Söötade ettevalmistamine

Jahvatamine

Sigade põhisöödaks on teraviljad. Toitainete omastamine teraviljadest suureneb nende jahvatamisel. Terveid teri seedivad sead ligikaudu 10% halvemini ja kulutavad samavõrra teri rohkem kui paraja peenusega jahu. Liiga peen jahu põhjustab sigadel maohaavandeid ja soolte limaskesta põletikku, mis halvab nii kasvavate kui ka sugusigade jõudlust. Sigadele söödetava jõusööda optimaalne peenus on 0,8-1,2 mm. Praktikas saab liiga jämedaid söödaosakesi eristada silmaga nii jahus kui ka väljaheidetes. Püüliga sarnane ja kergesti tolmav jahu alandab sigade jõudlust ja on kahjulik ka sigalas töötavatele inimestele oma suure tolmavuse tõttu.

Termiline töötlemine

Riknemistunnustega jahu ja segajõusööda aurutamine vähendab sigade haigestumist (seedehäired, maksaväärastus) ja ka suremust. Seda seostatakse tervistkahjustavate mikroobide hävitamisega aurutamisel. Aurutatud sööt on maitsvam, sest osa jõusöödas olevast tärklisest muutub suhkruks. Sigadele antava kartuli aurutamine suurendab selle seeduvust.

Sigadele söödetavate tapajäätmete, karusloomade lihakehade ja lõpnud loomade aurutamine on vajalik nakkushaiguste vältimiseks.

Aurutamisel on aga ka oma puudused. Ligikaudu 10% lüsiinist muutub aurutamisel omastamatuks, mis vähendab valgu bioloogilist väärtust. Osaliselt hävivad söödas sisalduvad A-, B12-vitamiin, toimeained ja ensüümid. Aurutamisel suureneb nitriti kui tervistkahjustava aine kontsentratsioon, eriti juurviljades. Korralikul aurutamisel hävivad küll hallitusseened, kuid mitte nende poolt produtseeritud toksiinid. Need ongi riknenud jõusööda kõige kahjulikumad ained.

Aurutamisega suurenevad lisakulutused – vaja on söödakööki ja vastavaid seadmeid, oluliselt kasvab energiakulu. Seetõttu tuleb aurutamist pidada hädaabinõuks osaliselt riknenud sööda söötmisel.

Peenestamine

Sigadele antavad rohusöödad (haljassööt, silo) ning mugul- ja juurviljad tuleb peenestada. Peenestatud sööt rikneb ruttu, eriti soojade ilmadega päikesepaistel. Sigadele saab sööta ka heina- ja põhujahu (tiinetele emistele nende rasvumise vältimiseks).

Kartul ja juurvili tuleb enne peenestamist pesta. Toorest peenestatud kartulit võib sugusigade ja nuumikute ratsiooni võtta umbes pool antavast aurutatud kartuli kogusest. Sigadele sobib noor, enne võrsumist või õitsemist koristatud rohusööt.

A. Lember, V. Luts, Ü. Roosmaa, A. Oja. Eesti Maaülikool, 2014

Teravili

Sigade söötmine baseerub tänapäeval teraviljal. Teraviljas on paljude toitefaktorite kontsentratsioon kõrge, temas on vähe toorkiudu, ta on hästi omastatav ja seetõttu sigadele väärtuslikuks söödaks.

Oder on meil põhiliseks seasöödaks. Otra söödetakse sigadele jahvatatult. Ta on tärkliserikas (50-60%) ja suhteliselt väikese toorkiusisalduse (5-6%) tõttu sobib sigadele hästi. Odra söötmisel tuleb sigade ratsiooni lisaks võtta ka proteiin- ja mineraalsöötasid, sest odra proteiini-, lüsiini-, metioniini-, tsüstiini-, treoniini-, Ca- ja P-sisaldus ei vasta peaaegu mitte ühegi sigade soo- ja vanuserühma tarbele (vt. tabel 1).

