Kanatõud

Peaaegu kõigist tõugudest on aretatud ka kääbuskanad, umbes 1/3…2/5 suuruses nominaaltõust. Kanatõugude jaotamise aluseks võib olla ka nende jaotamine aretusregioonide kaupa (näit. P.-Ameerika kanatõud, Kagu-Aasia kanatõud jt.). Majandusliku väärtusega kanatõuge on üle 100, kusjuures ühel tõul võib esineda kuni 16 erinevat sulestiku värvust (sulestikumutanti-teisendit).

Munakanatõud

Munakanatõugudest kõige tuntum on valge leghorn, aretatud 1837. a. Itaaliast USA-sse sisseveetud itaalia valgete munakanade baasil, ristates neid hispaania ja minorka munakanatõugudega ning võitlus- ja dekoratiivkanatõugudega. 1870. a. toodi leghornid USA-st Inglismaale, kus lisati dorkingi kanatõu verd. Aretati musta, kollase põldpüüvärvusega ja valge sulestikuga leghornid, kelledest laiemalt levisid kaks viimast. Põldpüü värvi sulestikuga leghorni tibud on autosekssed. Valge leghorni tõu tunnusteks on täiesti valge sulestik, lihthari, valged keskmise suurusega kõrvalapid, kollased jalad. Praegu tuntakse väga palju valge leghorni teisendeid (genotüübilt erinevaid populatsioone). Nüüdisaegne valge leghorni kana kaalub 1,6…1,8 kg, hakkab munema 20…21-nädalaselt ja muneb aastas 290…310 muna, millede keskmine mass on 60…62 g. Valgete leghornide kõrval on rohkem tuntud põldpüüvärvusega leghornid, keda nüüdisajal madalama munatoodangu tõttu kui valgetel leghornidel kasvatatakse vähe.

Minorka kanatõug on oma nimetuse saanud aretuspaigast, Minorka saartelt Vahemeres. Tuntakse kolme minorkade sulestiku värvust; musta, sinist ja valget. Minorkad on lihtharjaga, eriti suurte valgete kõrvalappidega ja musta värvust jalgadega. Kuked 3,2…3,6, kanad 2,7…3,6 kg raskused. Aastane munatoodang 150…180 suhteliselt suurt (60…65 g) tugeva valge koorega muna. Kasutatakse peamiselt ristamiseks teiste tõugude produktiivomaduste  parandamiseks. Otseselt tööstuslikus linnukasvatuses minorkasid ei kasutata.

Orlovi kanatõug on aretatud Venemaal XIX s. Kurski ja Orlovi oblastites kohalike kanade ristamisel võitluskanadega. Nad on kõrgejalgsed, kehahoiakult meenutavad võitluskanu, sulestiku värvus on väga erinev: kirjud, õlevärvilised, punakaspruunid, mustad, harva valged. Tõug on genofondis, tõenäoliselt leiab kasutamist uute munakanakrosside loomisel. Vene valge kanatõug oli kuni 1970. a. Venemaal laialt levinud, siis tõrjuti kõrvale sisseveetud munakanakrosside poolt, kuna munaproduktiivsus ja söödakasutus oli neil ca 25…30% madalam. Loodud mitmete vanemate valgete leghornipopulatsioonide ühendamisel ja sellele järgnenud selektsioonil. Tõug on genotüübis.

Paljaskaelsed (transilvaania) kanad, paljaskaelsuse geeni Na kandjad. Levinud Kesk-ja Ida Euroopas. Kanad 2…2,2 kg, kuked 2,5…3 kg, munatoodang 150…180 muna aastas, muna keskmine mass 62 g. Sulestik valge, viiruline või must. Kasutatakse ekstensiivsetes talumajapidamistes. Viimasel ajal pakub geenipaar Na huvi kanabroileriaretajatele.

Liha-munakanatõud

Liha-munakanatõugudest olulisemad on roodailend, njuuhämpšir, sasseks, australorp ja uaiendot.

Roodailendi tõug loodi USA-s Rhode Islandi ja Massachusettsi osariikides eelmise sajandi 40…50 aastail kohaliku kanade, õlevärviliste šanghai ja punakaspruunide malai kukkede ning pruuni leghorni munakanatõu baasil. Roodailendi kanad on lihtharjaga, punaste kõrvalappide, kollaste jalgade ja tume- kuni pruunikaspunase värvusega. Saba- ja osa tiivasulgi mustad roheka helgiga. Tuntakse ka valget sulestikuteisendit. Kuked 3,4…3,8, kanad 2,4…2,9 kg kehamassiga. Munatoodang 170…240 muna keskmise massiga 58…60 g, munakoor tume – kuni punakaspruun. Paljude kanatõugude, kaasajal kanabroileriliinide lähtetõug.

Njuuhämpširi tõug saadi USA-s New Hampšire osariigis roodailendi kanatõust valiku teel, tunnustati tõuna 1938. a., sarnaneb roodailendiga, kuid on sellest heledama sulestikuga, suurema munatoodangu ja varavalmivusega. Eestis väga hinnatud mittetööstuslikus kanapidamises.

Sasseks on vanimaid inglise kanatõuge, aretatud XIX s. esimesel poolel braama, kotšini, dorkingi ja inglise vana võitluskana baasil, lihtkarjaga, valgete jalgadega. Värvused: pruun, punane puna-valgetäpiline, beež, hõbedane, valge ja hele. Viimane kõige enamtuntud, valge üldvärvusega, mustade saba- ja must-valgete kaelasulgedega, populaarseim liha-kana kuni käesoleva sajandi 60-ndate aastateni. Kuked 3,3…4,1, kanad 2,7…3,2 kg. Munatoodang 160…180 muna aastas, muna helepruun, keskmise massiga 58…60 g.

Australorbi kanatõug on aretatud Austraalias mustast orpingtoni kanatõust valiku teel. Sulestik ja jalad mustad, kõrvalapid punased, lihthari. Kuked 3,2…4, kanad 2,7…3 kg. Munatoodang 180…220 muna aastas, munad hele – kuni tumepruunid, keskmise massiga 58…60 g. Eestis vähem levinud kui njuuhämpšir.

Uaiendoti kanatõug on aretatud USA-s 1860.a. paigu kotšini, hamburgi, braama, leghorni, dorkingi ja orpingtoni kanatõugusid kasutades. Tuntakse 14 värvust, jalad kollased, rooshari. Kukkede kehamass 3,6…4, kanadel 3…3,2 kg, munatoodang 170…200 muna aastas, munad helepruunid. Kasutatakse kaasajal muna- ja lihakanade aretustöös.

Kanabroileritõud

Esimesed lihakanatõud aretati Aasias (braama, kotšin) ja Euroopas dorking, faveroll, bresse, Põhja- Hollandi sinine.

Revolutsiooniline muutus toimus 1948 aastal. Aretati punane korniš ja hiljem dominantne valge korniš. Korniši tõug on aretatud Inglismaal Cornwalli krahvkonnas mitme kohaliku võitluskanatõu ristamise teel ja kuulub lihakanatõugude hulka. Korniši tõugu kanadel on lihastik hästi arenenud, eeskätt rinnaku piirkonnas ja jalgadel. Nad on suhteliselt kõrgejalgsed ja suure peaga, tugeva ja massiivse luustikuga. Kaheksa nädala vanuselt kaaluvad selle tõu noorkanad 1,6..1,8, kuked kuni 4,8 kg. Munajõudlus on suhteliselt on suhteliselt madal, 100-140 muna aastas. Noorkanad hakkavad munema 5-6 kuiselt. Munakoor on helepruun. Haudeinstinkt on hästi arenenud, kuid kooruvus ulatub 65…75%-ni.

