Kraini mesilased

Kraini mesilased (Apis mellifera carnica Pollm.) jagunevad järgmisteks rühmadeks:

• kraini mägimesilane;
• alam-austria mesilased;
• banati mesilased;
• ukraina stepimesilased;
• tagakarpaati mesilased.

Kraini mägimesilase levikupiirkonnaks on Ida-Alpid, Tshehhi massiiv, Karpaadid ning Balkani mägised maad. Kõige tüüpilisemad on nad Kraina piirkonnas Jugoslaavias, Kärnteni ja Lõuna-Staiermargi liidumaal Austrias ning Lõuna-Tiroolis.

Alam-Austria mesilane on levinud Alam-, Ülem-Austria, Salzburgi ja Staiermargi liidumaal Austrias. Hetkel tuuakse ka Eestisse mesilasemasid tõuparandamise eesmärgiga Austriast.

Banati mesilane eluneb Banati künklikul maa-alal Rumeenias ning ka Ungariga piirnevatel Jugoslaavia lagendikel.

Ukraina mesilane (kraini ja tumemesilase üleminekuvorm) Asub peale Ukraina veel Venemaa Euroopa-osa stepialadel kuni metsavööndini ja lõuna pool kuni Musta ja Aasovi mereni.

Tagakarpaati mesilane asub väikesel maaalal Tagakarpaatias. Mesilased on sülemlemiskained, iseloomult rahulikud ja katavad hästi tarust väljavõetud kärgi. Väliselt on tal nii kraini kui ka kaukaasia halli mägimesilase tunnuseid.

Kraini mesilased kuuluvad hallide mesilaste hulka. Töömesilaste tagakehal on 3 keskmist kuni laia valkjashalli karvavööd. Mõnel mesilasel esineb ka 1-2 kitsast kollakat või pruunikat viirgu, mistõttu võib jääda kollakashall üldmulje. Tumemesilasest on nad saledama tagakehaga.

Iseloomustus

Iminoka pikkus on keskmiselt 6,4…6,8 mm, kolmanda tergiidi (seljalooge) laius keskmiselt 4,8 mm, kubitaalindeks 45….50 %. Ühepäevane töömesilane kaalub 110 mg, viljastamata mesilasema 185 mg, viljastatult 205 mg. Mesilasema munevus munemise kõrgperioodil on 1700…2000 muna ööpäevas.

Kraini leskede turjavärvus on kas hall või tumehall. Emad on keskmise suurusega kuni suured ja võrdlemisi pika elueaga. Värvus kõigub helepruunist kuni tumepruunini.

Iseloomult on nad rahulikud ja vagurad. Pere läbivaatamisel jäävad mesilased ja ka ema rahulikult kärgedele. Ka tarust väljavõetud kärgi katavad mesilased ühtlaselt. Nad on rahulikud ja sõbralikud ka perede ühendamisel. Orienteeruvad looduses hästi, mesilased eksivad harva teistesse peredesse. Tarudesse tagasilennul on neil omapärane lennuviis – enne lennulauale laskumist hõljuvad nad taru ees üles- alla. On väga ettevõtlikud uute saagiallikate otsimisel.

Vargustung on väike, kuid mõningal määral tumemesilase omast suurem, kuid jääb aga kaugele maha itaalia ja kaukaasia mesilaste vargustungist. Varaste eest kaitsevad nad oma pesa hästi.

Vastupidavad haigustele. Pesas puhtuse -ja korraarmastajad. Kõhulahtisuse korral talvitumisel püüavad mesilased isegi jahedamate ilmadega tarust välja lennata, määrides roojaga taru seinu, mitte kärgi.

Talvekindlus on kraini mesilastel rahuldav kuni hea. Talvine söödakulutus on keskmine, põhjalangetist vähe kuni keskmiselt (vähene põhjalangetis on 1 teeklaasi täis, suur 0,5 liitrit). Talverahu ei ole eriti sügav , sest nad reageerivad õhusoojuse kõikumistele kiiresti. Kuna kraini mesilased on hästi vastupidavad ebasoodsale ilmastikule, töökad, tugeva lennuvõimega , lendavad ning töötavad ka jahedama ilmaga, mistõttu sooritatakse ka kevadine puhastuslend varakult ja võrdlemisi jaheda ilmaga.