Tabel 1. Sigade erinevate soo- ja vanuserühmade toitefaktorite tarbe katmine (%) odrajahu söötmisel

Sigade rühm Metaboliseeruv energia Proteiin Lüsiin S-aminohapped (metioniin ja tsüstiin) Ca P
Imikpõrsad (12-14 päevased) 85 56 30 46 8 57
20 kg põrsad 87 58 31 47 7 52
40 kg kesikud 87 58 33 51 8 57
40-75 kg nuumikud 87 61 50 62 8 68
>75 kg nuumikud 92 73 50 77 9 76
Nooremised 95 65 42 65 6 49
Tiined emised 100 73 57 82 7 57
Imetavad emised 90 65 44 69 6 49

Sead söövad odrajahu meelsasti. Odraga söödetud sigade lihakehad on kvaliteetsed, sest odras on vähe toorrasva (alla 2%). Värskelt koristatud odras sisaldub palju beetaglükaane, mis suurendavad küümuse viskoossust ja põhjustavad sigadel kõhulahtisust. Otra võib põrsastele ja kesikutele sööta kõige varem kuus nädalat pärast koristamist, selleks ajaks on beetaglükaanid ensüümide mõjul lagunenud.

Kaer ei sobi põrsastele, noor- ja nuumsigadele ning imetavatele emistele liiga suure (10%) toorkiusisalduse tõttu. Tiinete emiste ja sugukultide söödasegusse sobib kaera siiski panna (umbes 30%). Kaeras on odraga võrreldes rohkem toorrasva (4,7%), mille tõttu kaera rohkel söötmisel muutub seapekk pehmeks. Väga heaks söödaks põrsastele on aga kooritud kaer, mida võib võtta startersööda koostisesse.

Kaeratangu valmistamisel saadakse kaerakliid, mis oma väga suure toorkiusisalduse (kuni 28%) tõttu ei sobi sigade söödaks. Kaerakliisid võib kasutada üksnes tiinete emiste ratsioonis täitesöödana.

Nisu on peamiselt toiduteravili, kuid seda kasvatatakse ka sigadele söötmiseks. Nisus on suhteliselt vähe toorkiudu (2…3%) ja rohkem proteiini (üle 13%) kui teistes teraviljades. Paraku on nisu proteiini bioloogiline väärtus suhteliselt madal, kuna temas on vähe lüsiini ja treoniini. Noor- ja nuumsigade ratsioonis võib nisujahu moodustada kuni poole jõusöödast.

Sigade (eriti emiste ja vanemate nuumsigade) jõusöödasse võetakse ka nisukliisid, mis sisaldavad võrreldes nisujahuga rohkem nii proteiini (15%) kui ka toorkiudu (10%). Nisukliidel on mõõdukalt lahtistav toime ja seetõttu soovitatakse neid anda emistele poegimisjärgsel perioodil.

Rukis on samuti toiduteravili ja sead söövad seda vähem isukalt kui otra, kaera või nisu. Rukki proteiinisisaldus on väike (10%) ja temas leiduvate spetsiifiliste toimeainete tõttu põhjustab ta suurtes kogustes söötes sigadel kõhulahtisust, vähendab juurdekasvu ja halvendab söödaväärindust.

Rukkikliid on rukkipüüli valmistamise kõrvalsaadus, mida söödasegusse võetakse harvem kui nisukliisid.

Maisi söödetakse sigadele palju USA-s. Mais on odrast 10% energiarikkam sööt, sest temas on suhteliselt palju (5%) rasva ja vähe toorkiudu (alla 3%). Maisis on vähe proteiini, lüsiini, trüptofaani, metioniini ja tsüstiini, mistõttu kulub maisi söötmisel sigadele rohkem proteiinsöötasid. Et maisiõli sisaldab rohkesti küllastumata rasvhappeid, saadakse maisi rohkel söötmisel suhteliselt vedel pekk.