Plimutrokki tõug, mis alles hiljuti kuulus liha – munakanatõugude hulka on aretatud Ameerikas üle 100 aasta tagasi. Käesolevaks ajaks on plimutroki tõug intensiivse selektsiooni tõttu lihavormide ja omaduste suunas kujunenud üheks populaarsemaks lihakanatõuks maailmas. Sulestiku värvuse järgi tuntakse 8 teisendit. Broilerikasvatuses eelistatakse valgeid plimutrokke. Plimutroki tõul on tugevasti arenenud jalgade ja rinna piirkonna lihased. Kaheksa nädala vanuselt kaaluvad seda tõugu noorkanad 1,2..1,5 kg, kuked 1,6..1,7 kg. Täiskasvanud kanade standardkaal on 2,7…3,4, kukkedel 3,6…4,3 kg. Munatoodang on kuni 200 muna kana kohta aastas, munakaal 60…63 g. Tibude kooruvus keskmiselt 70…75%. Munemist alustavad noorkanad 160-170 päeva vanuselt.

Kanabroilerikasvatus põhineb hübriidtibude kasvatamisel. Ideaalsel broilerikrossil peab olema palju häid omadusi, nagu suur kasvukiirus ja eluskaal, kiire sulestumine, väike söödakulu, head lihaomadused, munevus, sigivus, tugev elujõud jne. Seepärast peetakse broilerite tootmise aluseks kahe või enama tõu spetsialiseeritud liinide ristamist. Kasvatatakse peamiselt kahe kuni viieliinilisi krosse, kusjuures broiler saadakse kuni kolmekordsel ristamisel. Broilerikrosside loomisel kasutatakse 3/4 ulatuses valge korniši ja valge plimutroki tõugu. Isasvormina kasutatakse korniši liine ja emasvormina plimutrok liine. Kasutama on hakatud ka teisi lihakanatõuge, kuna nahavärvus ei ole enam oluline tänu lihakehade ümbertöötamisele enne kaubandusvõrku saatmist.

Lihakanatõud

Lihakanatõugudest üldtuntumad on:korniši, plimutroki, kotšini, braama, langšani ja faverolli kanatõud.

Korniši liha-kanatõug on aretatud Inglismaal ja USA-s. Möödunud sajandi II poolel Gornwallis Inglismaal vanainglise võitluskana ristamisel malai ja ažiili võitluskanadega saadi korniš võitluskanatõug, keda tuntakse ka vana-india võitluskanatõuna. 1987. a. viidi kornišid USA-sse, kus tumeda sulestikuga kornišid standardiseeriti tõuna 1993. a. Valge sulestikuga kornišid saadi valge malai võitluskana ja tumedate kornišidega ristamisel ning tunnustati USA standardiga tõuks 1898. a. Valgetäpilised punased kornišid saadi USA-s jaapani päritoluga amo ja tumedate kornišide ristamisel 1909. a., õlevärvilised kornišid 1938. a. Lihakanatõuna hakati kornšeid aretama II maailmasõda, ristates neid mitmete liha-muna ja lihatõugudega, et suurendada nende munatoodangut, muna keskmist massi, kooruvust ja tibude sulgedega kattumiskiirust. Tänapäeval on valge korniś peamine isasvormi tõug krossides broilerite tootmisel. Kuked 4…5, kanad 3…3,5 kg, munatoodang 130…180 muna. Muna keskmine mass 60…62 g, munakoor helepruun kuni pruun. Korniši sulestik on valge, nahk, nokk ja jalad kollased, kõrvalapid punased, kõrge muru- e. hernesharjaga. Üldvälimuselt tuletab meelde võitluskanatõuge.

Plimutroki kanatõug on oma nime saanud USA Plymonth Rock´i osariigi järgi, kus hispaania, dominikaani, langšani, braama, dorkingi, kotšini ja jaava kanatõugude baasil loodi 1869. a. viirik, 1880. a. paigu ka valge plimutroki liha-munatõug. Tuntakse ka musti ja õlevärvilisi tõuteisendeid. Tõu viirikteisend levis kiiresti Euroopasse, ka Eestisse. Peale II Maailmasõda on valget plimutrokki väga aktiivselt selekteeritud suurema munaproduktiivsuse ja paremate lihaomaduste suunas ja ta on kaasajal kõige tähtsam lihakanatõug emasvormina krossides broilerite tootmisel. Kuked 3,8…4,2 kg, kanad 2,8…3,5 kg, munatoodang 150…200 muna, muna keskmine mass 60…62 g, munakoor pruun. Sulestik valge, nahk, nokk ja jalad kollased, kõrvalapid punased, lihthari.

Kotšin on Hiina ja Kagu-Aasia päritoluga vanimaid ja raskemaid lihakanatõuge, väga dekoratiivne: võimsa lihastiku, täielikult sulistunud jooksma ja välisvarvastega, lihtharjaga. USA-sse ja Euroopasse toodi 1848.a. Peamiselt viis värvusteisendit: õlgkollane, kollane, valge, must ja põldpüüvärviline. Kuked 4,5…5,5, kanad 3,5…4,5 kg, munatoodang kuni 120 pruunikoorelist muna. Kasutatakse lihakanade aretustöös.

Braama on suuruselt, aretusregioonilt, kehaehituselt, jooksme ja varvaste sulgedega kattumuselt, kehamassilt ja produktiivomadustelt sarnane kotšini kanatõule. Braamal on kolmerealine herneshari ja vähem värvusteisendeid kui kotšinil – hele ja tume. Lähtetõugudeks olid kotšin ja malsi kanad. Kasutatakse nagu kotini tõugu.

Langšani lihakanatõug toodi Euroopasse Põhja-Hiinast 1872.a. Värvuselt õlgkollased, mustad, sinised või valged, kõrgejalgsed, kehakujult võitluskanadele sarnane tõug, jookse välisküljelt kergelt sulistunud või sulgedeta, lihtharjaga. Kuked 3…5 kg, kanad 3…4 kg, munatoodang 100-120 muna.

Faverolli tõugu käsitletakse nii liha-muna – kui ka lihakanatõuna. Prantsuse vana kanatõug, loodud 1866.a. tumeda braama, kotini, hudaani, hõbedase dorkingi ja kohaliku kana baasil. Faverollid on lõhevärvilised, mustad, viirulise või valge sulestikuga, viievarbalised, jookse ja varbad kergelt sulistunud, lihtharjaga, kuked täishabemega, kanad suure põskhabemega. Kuked 3,4…4, kanad 3…3,5 kg, munatoodang 100-130 muna, muna keskmine mass 55…65 g. Väga kvaliteetse lihaga. Kasutatakse uute broilerikrosside loomisel.

Võitluskanade hulka kuulub väga palju Hiina, Jaapani, Kagu-Aasia, India ja Euroopa päritoluga tõuge: malai (vana)india, ažiili,belgia, vanainglise, uusinglise jt. Kõiki neid iseloomustab kõrgejalgsus, väga võimsalt arenenud rinna-, jalgade ja tiibade lihasetik, tugev nokk, väga väikesed lokutid ja hari, liibunud sulestik ja kukkede väga lühikesed kaela- ja rübjaripmed ning sabasuled. Malai ja india võitluskanatõugude kuked on 70…80 cm kõrged ja kaaluvad kuni 4,5 kg. Vanainglise, belgia ja ažiili kuked kaaluvad 1…2 kg vähem. Uusinglise tõug on aretatud kergeks, kuked kaaluvad ainult 0,8…0,9 kg. Kaasajal on nad kujunenud rohkem dekoratiivkanatõugudeks. Vähesel määral kasutatakse veel ka lihakanade aretuses. India võitluskana peetakse kõikide kaasaegsete broilerikrosside isasvormi lähtetõuks. Võitluskanadena kasvatatakse neid ainult India ookeaniga piirnevates maades ja Malaisias.