Haudme arenemine algab kraini mesilastel väga varakult, tavaliselt juba talve lõpul. Mesilased asuvad ka võimalikut varakult välistööle. Selleks ajaks , kui teiste tõugude mesilased teevad alles kevadist puhastuslendlust, on kraini mesilastel juba haudmest koorunud noored mesilased ning pered on tunduvalt tugevamad. Seepärast on neil ka kevadtalvine söödakulutus suurem ning vähese talvevaru korral võivad juba varakevadel nälga jääda. Normaalse meekorjega kevade ja suve korral ning kui emal on munemiseks ruumi , kestab hoogne haudme areng kuni sügiseni. Seoses varajase ja hoogsa haudme arenguga arenevad pered varakult tugevaks, mis võimaldab meie tingimustes peresid paljundada ja saada kõrget meetoodangut. Kauaaegsed praktilised kogemused on näidanud, et kraini mesilane on meie kohaliku mesilase tõuomaduste parandamiseks kõige kohasemaks võõrtõuks.

Sülemlemistung on kraini mesilastel võrdlemisi suur ning see ongi tema kõikide heade omaduste kõrval ainukeseks puuduseks. Sülemlemiseks kasvatavad nad 20-30 sülemikuppu. Sülemlemistungi tekkimise vältimiseks tuleb nende perede hooldamisel, tavaliselt isegi enneaegselt pesasid laiendada ja pidada peresid ainult suuremahulistes tarudes. Et jõuda pesa laiendamisel sammu pidada pere loomuliku arengutempoga, tuleb normaalselt areneva tugeva mesilaspere pesa laiendamiseks anda 4-6 kärge korraga. Tekkinud sülemlemistung on pere arengutingimuste parandamisega ka kergesti likvideeritav. Kõige suurem sülemlemistung on kraini mägimesilastel, kelle juures seda omadust on aegade jooksul soodustatud ja süvendatud suurema sülemlemistungiga perede väljavaliku teel paljundusmaterjaliks, et realiseerimiseks rohkem sülemeid saada. Alam-Austriast toodud mesilastel on valikuga sülemlemistungi vähendatud

Kärgi ehitavad nad palju ja väga hästi. Alustavad varakult ka lesekärgede ehitamisega. Meekaanetis on valge ja ilus. Mee paigutavad nad otstarbekalt pesakärgede ülaossa ja magasini. Mee paigutamiseks küllaldase ruumi olemasolu korral ei piira meesaagi ajal ema munemist. Taruvaiku koguvad nad vähe. Kraini mesilased sobivad varase kevadise ja suvise korjega asukohtadesse.

Autorid: I. Nõmmisto, P. Pihlik. EMÜ veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut, 2014

Karpaati mesilased

Karpaati mesilased (Apis mellifera carpatica ) on levinud Põhja-Ukraina mägises piirkonnas. Välimikult küllaltki sarnane kraini mesilasega. Mõnede autorite arvates on karpaati mesilane väljaarenenud ukraina stepimesilasest.

Välimikult on karpaatia mesilased hallid. Iminoka pikkus on 6,3…6,7 mm, kubitaalindeks on 45….50 %, kolmanda tergiidi laius 4,4…5,1mm . Ööpäevase mesilase mass on 110mg, viljastamata mesilasema mass on 185 mg ja viljastatult 205 mg. Mesilasema munevus kõrgperioodil on 1100….1800 muna ööpäevas.

Iseloomult on karpaati mesilased rahulikud, jäävad kärjele kui raam pesast välja tõsta.

Meekaanetis on hele. Peameekorje ajal paigutavad mee esmalt magasini ja alles seejärel pessa. Karpaati mesilased  on küllalt head toidu otsijad. Pesa propoliseerivad mõõdukalt.

Talvekindlus küllaltki hea. Vastupidav nosematoosile ja euroopa haudmemädanikule.

Levinud vaikne ema vahetus. Pere areng on kevadel kiire, see on võrreldav kraini mesilaste arenguga. Kevadine kiire areng loob eeldused, et peakorje ajaks on pere arenenud väga tugevaks. Karpaati mesilased on sülemlemiskained.

Autor: P. Pihlik. EMÜ veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut, 2014

Itaalia mesilased

Itaalia mesilased (Apis mellifera ligustica Spin.) on pärit Itaalia ja Shveitsi aladelt. Nende karvkate on kollane. I, II ja III tergiid on oranzhkollase karvastikuga, tagakehal on kolm kollast karvavööd, tagakeha viimased tergiidid on mustad. Iminoka pikkus on 6,3…7,0 mm, kolmanda tergiidi laius on 4,8 mm, kubitaalindeks on 40…45 %. Ööpäevane töömesilane kaalub 115 mg, viljastamata mesilasema 190 mg , viljastunult 210 mg.

Mesilasema munevus on munemise kõrgperioodil 1600….2500 muna ööpäevas. Mesilasemadel on lühike eluiga.