Tabel 2. Seasöötade koostis ja toiteväärtus

Sööt Kuivaine % Metaboliseeruv energia MJ/kg Proteiin % Lüsiin g/kg S-aminohapped g/kg Toorkiud % Ca  g/kg P g/kg
Oder 86 12,5 11 4 3,7 6 0,6 3,4
Kaer 86 10,9 11 4,6 3,3 10 1 3,3
Nisu 86 13,9 13,5 2,8 3,9 <3 0,8 3,4
Rukis 86 13,4 9,5 3 2,9 <3 0,8 2,8
Mais 86 13,6 8,6 1,9 3,4 6 0,8 2,8
Odrakliid 86 10,8 11,2 4,7 4,6 13 1,4 3,4
Nisukliid 86 11,4 15,1 5,5 3,6 10 1,2 8,6
Rukkikliid 86 11,5 14,2 4,7 2,4 7 1,3 8,8
Hernes 86 13,6 22,4 16,4 5,7 6 1,6 4,3
Vikk 86 12,6 29,2 13,5 5,9 5 1,3 4
Sojasrott 88 14 44 28,4 12,5 6 2,4 6,2
Päevalillesrott 90 12,1 41,4 18,4 12,2 >14 4,1 9,8
Puuvillasrott 90 11,1 37,8 14,2 11,5 >16 2,3 9,5
Maapähklisrott 88 11,3 44 14,3 12,2 >13 2,9 8,5
Linakook 90 13,4 30,6 12,1 12,8 9 2,8 8
Linasrott 88 12 29,1 11,6 10,3 >9 2,9 8,5
Rapsikook 90 12,8 32,4 17,2 15,8 >15 6,1 9,9
Rapsisrott 88 11,5 33,5 20,1 18,6 >14 6,2 10,1
Piim 12,5 2,8 3,3 2,8 1,1 – 1,2 1
Lõss 8,5 1,4 3,5 2,9 1,1 – 1 0,8
Lõssipulber 92 14,4 33 27 9,3 – 12,9 10
Vadak 5 0,7 0,5 0,4 0,2 – 0,4 0,3
Lihakondijahu 90 14,1 42 29,8 13,1 – 85 51
Kalajahu 90 13,4 63 47 25,1 – 47 26
Söödapärm 88 12,6 42 35,9 7,6 – 8,9 12,2
Aurutatud kartul 21 3,3 1,9 1,1 0,6 0,8 0,1 0,5
Toores kartul 20 2,9 1,8 1,1 0,6 0,8 0,1 0,5
Söödapeet 11 1,5 1 0,5 0,2 0,8 0,2 0,4
Söödapeedi pealsed 12 1,1 2,1 0,8 0,9 1,4 2,2 0,2
Poolsuhkrupeet 17 2,1 1,2 0,8 0,4 1,1 0,3 0,5
Suhkrupeet 22 3,2 1,3 0,4 0,2 1,3 0,5 0,4
Ristik (rohi) 15 1,4 3 1,5 1,1 3,6 2,5 0,4
Lutsern (rohi) 16 1,5 3,8 1,8 1 3,7 3,2 0,6
Timut (rohi) 22,5 1,6 2,8 1 0,7 6,3 1,2 0,8

Autorid: A. Lember, V. Luts, Ü. Roosmaa, A. Oja. Eesti Maaülikool, 2014

Kartul ja juurvili

Kartul on tärkliserikas ja proteiini- ning mineraalelementidevaene sööt. Kartulivalgu bioloogiline väärtus on aga teraviljade omast suurem, sest selles on suhteliselt palju kriitilisi aminohappeid. Kartuli toiteväärtus sõltub tema kuivainesisaldusest (15-30%), vegetatsiooniperioodi pikkusest, väetamisest jm.

Kesikute energiatarbest võib kartuliga katta 15% ja nuumsigadel kuni 30%. Sigadele söödetav kartul tuleks pesta ja aurutada. Toorest kartulist seeduvad toitained (tärklis) halvemini ja seda antakse sigadele poole vähem. Täiskasvanud emised võivad kartulit süüa kuni 10 kg, nuumsigadele antakse 2-3 kg.

Päikese käes roheliseks muutunud kartulid, samuti kartuliidud on mürgised (sisaldavad solaniini) ning neid ei tohi sigadele sööta.

Suhkrupeet sobib sigadele hästi, sest on maitsev ja sisaldab teiste juurviljadega võrreldes suhteliselt palju kuivainet (22%). Sigadele antavad suhkrupeedi kogused on sarnased kartuliga – nuumsigadel võib sellega katta kolmandiku nende energiatarbest.

Suurte suhkrupeedikoguste söötmisel väheneb sigadel isu ning halveneb suhkrupeedis oleva suhkru omastamine, mistõttu aeglustub ka sigade juurdekasv.

Suhkrupeeti võib sigadele sööta toorelt, suhkrupeedi aurutamisega suurenevad vaid lisakulutused, tema toiteväärtust ja seega ka sigade nuumajõudlust aurutamine ei suurenda. Suhkrupeedi väärtus seasöödana on väiksem kui kartulil.