Dekoratiiv e. ilukanatõugude arv on mitmeid kordi suurem kui võistluskanade arv. Dekoratiivkanatõud jaotatakse päritolu alusel Aasia ja Euroopa tõugudeks, suuruse alusel normaalse suurusega ja kääbustõugudeks e. bantamiteks. Tuntumad on Jaapanis loodud vanad normaalsuurusega tõud fööniks (kukkede sirpsulgede pikkus 10 m ja rohkem) ja jokohama. Sunda saartelt pärinev sumatra kana ja Jaapanist pärinev tšabo on kehamassilt lähedasemad kääbuskanadele. Viimased (bantamid) tuntakse mitmed aastasajad omaette tõugudena kui ka paljude kultuurtõugude miniatuursete esindajatena, keskmise kehamassiga 0,6…1 kg. Näiteks kääbusfööniks, vanainglise võitluskana kääbusvorm, kääbuskotšin, kääbussasseks, kääbusleghorn.
Dekoratiivkanade hulka võib tingimisi kanda Euroopas aretatud ja levinud suure täistanuga ja -habemega poola (hudaani) kanad, friisi, breda, araukana, brabanteri, kpevkööri, lafleši jt. väga dekoratiivse välimusega kanatõud.

Liha-munakanatõud

Liha-munakanatõud ei oma tööstuslikus linnukasvatuses suurt tähtsust seepärast,et munakana ja kanabroiler toodavad muna ja liha efektiivsemalt. Sobib talumajapidamisse nii muna kui liha saamise eesmärgil. Kasutatakse uute tõugude ja krosside loomisel.

Lihakanatõugusid kasutatakse põhiliselt uute liha-munatõugukanade saamiseks. Valge kornis on pöhiliselt kasutusel kanabroilerite saamisel isasvormina, kusjuures sulestiku värvus on dominantne tunnus. Valget plimutrokki kasutatakse emasvormina kanabroilerite tootmisel.

Kalkunitõud

Põhja-Ameerika ulukkalkun ja  temast aretatud kodukalkun kannavad ühist nimetust Meleagris gallopavo. Kalkunite kodustamise aeg on tänaseni täpselt teadmata. Ameerika avastamise ajaks (1492 a.) olid kohlikud – indiaanlased – ulukkalkuni juba kodustanud.

XIX sajandi algul hakkasid USA kalkunikasvatajad-selektsionäärid tegelema Euroopas levinud kalkunite ja ameerika ulukkalkunite ristamisega. 1860. aastal demonstreeriti esmakordselt pronkskalkuneid, kelledest on aretatud enamik tänapäeva kalkunitõuge.

Kalkun on suurim põllumajanduslind. Raskete tõugude täiskasvanud isaslindude eluskaal ulatub 18…20 kg-ni, emaslindudel 10…12 kg-ni. Noorkalkunid kasvavad üsna kiiresti: 5-kuised isaskalkunid kaaluvad 7…9, emaskalkunid 5…6 kg.

Kalkuniliha on omapärase maitse ja kõrgete dieetiliste omadustega: see sisaldab palju inimese poolt kergesti omastatavat proteiini. 50…60% kalkunilihast moodustab nn. valge liha, mille dieetilised omadused on eriti head: selles leidub keskmiselt 23…24% kergesti omastatavat proteiini.

Munatoodang võib ulatuda 50…100 munani ühel munemisperioodil. Emaskalkuni kohta on seega võimalik üles kasvatada 35…70 kalkunibroilerit.

Kalkunitel on bioloogilisi iseärasusi, mis raskendavad nende kasvatamist: isas- ja emaslindude eluskaalu suur erinevus, aeglane suguküpseks saamine ja suhteliselt lühike munemisperiood, kalkunitibude ja noorkalkunite kõrgendatud nõudlikkus ratsiooni toorproteiini ja vitamiinisisalduse suhtes ning tibude tundlikkus pidamisrežiimi suhtes.

Kalkunitõugude arv pole eriti suur. Maailma kalkunikasvatust iseloomustab raskete kalkunikrosside järjest laienev levik. Lihakehasid ei realiseerita tervetena, vaid polfabrikaatidena või kulinaarselt töödelduna. Nii on võimalik raskete krosside kalkuneid paremini kasutada ja ära jäävad suurte lihakehade müügiraskused.

Laiarinnaline pronkskalkun on aretatud Ameerika ühendriikides valiku ja paaridevaliku teel pronkskalkunist. Neil on lihalindudele omane välimik, lai, sügav rind, hästi arenenud reie ja sääre lihastik, lai ja sirge selg, tugevad, lühikesed ja laia asetusega jalad. Sulestiku värvus on must kuni mustjaspruun, pronksja helgiga, nokk ja jalad kiltkivivärvilised. Korallid on hästi arenenud, linnu rahulikus olekus tumepunased, ärritunud olekus sinakasvioletse varjundiga. Kasvu lõpetanud isaskalkun kaalub 16 kg, emaskalkun 9 kg, aasta vanuselt vastavalt 15 ja 8 kg. Munatoodang kuni 90 muna aastas.

Laiarinnalised valged – on praegu maailmas juhtiv kalkunitõug. Tõug loodi USA-s valgete hollandi ja inglise kalkunite baasil. Laiarinnalised valged kalkunid on kompaktse keha, ümara rinnaosa ja laia vaagnaga. Sulestik on tihe ja valge, jooksmed ja varbad heledad või hallroosad, silmad punakaspruunid, nokk kergelt pigmenteerunud või roosakas. Lihaskasve ja korallid on isaskalkuneil punased, ärritumisel võivad muutuda erksiniseks. Linnud pole eriti kartlikud, loomult on nad elavaloomulised ja uudishimulikud. Aretusfirmades saadakse nüüdisajal kasutatavaid kalkunikrosse just selle tõu baasil.

Laiarinnaliste valgete kalkunite hulka kuluvad ka krossi Hydon liinide linnud. Nimetatud kross on neljaliiniline.

Beltsvilli väikesed valged. Tõug on loodud USA-s. Laiarinnalistest valgetest erinevad nad peamiselt kehamassi poolest. 12-nädalaselt kaaluvad isaslinnud 3,4 emaslinnud 2,5 kg, 16-nädalaselt 4,7 ja 3,4 kg. Nad on sobivad puuriskasvatamiseks ja neid kasutatakse tihti uute kalkunikrosside aretamisel emasvormina.

Käesoleval ajal põhineb kalkunite aretus samadel printsiipidel nagu kanabroilerite aretus: tõu piirides valitakse välja line, mis garanteerivad järglaste kõrge kasvuintensiivsuse, suure elusmassi ning kõrge munatoodangu, hea söödakasutuse noorlindude kasvatamisel, samuti lihakeha hea välimuse. Liinide ristamisel on loodud hulk 2-, 3- ja 4-liinilisi krosse.

Uute kalkunikrosside loomisega tegeletakse spetsialiseeritud aretusmajandites pidevalt. Aretusfirmadest on tntumad Hollandi firma “Kulen”, Inglise firmad “British United Turkeys” ja Sun Valley Poultry LTD”, USA-s suurfirma “Nicolas Turkey Breeding Farm”. Firma “BUT” tuntumad krossid on big 5 ja big 6. Selle krossi isaskalkunite kehamass 12-, 16- ja 20- nädalaselt on ca 4,1 5,9 ja 7,4 kg, kusjuures söödakulu moodustab vastavalt 2,4, 2,9 ja 3,4 kg  1 kg juurdekasvu kohta.

Kalkunid alustavad munemist keskmiselt 7,5-8,5 kuiselt. Normaalseks munemiseks on vajalik emaskalkunite täiendav valgustamine ligikaudu 30 ööpäeva jooksul enne munemisperiood algust. Intensiivne munemisperiood kestab 5-6 kuud, millele järgneb 3-4 kuud kestev sulgimine. Sulgimise ajaks munemine lakkab või on munemisintensiivsus väga madal. Kogu aasta kestel haudemunade saamiseks tuleb põhikari komplekteeride kaks korda, kevadel ja sügisel, kasutades samaaegselt emaskalkunite sundsulgimist, et saada sugulindudelt mune kahe munemisperioodi kestel. Sundsulgimisele allutatakse 5-6 kuud munenud kalkunid, isalinde sundsulgima ei panna, see vähendaks nende hilisemat viljastamisvõimet. Sundsulgimisega on võimalik saada 2,5-3 kuise munemispausi järel veel 90…100% esimese  munemisperioodi toodangust. Esimesel munemisperioodil munevad kalkunid tavaliselt rohkem kui järgmisel munemisperioodil.