Itaalia mesilased on rahulikud ja vagurad. Mesilasema jätkab munemist ka tarust väljavõetud kärjel, muneb tihedalt ja korrapäraselt. Suhteliselt sülemlemiskained. Sülemlemismeeleolu on võimalik vastavate abinõudega tagasi viia töömeeleollu. Sülemikuppe on vähe, lesehauet on vähe. Emasid vahetab salajase emavahetuse teel.

Kaitsevad pesa hästi vahakoi eest. Pesas hoiavad puhtust. Lähevad kiiresti ühelt toiduallikalt üle teisele ja on head toiduotsijad. Mee korjavad magasini. Suvisel korjevaesel ajal ei piira itaalia mesilased haudme arengut, mistõttu sööda puudusel jätkab ema munemist ja samal ajal kantakse tarust välja vastseid ja nukke. Nõrgad pered võivad tarust ära lennata.

Itaalia mesilastel on suur vargustung. Taluvad halvasti lehemee olemasolu talvel kärgedes. Talvekindlus nõrk, kuid pideva valikuga on võimalik talvekindlust parandada. Jahedate ilmadega algab haudme areng hilja ja varajase peakorjega piirkondades ei arene pere selleks ajaks küllaldaselt suureks. Reageerivad talvistele temperatuuri kõikumistele, mistõttu talvine söödakulu on suur. Meekaanetis on inetu, tume.

Ei haigestu kergesti akarapidoosi, sest hingeavad on kitsad ja need takistavad akaraapis lesta (Acarapis wood) tungimist trahheedesse.

Itaalia mesilased sobivad varase ja suvise pika meekorjega asukohtadesse, eriti aga rändmesinduseks korpustarudesse. Ebasoodsate ilmadega suvel tuleb neile anda lisasööta.

Autorid: I. Nõmmisto, P. Pihlik. EMÜ veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut, 2014

Kaukaasia hallid mägimesilased

Kaukaasia hallid mägimesilased (Apis mellifera subs. Caucasia Gorb. )  jagunevad alamtõugudeks :

• Abhaasia mesilased;
• Migreelia mesilased;
• Svani mesilased;
• Ahaltsihhe mesilased;
• Kabahtapa mesilased.

Üleminekutõud:

• Armeenia mägimesilased;
• Põhja-kaukaasia mesilased;
• Taga-kaukaasia mesilased.

Kaukaasia halli mägimesilase pere kõik isendid on tumemesilse isenditest tunduvalt väiksemad.

Tööliste tagakeha on tumeda värvusega ja tihedalt kaetud hallide karvakestega, mis moodustavad laiu ja pakse valkjashalle karvavöösid. Vanemaid töölisi on pärast karvkatte ärakulumist raske värvuselt eristada tumemesilastest. Tagakeha tipp on must ja näib teravana. Rindmik on kaetud tiheda, kuid tagakehast tumedamate karvadega. Kaukaasia hallid mägimesilased on kõige pikema iminokaga mesilased- 6,6…7,2 mm. Kolmanda tergiidi laius on 4,7 mm, kubitaalindeks on suhteliselt väike 45…50 %. Ühepäevane töömesiane kaalub 90 mg, viljastamata mesilasema 180 mg, viljastunult 200 mg. Mesilasema ööpäevane munevus munemise kõrgperioodil on 1100…1500 muna. Värvuselt on emad tumedad kuni mustad. Lesed sarnanevad värvuselt tumemesilase leskedega, erinedes vaid rindmikku karvkatte värvuse poolest. Tiibade pindala võrreldes keha suurusega on suurem kui tumemesilastel, mistõttu on nad suure lennuvõimega. Lendavad nad võrdlemisi jaheda ilmaga, hommikul vara ja õhtul hilja.

Iseloomult on kaukaasia hall mägimesilased rahulikud ja vagurad. Nendega võib töötada vähese suitsuga. Suitsu on vaja selleks, et mesilasi eemale peletada raami õlgadelt, kust sõrmedega kinni võetakse. Tegelikult ei karda kaukaasia hallid mägimesilased isegi suitsu. Mesilased katavad paksult pesast väljavõetud kärgi, kärje raputamisel kukuvad kärjelt küllaltki kergelt maha.

Vargustung on kaukaasia hallil mägimesilasel väga suur. Nad on hea haistmis- ja orienteerumisvõimega, leidlikud ning kavalad. Isegi suhkrulahuse lõhna tunnevad nad ära kaugelt.

Pärast meekorje lõppu saab talvepesasid korrastada ainult õige vara hommikul või hilja õhtul, kuna keskpäeval mesilaste massilise varguse tõttu töötada ei saa. Nad ootavad juba süüdatud suitsulõõtsa juures ja lendavad mesiniku järel niikaua, kuni mõne mesilaspere pesa avatakse, et siis kohe meekärgedele laskuda. Kaukaasia mesilaste suur vargustung vähendab tunduvalt mesiniku tööjõudlust ja soodustab mesilaste endi haigestumist nakkushaigustesse. Varaste vastu kaitsevad pesa rahuldavalt.

