Pidamine

Loomi ei tohi pidada lõastatult. Erandina võib lõastada lautades, mis on ehitatud enne 24.08.2000, aga ainult juhul, kui loomad saavad regulaarselt liikuda ja neil on mugavad allapanuga asemed.

Sööt ja vesi peavad olema loomadele kergesti kättesaadavad. Maheloomi tuleb sööta mahesöödaga. Kui mahesööta ei ole piisavalt, on siiski lubatud sööda aastasest kuivainekogusest väike osa katta tavasöödaga: 10% taimtoiduliste loomade puhul ja 20% muude loomade puhul.

Mahepõllumajandusele üleminekuaja teisel aastal toodetud sisseostetud sööt võib moodustada kuni 30% aastasest sööda kuivainekogusest, kui see on toodetud oma talus, siis kuni 60%.

Naturaalse täispiimaga peab söötma vasikaid ja varssu vähemalt 3 kuud, lamba- ja kitsetallesid vähemalt 45 päeva ning põrsaid 40 päeva.

Taimtoidulisi loomi tuleb võimalikult suurel määral sööta rohumaadelt saadava söödaga, nende päevase söödaratsiooni kuivainekogusest peab vähemalt 60% moodustama koresööt, haljassööt või silo. Sigade ja kodulindude päevane söödaratsioon peab sisaldama koresööta, haljassööta või silo. Vajadusel antakse juurde mineraalsöötasid ja vitamiine.

Hormoonpreparaate kasvu soodustamiseks ja toodangu tõstmiseks kasutada ei tohi.

Looma tervis

Haiguste ennetamine põhineb eelkõige abinõudel, mis suurendavad looma vastupanu haigustele, nagu head pidamistingimused ja piisav kvaliteetne sööt. Keelatud on keemiliselt sünteesitud allopaatiliste veterinaarravimite või antibiootikumide kasutamine haiguste ennetamiseks. Lubatud on põhjendatud vaktsineerimine.

Kui loom on siiski haigestunud, tuleb teda viivitamutult ravida. Vajadusel on lubatud keemiliselt sünteesitud allopaatilised veterinaarravimid, antibiootikumid ja hormoonpreparaadid. Neid tohib kasutada vaid veterinaararsti järelevalve all. Ravimile kehtestatud keeluaega, mille jooksul ei tohi loomalt pärit saadust turustada, tuleb mahepõllumajanduses rakendada kahekordselt; kui keeluaega pole määratud, siis on see 24 tundi.

Loomade nudistamine, põrsaste hammaste lõikamine ja tibude nokkade lühendamine on lubatud üksnes eesmärgiga parandada loomade turvalisust, heaolu või hügieenitingimusi. Kastreerimine on lubatud üksnes loomakasvatussaaduse kvaliteedi parandamiseks.

Tiinestamisel tuleks eelistada loomulikku paaritamist, kuid vajadusel on lubatud kunstlik seemendamine.

Mahepõllumajanduse nõuded

Maheloomakasvatusega tegelevasse ettevõttesse võib tavaloomi tuua Põllumajandusameti nõusolekul ainult piiratud hulgal. Mitmetel juhtudel, näiteks tavaloomade sisseostmiseks ja karjatamiseks mittemahepõllumajanduslikul rohumaal, tuleb pöörduda järelevalveasutuse, Põllumajandusameti poole nõusoleku saamiseks.

Mahepõllumajanduslik tootmisettevõte peab olema Põllumajandusameti (PMA) poolt tunnustatud. Tunnustamise alus on tunnustamise taotlus, mis esitatakse jooksva aasta 10. märtsist – 10. aprillini ettevõtte asukohajärgse maakonna PMA büroosse.

Loomakasvatuse puhul tuleb taotlusele lisada loomakasvatushoonete ja -rajatiste kirjeldus, andmed karjatamiseks kasutatavate kõlvikute kohta, andmed ettevõttes peetavate loomade kohta ja muud vajalikud andmed.

Tunnustamise käigus hindab PMA tootmise vastavust nõuetele. Kontrollitakse nii dokumente kui ka ettevõtet kohapeal. Ettevõte tunnustatakse kontrollimise alusel ja kantakse mahepõllumajanduse registrisse.

Mahepõllumajanduse nõudeid tuleb täitma hakata hiljemalt alates taotluse esitamise kuupäevast. Mahetootmisega alustamiseks vajalike toimingute kirjelduse ning tunnustamise taotluse vormi ja sellele lisatavate dokumentide soovituslikud vormid leiab Põllumajandusameti koduleheküljelt alajaotusest “Mahepõllumajandus”.

Juba tunnustatud maheettevõtteid kontrollitakse kohapeal vähemalt üks kord aastas. Mahepõllumajanduse nõuetele vastavust kontrollitakse põhjalikult nii tootmise, töötlemise kui ka turustamise puhul. Mahepõllumajandusliku tootmise järelevalvet teostavad Põllumajandusamet ning Toidu- ja Veterinaaramet. Töötlemise ja sisseveo puhul on järelevalveasutus Veterinaar- ja Toiduamet ning toitlustamise ja jaekaubandusettevõtete puhul Terviseamet.

Järelevalve on eelkõige vajalik selleks, et tagada mahetoidu usaldusväärsus tarbija silmis. Seetõttu peab iga tootja ja käitleja pidama hoolikat arvestust ja laskma tootmist järelevalveasutusel kontrollida.

Nii tunnustamise kui ka järelevalvetoimingute eest tuleb igal aastal tasuda riigilõiv.

Saadused ja märgistamine

Mahesaadusena võib müüa mahepõllumajanduse üleminekuaja läbinud taime- või loomakasvatussaadusi. Üleminekuaeg tavaviljeluselt maheviljelusele kestab taimekasvatuses üldjuhul kaks kuni kolm aastat. Üleminekuaja teise aasta taimekasvatussaadusi tohib turustada viitega “toodetud mahepõllumajandusele ülemineku ajal”. Kui alustada üleminekut koos loomadega, kehtib neile kaheaastane üleminekuaeg. Kui loomi hakatakse mahepõllumajanduslikult pidama alles siis, kui põllumajandusmaadel on üleminek juba lõppenud, kehtib eri loomade puhul erineva pikkusega üleminekuaeg, näiteks piimakarjal 6 kuud.

Mahetoodete märgistamisel on lubatud kasutada sõna «ökoloogiline» või liitsõna, mille täiendsõna on «öko», sõna «mahe» või liitsõna, mille täiendsõna on «mahe». Eestis on kasutusel mahepõllumajandusele viitava märgina ökomärk, mida kasutades peab toodetes vähemalt 95% põllumajanduslikke koostisosi pärinema mahepõllumajandusest.

Töödeldud toidu puhul peab ka töötlemine vastama mahepõllumajanduse nõuetele ja olema vastavalt tunnustatud.

Sõnaühendiga “… % põllumajanduslikke koostisosi mahepõllumajandusest” saab märgistada tooteid, mille põllumajanduslikest koostisosadest on vähemalt 70% pärit mahepõllumajandusest.

Märgistatud tootele tuleb kanda järelevalveasutuse nimi või kood ja tootja või käitleja andmed.

Euroopa Liidu riikides on alates 2000. aastast lisaks riiklikele ja eraorganisatsioonide mahemärkidele käibel ühtne ELi mahemärk.

Loe veel mahepõllumajandusega seotud õigusaktidest ja toetustest.