Emaslindude individuaalseks paaritamiseks soovitatakse pidada  raskete tõugude puhul üks isaskalkun 10-15 emaskalkuni, keskmise raskusega tõugude puhul 16-18 ja kergete tõugude puhul 19-20 emaskalkuni kohta. Korralike pidamistingimuste korral on isaskalkunid hea viljastamisvõimega 4-5 kuud. Sulgima hakkavad nad tavaliselt 2-3 kuud emaskalkunitest varem. Isaskalkunite sulgimise korral langeb nende viljastamisvõime 20-30% ja munade viljastatus ulatub vaid 50%-ni. Viljastatuse tõstmiseks munemisperioodi teisel poolel soovitatakse hoida põhikarja reservis 2-3 kuud nooremaid isaskalkuneid, keda peetakse lühendatud valguspäeva  (8-9 tundi) tingimustes.

Kalkunite juures  alustab paaritumist eranditult emane. Peamiseks tunnuseks seejuures on emaslinnu lösutamine isaslinnu läheduses või otsib emaslind karja hulgast isaslinnu ja lösutab selle ette allapanule. Tihti saabub kogu karjas emaslindudel paarituskihu korraga. Sel juhul lösutab iga isaslinnu umber mitu emaslindu. Nii emas- kui ka isaskalkunid eelistavad kindlaid paarituspartnereid. Emaskalkuneist 5% muneb viljastatud mune juba järgmisel päeval pärast paaritust. Mitmete teadlaste andmetel jäävad spermatosoidid emaskalkuni suguteedes eluvõimelisteks kuni 60-70 päevani.

Hanetõud

Hanekasvatusega on inimene tegelenud aastatuhandeid. Hallhanest pärineb enamik maailmas praegu kasvatatvaid hanetõuge. Vanimad andmed hanede kodustamise kohta on pärit Iraanist neljandast aastatuhandest e.m.a. Haned kodustati varem kui teised põllumajanduslinnud, mis on seletatav nende kerge kodustamisega.

Vaatamata asjaolule, et looduses elavad hanelised on üsna kergesti kodustatavad, on 25 metsikust hanelisest kõigest kolme liigi järglased tuntud põllumajanduslindudena. Need on hallhani (Anser anser), kühmnokk-hani (Cygnopsis cygnoides) ja kanada lagle (Branta canadensis).

Ainult üks hanetõug – hiina hani – põlvneb kühmnokkhanest, kes pesitseb ka praegu suviti Põhja Hiinas, Ida ja Kagu Siberis. Kanada lagle kodustatud vormi tuntakse kanada hanena.

Vaatamata sellele, et haned on vanimad põllumajanduslinnud, on nende aretamisel olnud tulemused tagasihoidlikumad kui näiteks kanade ja partide aretamisel. See on seletatav nii hanede konservatiivse pärilikkuse kui ka ilmselt nende ebajärjekindla ja ühekülgse valikuga haneliha ning rasva tootmise suunas.

Käesoleval ajal kasvatatakse hanesid peamiselt noorhaneliha, vähem rasva, maksa ja udusulgede tootmiseks.

Hani kasvab põllumajanduslindudest kõige kiiremini. Intensiivseim on noorhanede kasv kuni 75nda elupäevani, mille kestel nende eluskaal suureneb 40…50 korda. Nuumatud hane lihakeha võib sisaldada kuni 50% rasva. Juba kahekuiste noorhanede lihakehas on märgatavalt rohkem rasva kui niisama vanadel kana. või pardibroileritel. Et hanerasv on madala sulamistäpiga ja suure oleiinhappesisaldusega, siis peetakse seda hinnaliseks toiduaineks kui ka ravimiks paljude külmetushaiguste korral. Mõningaid tõuge nuumatakse ülisuure maksa saamiseks (kuni 1,5 kg ühelt hanelt). Sellest valmistatakse delikatesse.

Intensiivse kasvu ajal on noorhaned võimelised tarvitama hästi palju haljassööta, mille arvel on võimalik kokku hoida jõusööta.. Ekstensiivsele hanekasvatusele on iseloomulik munatoodangu sesoonsus, väike munatoodang ja  sellega seoses väike üleskasvatatud noorhanede arv emashane kohta, noorhanede pikk kasvuperiood (5…6 kuud) ja hanelihatoodangu realiseerimine peamiselt sügiskuudel.

Esimesel elukuul on noorhanede kasvuintensiivsus 200%, teisel elukuul 96%, kolmandal 17%, neljandal 13%, viiendal 6% ja kuuendal elukuul 5%. Kasvuintensiivsuse langus seab tootjate ette vajaduse realiseerida noorhaned lihaks 60…65 päevaselt. Selles vanuses kaaluvad nad 3,5…4,5 kg ja kulutavad 1 kg massiiibe kohta umbes 3…3,5 kg jõusööta.

Haned munevad üsna intensiivselt 4…5 aastat. Väikseim on munatoodang esimesel munemisaastal. Teisel munemisaastal suureneb munatoodang esimese aasta toodanguga võrreldes 15…25%, kolmandal munemisaastal 30…45%. Mõnel emashanel võib munatoodang suureneda ka 4. Ja 5. munemisaastal. Seega on suguhanesid otstarbekas pidada pikka aega.

Haneliha tootmisel tuleb arvestada ka hanede bioloogilisi iseärasusi – suurt vastuvõtlikkust välisärritustele, eri rühmade ja perekondade moodustumist karjas, mahlakate ja haljassöötade, sealhulgas ka toorkiurikaste söötade head omastamist, samuti võimet tarbida sööta ka väga väikese valgustatuse korral.

Hanetõugusid võib jagada kergeteks, keskmisteks ja rasketeks. Kergetest hiina hani ja itaalia hani, keskmistest elsassi, pommeri hani, rasketest tuluusi ja emdeni hani. Rasketele hanetõugudele on omane suhteliselt madal munatoodang – nad munevad aastas 30-45 muna.

Hiina haned põlvnevad metsikust luikhanest. Neid tuntakse ka kügar-, kühmnokk-, trompet- ja honkongi hanedena. Otsmikul on suur kügar, mis emashanedel on tavaliselt väiksem kui isashanedel. Kael on väga pikk, luigekaelataoline, saba hoidub veidi üles. Kere on ümar, munakujuline, keskmise pikkusega, kompaktne, hoidub eest veidi üles. Rind on ümar, jalad keskmise pikkusega. Sulestiku värvuselt eristatakse tumehalle, pruune ja valgeid teisendeid. Rohkem on levinud pruun teisend. Sulestik on sellel teisendil seljal ja külgedel šokolaadpruun. Hiina hanele on iseloomulik pruun jutt kaelal. See jääb püsima ka ristanditel. Valgetel teisenditel jookseb kaelaharjast seljale hallikas jutt. Hiina haned on elava loomuga. Söövad meelsasti karjamaasööta. Nende eluskaal on 4,5….5,5 kg, toodang 50…70 muna keskmise kaaluga 140….160 g. Noorlinnud kaaluvad 60…70 päevaselt 3…3,5 kg. Haudeinstinkt on nõrgalt arenenud.

Tuluusi hani on aretatud Prantsusmaal. On üks levinumaid hanetõuge. Isashaned kaaluvad 7…10, emashaned 6…8 kg. Kahekuu vanuse hanebroileri kehamass ulatub 3,8…4 kg. Emashaned munevad aastas umbes 30 muna. Sulestik on tumehall. Igat halli sulge palistab valge serv. Kõhualune ja tagakeeha sulestik on valge, nokk ja jalad punakasoranžid. Kael on lühike ja jäme jalad lühikesed. Emashaned hauvad halvasti või ei hau üldse.