Söödapeet sisaldab suhteliselt vähe toitaineid, temas on palju vett. Väikse kuivaine- (10-12%) ja proteiinisisalduse (1%) tõttu söödetakse söödapeeti sigadele harva. Eriti kuivaine- ja toitainevaesed on väga suured juurikad. Sigadele võib söödapeeti sööta toorelt.

Poolsuhkrupeet on kuivaine- ja toitainerikkam kui söödapeet, mistõttu ta sobib sigadele rohkem, kuigi jääb toiteväärtuselt suhkrupeedile alla. Sigadele võib poolsuhkrupeeti anda suhkrupeediga võrdsetes kogustes.

Autorid: A. Lember, V. Luts, Ü. Roosmaa, A. Oja. Eesti Maaülikool, 2014

Rohusöödad

Rohusöödad on sigadele põhiliseks karotiiniallikaks. Teiste toitainete tarvet saab rohusöötadega katta vaid osaliselt, mistõttu võetakse rohusööta sigade ratsiooni vähesel määral (toiteväärtuse alusel umbes 5%).

Suuremaid rohusööda koguseid söövad sead halvasti. Rohusöötade suure toorkiusisalduse tõttu halvenevad ratsiooni seeduvus ning sigade jõudlus. Rohusööta saab edukalt anda aga tiinetele emistele (kuni 9 kg päevas). Suured rohusöödakogused tagavad tiinetel emistel kõhu täituvustunde ja aitavad ka jõusööta märkimisväärselt kokku hoida.

Sigadele sobib hästi õiepungade moodustumise algul niidetud liblikõieliste rohi. Eriti maitseb neile hernes ja ristik, lutserni söövad sead selle tugeva varre tõttu halvemini, kuigi tema toitainetesisaldus vastab sigade tarbele paremini. Kõrrelised tuleb sööta sigadele enne kõrsumist. Sügisel võib sigadele anda ka juurviljapealseid ja söödakapsast.

Talvel võib sigadele, eriti tiinetele emistele, anda kvaliteetset silo (umbes pool rohukogusest).

Kaunviljad

Kaunviljad on väärtuslikud proteiinirikkad (20-40%) söödad. Neis on rohkesti lüsiini (1,6-1,8%), S-aminohappeid on vähem (0,5-0,6%). Mõnede kaunviljade söödakõlblikkust vähendab aga toksiliste ainete sisaldus.

Hernes on kaunviljadest üks väärtuslikumaid, sest selles pole kahjulikke aineid. Hernejahu tuleb segada teraviljajahuga (oder) ning kindlasti lisada ka mineraalaineid (eriti tsingisoolasid). Hernes on kaks korda rohkem (> 20%) proteiini kui teraviljades ja temas on palju lüsiini (umbes 5% proteiinist). Hernest võib sööta sigadele kuni 300-400 g päevas, jõusöödasegudesse võetakse teda umbes 10%.

Vikk on hernest märksa proteiinirikkam (30%), kuigi lüsiinisisalduselt jääb hernele alla. Vikk on mõru maitsega (vitsianniini tõttu, mis suurtes kogustes sissesöödetuna põhjustab mürgistust), seetõttu ei söö sead seda nii meelsasti kui hernest. Sigade jõusöödasegusse võib vikki võtta kuni 10%.

Põlduba on samuti proteiinirikas (25-27%), sisaldades lüsiini hernega peaaegu võrdselt, S-aminohappeid on aga veidi vähem. Põldoa söödavus on hea, kestades sisalduva tanniini tõttu on ta kinnistava toimega. Valgeõielised oasordid sisaldavad tanniini vähem.

Lupiin on proteiinirikas (üle 30%) kaunvili. Lupiiniliike on mitmeid, söödaks sobivad vaid mõned maguslupiinid, mis sisaldavad vähe alkaloide.

A. Lember, V. Luts, Ü. Roosmaa, A. Oja

Õlisöödad

Õlikoogid ja srotid on õlikultuuride töötlemisel tekkivad energia- ja proteiinirikkad söödad. Sigade jõusöödasegudesse võetakse olenevalt vajadusest kuni 15% srotti või õlikooki. Suuremad koogi- või srotikogused vähendavad sigade söögiisu ja jõudlust.

Sojasrott saadakse sojaubadest õli ekstraheerimise teel. Termiliselt töödeldud sojasrott on üks väärtuslikum taimne proteiinsööt. Imporditava sojasroti proteiinisisaldus on 44-48%. Sojasrott on lüsiinirikas (2,8%), S-aminohappeid on vähem (1,2%), samuti sisaldab vähe toorkiudu (5-6%). Tänapäeval on sojasrott kõige enam kasutatav proteiinsööt kõikide searühmade söödasegudes.