Talvekindlus põhjapoolsemates piirkondades on võrdlemisi rahuldav. Talvituvad nad rahulikult, pööramata tähelepanu temperatuuri kõikumistele. Puhastuslendluse teevad kevadel võrdlemisi varakult ja küllaltki madalal temperatuuril.

Haiguskindlus on väga väike. Haigestuvad kergesti nosematoosi ja haudmemädanikesse. Nende haigestumise üheks põhjuseks on nähtavasti suur vargustung. Teiste perede röövimisel satuvad nad ka lennuraadiuses leiduvatele nõrkadele ja haigetele peredele, keda hõlpsam röövida, ja nakatuvad siis ka ise.

Sülemlemistung on vähene. Kasvatavad sülemikuppe vähe kuni keskmiselt – mitte üle 20 ja leski keskmiselt. Haudme areng algab kevadel hilja. Ema alustab intensiivset munemist alles 1-1,5 kuud pärast puhastuslendlust. Seetõttu jäävad pered kevadel väga nõrgaks ega jõua varajase korjega piirkondades küllalt tugevaks areneda. Ema muneb intensiivselt kuni peakorje alguseni, siis piiratakse järsult ema munemist.

Kaukaasia mesilaste üheks halvaks omaduseks on ka mee paigutamine ainult pesakärgedesse ja kõigepealt pesa keskele haudme alt vabanenud ja haudme kõrval asuvatesse kärjekannudesse. Sellega pidurdatakse ema munemist ja noorte mesilaste juurdekasvu ning sügiseks jäävad pered jälle nõrgaks. Hea korje korral võivad pesakärjed olla mett täis, kuid pole üldsegi hauet. Nad ei paiguta mett magasinikärgedesse enne, kui pesakärjed on mett täis. Ka siis alustavad nad selle tööga mitte kärje ülemisest servast nagu teiste tõugude mesilased, vaid selle alumisest servast. Vähese korjega aastatel ei lähegi nad magasini tööle ega ehita üles ka pessa antud kunstkärgi.

Meekaanetis on tume ja inetu. Mesi on heleda värvusega ja võrdlemisi vedel.

Kaukaasia halli mägimesilasi on paljud mesinikud pidanud üheks töökamaks ja suuremat meesaaki andvaks mesilasteks. Selline arvamus võib tekkida temaga esialgsel kokkupuutumisel, kus üksikud kaukaasia tõugu mesilaspered asuvad teiste rasside peredega ühes mesilas või nende naabruses. Sel juhul saavad nad saagilisa ka teistelt peredelt varguse teel. Mõne aja möödudes pered haigestuvad nosematoosi ja jäävad kiratsema. Halvaks omaduseks on veel see, et nad ei võta vastu teisest tõust pärinevaid emasid, mis omakorda raskendab nende hilisemat ümberemastamist.

Eestisse on keelatud sisse tuua kaukaasia mesilasi.

Autorid: I. Nõmmisto, P. Pihlik, EMÜ veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut, 2014

Buckfasti mesilased

Buckfasti mesilased on aretatud Inglismaal, Buckfasti kloostris orduvend Adam Kerle poolt. Aretuses on kasutatud paljusid rasse (tumemesilasi, itaalia , prantsuse jne. mesilasi. Ristatakse buckfasti ema teiste tõugude leskedega.

Mesilased on hea toodanguga, rahulikud, püsivad hästi väljavõetud kärgedel, sülemlemiskained. Esineda võiv sülemlemismeeleolu möödub tavaliselt juba sülemikuppude eemaldamise järel. Moodustab tugevaid peresid, seega saab neid pidada ainult ruumikates korpustarudes (Dadant).

Tarud tuleb paigutada üksteisest suhteliselt kaugele, kuna mesilased eksivad taruga küllalt kergelt. Kalduvad vargusele. Ema ei katkesta munemist ka halbade korjetingimuste juures ning pere võib ka suvel nälga jääda. Talvitub suure perena, kevadel areneb kiiresti.

Kuna mesilastel puuduvad ühtlased morfoloogilised välistunnused, ei saa nende puhtatõulisust kontrollida.

Eestis sobib neid pidada saartel või rannikualal, kuna aretus on toimunud merelise kliimaga piirkonnas, kus on lühike talvitumisperiood. Ristamisel kraini või tumemesilasega tekkinud ristandid on küll I põlvkonnas head korjajad, kuid nad on agressiivsed ja kurjad.

Autorid: I. Nõmmisto, P. Pihlik. EMÜ veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut, 2014