Emdeni hani on aretatud Loode Saksamaal. Emdeni haned on valge sulestikuga hanetõugude hulgas raskeimad: kaaluvad nuumatult 10…13 kg. Keskmine munatoodang on 25…30 muna aastas. 60 päevased noorhaned kaaluvad keskmiselt 3,6 kg. Emdeni haned on suhteliselt head haudujad ja tibude hoidjad. Kael on võrdlemisi pikk, saba lühike, veidi ülespoole hoiduv. Jalad keskmise pikkusega, tugevad. Nokk ja jalad oranžpunased.

Reini hani on emdeni hane üks lahktõuge, aretatud Ungaris. Isashaned kaaluvad keskmiselt 6,5…   7,0 kg, emashaned 5,5…6,0 kg. 60 päevased noorhaned kaaluvad 3,7…4,0 kg. Sulestik on valge. Aastas saadakse ühelt emashanelt 40…80 muna. Reini hanede omapäraks on ööpäevaste tibude autosseksus sulgede värvuse osas.

Parditõud

Kodupardid põlvnevad sinikael-pardist (Anas platyrhynchos), kes käesoleval ajal sisustab tihedasti Euroopa, Aasia, Aafrika ja Ameerika veekogude kaldapiirkondi. Pardid kodustati arvatavasti mitmes maailmajaos üheaegselt, 3-4 tuhat aastat e.m.a. Euroopas kodustati part Rooma Impeeriumi õitseajal. Muskuspart kodustati Lõuna Ameerikas enne Ameerika avastamist.

Koduparte on aretatud peamiselt lihatoodangu ja lihaomaduste parandamise, mõningaid tõuge ka kõrge munatoodangu suunas. Pardid kohanevad kergesti mitmesuguste pidamistingimustega. Parditibud kasvavad kiiresti. Pardibroileri kaal suureneb tapaküpseks saamise ajaks (49-56 päevaks) kuni 60 korda. Põhikarja lihatõugu pardilt võib saada ühe munemisperioodi jooksul (6-7 kuud) 140-150, munatõugu partidelt 200-250 muna. Seega on ühe põhikarja emaspardi kohta võimalik aastas saada rohkem kui 200 parditibu ja toota 400-500 kg pardiliha.

Pardid hakkavad munema 5-6 kuu vanuselt. Erinevalt teistest põllumajanduslindudest munevad nad alates kella 2-3st öösel kuni kella 10-ni hommikul.

Pardibroilerite tootmisel tuleb arvestada asjaolu, et pardibroilerid alustavad kohe pärast sulestiku kujunemist (alates 55-65 elupäevast) juvenaalsulgimist, mis kestab 50-60 päeva. Sel ajal nende kasv aeglustub ja rohkete sulekontsude tõttu ei ole neid võimalik realiseerida. Seepärast tuleb pardibroilerid realiseerida ettenähtud vanuses, 49-52 päevaselt.

Partide bioloogiliste iseärasuste hulka kuulub ka nende võime süüa mitmesuguse päritoluga loomseid söötasid, samuti nende suhteliselt kõrge kehatemperatuur (42), kiire ainevahetus, tundlikkus suure Co2, NH3 ja niiskusesisalduse suhtes, ning kartlikkus.

Partidega tehtav aretustöö on enamikul juhtudel olnud suunatud nende lihaomaduste parandamisele, kuid on püütud suurendada ka nende munatoodangut. Seetõttu jaotatakse parditõud tootmissuuna alusel 3 rühma: liha-, liha-muna, munatõud.

Põhiliselt kasvatatakse pekingi parditõul põhinevaid valge sulestikuga spetsiaalselt aretatud pardikrosse, kuid eramajapidamistes on säilinud varem sissetoodud ja kohalikest pardipopulatsioonidest saadud ristandeid.
Tööstuslikus linnukasvatuses kasutatakse sobivate pardiliinide ja krosside loomiseks ka teisi parditõuge.

Lihatõugu pardid on kiirekasvulised ja suure kehamassiga. Tapaküpseks saavad nad 50…55 päevaga, olles siis 2…3 kg rasked.

Pekingi pardid pärinevad Hiinast, kus see tõug loodi rohkem kui 300 aastat tagasi. 1847. a. toodi pekingi parte Inglismaale ja teistesse Euroopa maadesse ning sellest ajast on see tõug levinud üle maailma. Eri maades aretati pekingi parte erinevates suundades ning seetõttu pole ka lindude tõutunnused ühesugused. Pekingi pardi kehahoid on poolpüstine, kere massiivne, saba poole 30o nurga all allalaskuv. Pea on lühike ja lai, kõrge kumerdunud lauba ja sügaval asetsevate silmadega. Jalad on jämedad, madalad, värvuselt punakasoranzid. Kattesulestik on valge, sügisel kreemikaskollane, nahk helekollane. Kliimatingimuste suhtes pole pekingi pardid nõudlikud. Nad on varavalmivad, kergesti nuumatavad, elujõulised ja paistavad silma hea söödakasutusega. Noorlinnud on tapaküpsed 50…55-päevaselt, kaaludes siis 2…2,5 kg. Täiskasvanud isapart kaalub keskmiselt 4,10 kg, emaspart 3,6 kg.

Pekingi emaspardid on head munejad, nad munevad aastas kuni 200 muna. Muna mass on 70…80 g. Haudeinstinkt on neil väga nõrk. Liha õrnuselt ja kvaliteedilt jäävad pekingi pardid ruaani ja eelsberi partidele alla.

Ruaani on värvilise sulestikuga lihatõugu partidest üks tuntumaid. Tõug on aretatud Prantsusmaal Roueni linna lähistel. Nende sulestik on ilus halli-pruunikirju, pea sulestik on rohekas, metalliläikeline. Üldilmelt meenutab sulestik looduses elutsevat sinikaelparti. Nokk on neil rohekaskollane, jalad oranzkollased. Lihaomadused on neil väga head, liha õrn ja maitsev. Tumedate sulekontsude tõttu jätab nende lihakeha välimus soovida.

Täiskasvanud isaspardid kaaluvad 4…5 kg, emaspardid 3,5…4 kg. Emaspardid munevad aastas 60…90 muna massiga 80…90 g.

Eelsberi parditõug aretati Inglismaal Aylesbury asula ümbruses XIX s.algul. Puhasvalge sulestiku ja heade lihaomaduste tõttu levisid nad kiiresti kogu Euroopas, hiljem ka Põhja-Ameerikas ja Austraalias. Eelsberi partide kere on massiivne, rind sügav ja lai. Nokk ja jalad on roosad. Nad on vastupidavad haigustele ja kliimamuutustele, heade reproduktsiooniomadustega ja varavalmivad. Täiskasvanud isaspardid kaaluvad 4…4,5 kg, emaspardid 3,5…4 kg. Emaspart muneb aastas 80…130 muna. Muna mass on 90…110 g. Noorpardid kaaluvad 50…60 päevaselt 2…2,5 kg.

Tuntumaiks aretusfirmadeks on “Cherry-Valley” (pekingi tõug) ja “Cortlang” (eelberi ja kampelli tõug). Teisi tõuge spetsiaalaretuseks (krosside loomisel tööstuslikuks pardiliha tootmiseks) praktiliselt ei kasutata. Krossides saavutavad pardibroilerid 47 päevaga kuni 3 kg kehamassi ja kulutavad seejuures 1 kg juurdekasvuks 2,8 kg sööta.

Orpingtoni on liha-munatõugu part, kes aretati Inglismaal kaiuuga, eelsberi ja india jooksupartide ristamisel. Tõu nimetus pärineb aretusfarmi nimest. Orpingtonid hakkavad vara munema, keskmine munevus on 160 muna aastas. Kere on pikk ja lai, kael pikk, sulestik punakaskollane, ka õlevärvust. Kasv on neil kiire, 8-nädalased pardid kaaluvad ca 2 kg. Täiskasvanud isaspardid kaaluvad 2,6… 3,5, emaspardid 2,5…3,2 kg. Levinud Inglismaal, prantsusmaal, Itaalias. Vähenõudlikud ja head söödakasutajad.

