutunud rutiinseks nii teadustöös kui praktikas, kus seda kasutatakse kombinatsioonis piima- ja verenäitajatega hindamaks lehmade energiabilanssi. Kui seda tehakse regulaarselt, saab toitumushinnet kasutada söötmiskorraldusega seotud probleemide ennetamiseks ning parandada piimakarja tervist, heaolu ja seeläbi tõsta produktiivsust.
Marko Kass, Eesti Maaülikool
Allikas: EPJ, 2021
Viimati uuendatud 07.09.2021