Kampelli on munatõugu part, kes aretati Inglismaal jooksupartide ristamisel uluk- ja ruaani partidega ning sai enesele aretaja nime. Tänu väga heale munevusele saavutas tõug kiiresti populaarsuse. Tuntakse sulestiku värvuselt kolme erinevat teisendit: tume, khakivärvust ja valge.

Kampellid on vähenõudlikud ja kiirekasvulised, tibude väljalangemine on väike. Emaspartide munevus on 180…200 muna. Muna keskmine  mass on 65 g. Täiskasvanud isaspart kaalub 2,5..3, emaspart 2…2,5 kg. Liha on õrn, pehme ja maitsev. 60-päevane noorpart kaalub 1,5..1,7 kg. Tõug on levinud paljudes maailma maades, teda kasutatakse nii puhasaretuses kui ka ristamisel.

India jooksupart on munatõugu part, kes on aretatud Indias. Välimik on neil teistest partidest erinev. Neil on kõrged jalad, pingviinisarnane kehahoiak, pikk ja peenike kael Liikudes nad ei paterda nagu teised pardid, vaid jooksevad kiiresti. Jalad on oranžikaspunased, sulestik valge, punakashall või must. Täiskasvanud emaspardid kaaluvad 1,75, isaspardid 2,0 kg. India jooksupardid on väga head munejad, keskmine toodang on 200 muna aastas.

On mitmeid parditõuge, mida kasvatatakse põhiliselt ilusa välimuse tõttu. Tuntuim neist on mandariinpart. Ta on väikesekasvuline, kuid väga kaunilt paigutunud ja värvunud sulestikuga. Teine tuntum ilupart on karoliinpart, kes pärineb Põhja-Ameerikast. Mõlemad ilupardid on väheste kulutustega peetavad parditiikidel ja teistel veekogudel.

Muskuspardid

Muskuspartide paljusid teisendeid ei ole seni ametlikult tõugudeks tunnustatud. Teisendite eristamise aluseks on lindude sulestiku värvus, mille poolest muskuspardid on väga varieeruvad. Rohkem on levinud valgetiivaline must, valgetiivaline sinine, must, valge, sinine, must-valge, sini-valge. Tuntakse 11 muskuspartide värvuse geenmutatsiooni.

Kodupartidega võrreldes on muskuspartidel suur ja lai kere, mistõttu ka isasmuskuspartide kehamass ulatub kuni 6,5, emaspartidel 3,5 kg-ni. Muskuspartide võimsad ja pikad (30…35 cm) tiivad tagavad lindude hea lennuvõime. Nende pealael on pikemad, kergelt püstised suled, Ärrituse korral moodustavad need suled omapärase tanutaolise tuti. Laubal silmade lähedal asetsevad neil erilised näärmed, mis suguperioodil võivad eritada muskuslõhnalist nõret; sellest on tuletatud ka nende nimetus. Noka alusel ja ümbruses paiknevad lihanibud. Varvaste vahel on ujulestad, kuigi muskuspardid pole ulukitena mitte vee-, vaid metsalinnud. Varvastel on neil suluspesitsejana tugevad ja teravad küünised, mida tuleb talitajal alati arvestada.

Muskuspardid ei prääksu nagu kodupardid, vaid häälitsevad sisisevalt. Suguinstinkt on neil veel küllalt sesoonne. Munade viljastatus langeb munemisperioodi lõpupoole tunduvalt. Munemist alustavad muskuspardid 6…9 kuu vanuselt, aastane toodang on 60…120 muna, muna mass 70…80 g. Muskuspardi munade hautamiskestus on keskmiselt 34 päeva.

Muskuspardikasvatus on eriti levinud Prantsusmaal, Kanadas, Itaalias ja Hollandis. Tendents muskuspardiliha tootmise suurendamisele iseloomustab kõiki arenenud linnukasvatusega maid. Seetõttu on hakatud muskuspardiliha tootmiseks looma ka kitsalt spetsialiseeritud liine ja krosse. Juhtivaks aretusfirmaks on kujunenud prantsuse “Grimaud Freres”. Firmas on loodud 4 spetsialiseeritud muskuspardiliini ja 3 tööstuslikuks tootmiseks sobivat krossi.

Läänes,  eriti Prantsusmaal on muskuspartide ja kodupartide hübriidide liha tootmine kujunenud linnukasvatuse oluliseks haruks. Hübriidid – mullardid – on tugeva konstitutsiooni, kiire kasvu ja väga heade lihaomadustega. Mullardite lihas on vähe rasva, kuid neid on kerge nuumata rasvase maksa saamiseks. Spetsiaalnuum rasvase maksa saamiseks kestab 20 päeva, söödakulu 1 linnu kohta on 12,5 kg. Maksa mass võib sellise nuuma korral ulatuda 500 grammini.

Mullardite saamiseks kasutatakse isaslinnuna alati muskusparti. Mullardid ise on absoluutselt viljatud. Nad tasuvad tehtud kulutused kiire kasvu ja liha väga hea kvaliteediga.

Tõuaretus

Tõuaretuses arvestatakse tunnuste päritavusastet, sest madalama päritavuskoefitsiendiga tunnuste valikuedu on väiksem. Üksitunnuste päritavuse aste võib muutuda seoses söötmise ja pidamise muutumisega, samuti linnukarja valiku intensiivsuse tõusuga ja lindude tõulistest iseärasustest tingituna. Üldreeglina esineb üksiktunnuste vahel vastastikune seos ehk korrelatiivne muutlikkus, mis tunduvalt suurendab valiku- ja paaridevaliku edu, sest kui valida ühe tunnuse järgi, paraneb ka teine. Mõned kanade kohta kehtivad positiivsed korrelatiivsed seosed:

• 49 päevaste kanade kehamassi ja 49 päevaste järglaste kehamassi vahel,
• täiskasvanud kanade kehamassi, munamassi ja ühe ööpäeva vanuste tibude kehamassi vahel,
• rinnalihaste massi ja lihakeha söödavate osade massi vahel,
• noorlindude sulgedega kattumise kiiruse (10 päeva vanuselt), 49 päevaste noorlindude kehamassi ja rinnaku nurga vahel,
• noorlindude füsioloogilise varavalmivuse (vanus esimese muna munemisel) ja aastase munatoodangu vahel,
• esimese nelja kuu munatoodangu ja aasta munatoodangu vahel,
• loote arengu intensiivsuse, kooruvuse ja tibude ning noorlindude elujõulisuse vahel.

Valikul tuleb arvestada ka negatiivseid korrelatiivseid seoseid. Näiteks kalkunitel korreleerub negatiivselt rinna laius rinnakukiilu pikkusega, millest omakorda sõltub suurel määral rinnalihaste mass. Sedasama võib öelda kehamassi ja munatoodangu ning kehamassi ja munade viljastatuse kohta.

Paaritustüübid

Üks populatsiooni geneetilise struktuuri muutmise võimalusi on genotüübisageduse muutmine sõltuvalt paaritustüübist. Paaritustüüpe võib jagada järgmiselt:

• Sugulusaretus (sisearetus ehk inbriiding) – suureneb populatsiooni homosügootsus).
• Mittesugulusaretus (välisaretus ehk autbriiding) – suureneb populatsiooni heterosügootsus.

Sugulusaretuseks nimetatakse suguluses olevate lindude omavahelist paaritamist. Need linnud on genotüübilt sarnasemad ja omavad rohkem ühesuguseid alleele kui selle populatsiooni linnud keskmiselt. Seda põhjustavad eelmistest põlvkondadest ühised eellased. Sugulusaretuse eelised on homosügootsuse suurenemine, ühtlikum järglaskond ja asjaolu, et suguluses olevad vanematepaarid pärandavad oma tunnuseid edasi kindlalt. Järglastele pärandatakse samu alleele ja seetõttu ei esine tunnuste lahknemist. Puuduseks on järglaste tundlikkuse suurenemine elutingimuste suhtes, mistõttu nad taluvad ebasoodsaid olusid halvasti. Langeb lindude jõudlus ja sigivus ning väheneb haigustele vastupidavus ja elujõud. Nende nähtuste üheks põhjuseks peetakse populatsioonis varjatud kujul esinevate kahjulike retsessiivsete geenide homosügotiseerumist. Sugulusaretuse kahjulike mõjude vältimiseks tuleb valida aretuseks tugeva kehaehitusega linnud, luua neile head söötmis-pidamistingimused ja aretada sihipäraselt. Teha vaheldumisi mittesugulusaretusega.

Mittesugulusaretuse korral paaritatakse suguluses mitteolevaid linde. Sellega suurendatakse nii populatsiooni kui ka üksikisendi heterosügootsust. Erinevate genotüüpide ühendamine toob esile järglast heterosügootsuse suurenemise, millega kaasneb nii üksikisendi kui ka kogu populatsiooni parem kohanemis- ja eluvõime, suurem jõudlus ja kasvuintensiivsus ning haiguskindlus. Sellist heterosügootsuse suurenemisega kaasnevat ergutavat mõju nimetatakse heteroosiks.

Valiku ehk selektsiooni korral muutub geenisagedus

Sel viisil luuakse võimalused mõnede genotüüpide eelispaljunemiseks. Valiku kaudu selgitatakse välja soovitud omadustega linnud, kes võetakse aretusse, mittesoovitavad aga jäetakse kõrvale. Nii suurendatakse populatsioonis soovitud omadusi ja vähendatakse mittesoovitavaid tunnuseid kandvate alleelide sagedust ning kujundatakse välja uued genotüübid ja alleelikombinatsioonid. Valiku ülesanne ongi uute genotüüpide ja alleelikombinatsioonide kujundamine, nende kasutamine ja säilitamine.

Individuaalset valikut tehakse linnu igas arengujärgus alates munast kuni täiskasvanud linnuni. Tulemused olenevad suurel määral genotüübi muutlikkusest. Genotüübi vähese muutlikkuse korral osutub individuaalne valik harva tulemusrikkaks. Individuaalse valiku korral tuleb arvestada üksiktunnuse päritavuse astet ja seda, et paljude tunnuste vahel esinevad positiivsed korrelatiivsed seosed, mis kergendavad ja muudavad individuaalse valiku tõhusamaks. individuaalne valik soovitud omaduste suunas hakkab iga järgmise põlvkonnaga vähenema. Lõpuks ei avalda enam soovitud mõju, mis on seletatav genotüübi ühtlustumisega.

Perelisvaliku korral on valikuühikuks aretuspered, st rühm linde, keda paaritab üks isaslind. Linnukasvatuses eristatakse emaperekonda, kuhu kuuluvad isa, ema ja järglased, täisõed ja -vennad, ning isaperekonda, mis koosneb peamiselt poolõdedest ja -vendadest isa järgi ning väiksemast osast täisõdedest ja -vendadest ema järgi. Siia kuuluvad isa, kõik isa poolt paaritatud emaslinnud ja nende järglased. Siin on pere ja perekondade liikmed erinevates sugulusvahekordades. Geneetiline side on kukel või kanal järglaskonnaga 0,5, samasugune side on täisvendade ja -õdede vahel. Poolõel ja -vennal on isa järgi geneetiline side 0,25. Poolõdesid ja -vendi on 10-14 korda rohkem, mistõttu perekonna keskmine geneetiline side ei erine suurt 0,25-st.

Perelisvaliku korral võetakse arvese vanemate jõudlust ja välimikku, aga ka nende järglaste vastavaid näitajaid ning arvestatakse lindude põlvnemisandmeid. Perelisvalikut tehakse puhtal kujul harva, sagedamini ühendatakse see teiste meetoditega. Perelisvaliku järgi hindamine täiendab oluliselt lindude individuaalset hindamist ja suurendab paremate isendite valikukindlust, sest neid on hinnatud vanemate genotüüpe arvestades.

Kombineeritud valiku korral arvestatakse perede ja üksikisendite näitajaid ning tulemused on alati paremad. Kombineeritud valiku korral valitakse edasiseks aretuseks parimad isendid parimatest peredest. Kukke võib hinnata pere või kogu perekonna järglaste andmetel. Kuke hindamine perekonna, s.o poolõdede järgi võimaldab võrrelda tema mõju eri perede kanadele. Nii suureneb hindamise tõenäosus ja väheneb ema mõju keskmisele hindele. Kanu võib hinnata tütarde jõudluse rühmalise arvestuse põhjal keskmiste näitajate alusel. Kukkede hindamine põhineb samuti tema tütarde rühmalisel hindamisel, seega perekonna keskmiste näitajate alusel.

Perelisvalikul on vaja märgistada iga linnu munad perede järgi ja neid hautada eraldi, et põlvnemine oleks täpselt teada. Koorunud tibud märgistatakse ning järgneb järglaskonna arengu ja jõudluse kontroll.

Perelis-rühmasvalik erineb perelisvalikust selle poolest, et aretusrühmas ei ole mitte üks vaid mitu isaslindu. Isaslinnud peaksid pärilike omaduste ühtsuse tagamiseks olema vennad. Selle valikuviisi korral jäävad järglaste isa kohta põlvnemisandmed puudu, sest täpne isa pole teada.

Massvalikul paaritatakse linde fenotüübi alusel, arvestades nende konstitutsiooni, välimikku ja jõudlust, mitte aga päritolu või sugulusastet. Massvalik on vanim valikuviis, mida kasutatakse. Massvalik algab individuaalsete andmete kogumisega tõu kohta ja selgelt väljenduvate tunnuste väljaselgitamisega ning lõpeb väikese jõudluse, välimikuvigadega ja muude puudustega lindude karjast väljapraakimisega. Halvemate lindude järjekindel väljapraakimine parandab linnukarja pärilikke omadusi ja suurendab produktiivsust.

Paaridevalikul lähtutakse geneetika alustest ning arvestatakse lindude genotüüpi, väliskeskkonna tingimusi, valikunõudeid ja muid tegureid. Paaridevalikuga tahetakse anda järglastele vanemate soovitud omadusi, kuid luua ka uusi. Paaridevaliku võib isasloomade kasutamise ulatuse järgi jaotada individuaalseks, rühmaliseks ja massiliseks.

• Individuaalse paaridevaliku korral moodustatakse vanemapaarid nende tõulisest, liinilisest või krossilisest kuuluvusest lähtudes sooviga saada väärtuslik järglane.
• Rühmalise paaridevaliku korral paaritatakse ühe isaslinnuga enam-vähem ühesuguste omadustega emaslindude rühma. Seejuures peaks isaslind olema paremate tõu- ja jõudlusomadustega kui emaslinnud.
• Massilise paaridevaliku korral paaritatakse emaslinde vabalt karja paigutatud isaslindudega. Need peavad olema isaslindudest paremate omadustega. See paaritusviis valitakse ekstensiivse tootmise korral.

Paaridevalikut võib teha veel vanuse alusel, sest erineva vanusega vanemapaar annab erinevate jõudlus- ja bioloogiliste omadustega järglasi. Hinnalisem järglaskond saadakse 2-3 aasta vanuste emaslindude paaritamisel noorte isaslindudega või vastupidi.

Boniteerimine

Valiku ja paaridevaliku osaks on boniteerimine, mille korral emas- ja isaslinde hinnatakse nende eksterjööri, konstitutsiooni, jõudluse, pärilikkuse ja järglaste järgi.

Kompleksne aretussüsteem koosneb neljast põhilülist:

• sugulindude õige kasutamine ja aretusväärtuse hindamine;
• sugulindude valik (selektsioon);
• sugulindude paaridevalik;
• noorlindude suunav kasvatamine.

Sugulindude õige kasutamine ja aretusväärtuse hindamine seisneb nende õiges söötmises, hooldamises ja pidamises, mis võimaldab genotüübil täielikult realiseeruda. produktiivlinde hinnatakse ja nende aretusväärtust määratakse boniteerimise teel, mis annab aluse edaspidiseks valikuks.

Sugulindude valik järgneb lindude hindamisele ja aretusväärtuse määramisele. Paremad linnud eraldatakse aretusrühma ning aretuse eesmärgile mittevastavad prakeeritakse. Valikuga eraldame üldisest populatsioonist teatud soovitud genotüübi. Valik on tulemusrikkam kui valime nii isas kui emaslinde.

Sugulindude paaridevalik seisneb väljavalitud ja soovitud omadustega isas- ja emaslinnu paaritamises, et saada parimate omadustega järglasi. Sugulindude paaridevalik on keerukas ja seotud teiste aretusvõtetega nagu suguluspaaritus, liinide ühendamine, krosside loomine jne. Tuntakse homosügootset ja heterosügootset paaridevalikut. Puhasaretuse korral, eriti liinide loomisel, tehakse tavaliselt homosügootset, hübriidide loomisel aga heterosügootset paaridevalikut.

Noorlindude suunav kasvatamine tähendab tingimuste loomist genotüübi täielikuks realiseerimiseks.

Aretusmeetodid

Aretusmeetodid jaotatakse tavaliselt kaheks, puhasaretus ja ristamine.

1. I Puhasaretus
   1. Liinaretus
   2. Liinide ühendamine
   3. Sugulasliinide (inbredliinide) aretus ja tõusisene ühendamine
2. II Ristamine
   1. Tarberistamine
   2. Vahelduv ristamine
   3. Sisestav ristamine
   4. Vältav ristamine
   5. Uudikristamine
   6. Sugulasliinide (inbredliinide ristamine)
3. III Hübridiseerimine
   1. Tarbeloomade saamine
   2. Uute tõugude kujundamine

Liinaretus on tõu struktuuri kujundamise meetod. Üksikliinid oma eripära ehk genotüübilise erinevusega annavad võimaluse tõusiseseks lahknemiseks. Liiniks nimetatakse linnukasvatuses suure jõudlusega tõulindude rühma, mis põlvneb ühest omadustelt väljapaistvast eellasest ja kelle järglastel on teatud kehaehituse tüüp ja jõudlusomadused. Liinaretuses säilitatakse ja arendatakse edasi liinialustaja omadusi valiku ja ühtliku paaridevalikuga ning sobivate üleskasvatamis-, söötmis- ja pidamistingimuste loomisega.

Liini kujundamise esimesel etapil valitakse välja silmapaistvad isaslinnud ja hinnatakse neid järglaste järgi. Järglaste omaduste hindamise põhjal selgitatakse välja nende heade omaduste päritavus.

Teisel etapil liini täiustatakse. Jätkatakse valikut, eraldatakse liinialustaja järglaskonnast paremad, kõige tüüpilisemad linnud liini jätkajateks ning paaritatakse neid jõudluselt ja tõuomadustelt sobivate emaslindudega, kes on võimelised liinialustaja omadusi säilitama. Liini jätkavaid isaslinde tuleb kontrollida järglaste järgi.

Kolmas etapp on kontrollperiood. Sellel etapil kontrollitakse liinialustaja järglasi ja tehakse valikut järglaste järgi. Liini kujundamise kõigil etappidel peetakse munatoodangu arvestust, hinnatakse munade omadusi, viljastatust, kooruvust, elujõulisust, kehamassi, lihaomadusi, kasvukiirust, kehaehituse tüüpi, sulgimise kiirust jne. Ühtlasi paljundatakse suuretoodangulisi linde.

Liine ühendatakse kahe eri liini lindude omavahelise paaritamise teel eesmärgiga täiustada olemasolevat liini, saada suure jõudlusega linde või kujundada uusi liine.

Liini täiustamiseks valitakse teise liini emaslinnud homogeense paaridevaliku põhimõttel. Nad peavad olema üsna lähedased täiustatavale liinile, et liini omadused laiali ei valguks ja liinile omane genotüüp ei kaoks. Seejuures peavad nad järglaste elujõulisust suurendama. Liine ühendatakse nii tõu- kui tarbekarjades sugu- ja tarbelindude saamiseks.

Sugulasliinide (inbredliinide) aretus ja tõusisene ühendamine on linnukasvatuses kõige laiemalt kasutatav võte. See kujutab endast veresuguluspaaritust mitme põlvkonna vältel astmes II-II, s.o venna-õe ja poolvenna-poolõe paaritust. Selle tulemusena suureneb järglaskonna homosügootsus ja omadused muutuvad püsivamaks aga lindude elujõulisus väheneb. Inbriidingdepressiooni tõttu tuleb teha järglaskonnas regulaarselt valikut ja mittesobivad linnud prakeerida.

Peale sugulasliinide aretamist tuleb katsetada nende ühendamiseks sobivust. Sobivuse korral saadakse hea jõudlusega hübriidlinnud. Sugulasliinide ühendamine (kross) kutsub esile heteroosi.

Ristamine

• Tarberistamise eesmärk on saada häid tarbelinde – hübriide. Selleks paaritatakse kahe või mitme tõu linde omavahel ja saadud ristandeid ei kasutata tavaliselt sugulindudena. Linnukasvatuses saadakse tarberistamise teel nii broileri kui ka munakanakrosse. Munakanakasvatuses ei ole tarberistamise osas viimasel ajal vajadust, kuna sugulasliinide ühendamine on andnud häid tulemusi. Otstarbekas aga on tarberistamine lihakanakasvatuses broilerite tootmisel.
• Vahelduvristamine on tarberistamise vorm, kus ristatakse kaht või enamat tõugu ning saadud ristandemaslinde paaritatakse vaheldumisi eri tõugude isaslindudega. Esimesest ristamisest saadud ristandeid ristatakse teises põlvkonnas juba kolmanda tõuga ja saadud ristandeid jälle uue tõuga. Ristamist korratakse nii mitu korda, kui mitut tõugu ristatakse. Seejärel tõugude vahetuse tsükkel kordub. Vahelduvat ristamist võib teha ka eri liinidega. Kõige sobivamaks on osutunud kolme tõu vahelduva ristamise süsteem.
• Sisetava ristamise eesmärk on olemasoleva tõu parandamine või täiustamine. Ristatakse üks või kaks korda ning aretust jätkatakse puhasaretuse põhimõttel. Parandaja tõug on vaja valida nii, et uute omaduste kinnistudes ei halveneks need omadused, mida tahetakse tõus säilitada, või halveneksid need minimaalsekt. Esimese põlvkonna ristandite hulgas on vaja teha ranget valikut ja õiget paaridevalikut. Edaspidisel puhasaretusel hakkab parandaja tõu mõju järjest vähenema. Sobib ka liinide omaduste parandamiseks või täiustamiseks.
• Vältav ristamine. Vähelevinud linnukasvatuses. Tavaliselt parandatakse sel teel ühte tõugu ristates neid kõigis põlvkondades teise parandaja tõuga. Parandaja tõu isaslindudega paaritatakse parandatava tõu emaslinde.
• Uudikristamine on uute tõugude aretamise võte. Eesmärk on aretada kahe või enama linnutõu ühendamise teel uus tõug.
• Sugulasliinide ristamine. Paaritatakse kahe eri tõu sugulasliini linde. Need liinid on omavahel väga erinevad, heterosügootsed. Peale tõuliste erinevuste on neil veel veresuguluspaarituse teel kujunenud sugulasliinide erinevused. Saadud hübriidid on tugeva elujõuga ja heteroosi tõttu ka suure jõudlusega.

Jaanus Hämmal, Eesti Maaülikool, 2014