Päevalillesrott ja -kook on sigadele väärtuslikuks söödaks, mis valmistatakse kooritud seemnetest. Päevalillesrott on proteiinirikas (>41%), lüsiinisisaldus jääb sojasrotile alla (1,8%) ja S-aminohappeid on sama palju kui sojas (1,2%). Päevalillesroti toorkiusisaldus on tavaliselt üsna suur (>14%), kuna koorimisel jääb ikkagi osa kestasid eemaldamata, mistõttu saab teda sigade söödasegudesse võtta vähem.

Puuviljasrott on sigadele vähesobiv sööt, kuna sisaldab toksilist gossüpoli, mis mõjutab aminohapete ja raua ainevahetust. Proteiini on puuvillasrotis veidi vähem kui päevalillesrotis (umbes 38%), väiksem on ka kriitiliste aminohapete sisaldus. Toorkiudu on puuvillasrotis rohkem kui teistes sigade söödaks kasutatavates srottides (>16%). Sigade söödasse võib puuvillasrotti võtta 7-8%, kuid põrsastele ei soovitata puuvillasrotti anda.

Rapsisrott ja -kook on sigade söötades tänapäeval laialt kasutusel, kuna on aretatud väikese glükosinolaatide ja eruukhappesisaldusega sordid (00-sordid) ning lisaks on vähenenud ka uute sortide toorkiusisaldus (000-sordid). Rapsikook ja -srott sisaldavad vähem (33%) proteiini kui soja-, päevalille- ja puuvillasrott, kuid lüsiini on neis rohkesti (1,7-2,0%) ja S?aminohapete poolest ületavad teisi õlisrotte-kooke (1,6-1,9%). Rapsikooki või -srotti võetakse sigade segajõusöödasse 5-10%.

Loomsed söödad

Sigade ratsioonides on loomsed söödad proteiini, asendamatute aminohapete, vitamiinide ja mineraalelementide allikaks. Tänapäeval piirab loomsete söötade laialdast kasutamist nende kõrge hind.

Täispiim (lehmapiim) sobib põrsastele nende esimeseks lisasöödaks hästi, eriti kui emise piimaand on madal.

Täispiimaasendaja on proteiini- ja energiarikas sööt, seda valmistatakse lõssipulbrist, millele lisatakse hüdrogeenitud taimeõli või tehnilist rasva, fosfaate, A- ja D-vitamiini ning biomütsiini.

Lõss ja lõssipulber on väärtuslikud põrsasöödad, sest nendes on palju valku (kuivaines kuni 40%) ja lüsiini (valgust 8%). Valtskuivatites kõrgel temperatuuril valmistatud lõssipulbris tekib lüsiini ja suhkru lõhustumatu kompleks, mistõttu sööda toiteväärtus väheneb. Lõss ja lõssipulber on heaks söödaks nii põrsastele kui ka imetavatele emistele.

Vadak on kuivainevaene (5-6% kuivainet) suhkrurikas loomne sööt. Valku on vadakus vähe – 0,5%, vähe on ka Ca ja P. Vadak on energiavaene sööt, ühes kilogrammis vadakus on 0,6-0,7 MJ energiat. Suure laktoosisisalduse tõttu võib vadak põhjustada sigadel kõhulahtisust, kui seda antakse palju. Põrsad on vadaku suhtes tundlikumad kui kesikud ja nuumikud.

Vadakupulber saadakse vadaku kuivatamisel, see sisaldab 75% piimasuhkrut. Vadakupulbrit võib sigade söödasegudesse võtta kuni 10%. Suuremad kogused põhjustavad sigadel kõhulahtisust.

Kala ja kalajäätmed on proteiini-, kriitiliste aminohapete ja B-rühma vitamiinide rikas sööt. Värskes segakalas on umbes 20% kuivainet ja 14% proteiini. Kalajäätmete toiteväärtus on lähedane kalale, kuid nad on mineraalainerikkamad. Kala ja kalajäätmeid võib sööta sugu- ja kasvavatele sigadele 300-500 g päevas.

Kalajahu on hea proteiinsööt (50-60% proteiini), ta sisaldab palju lüsiini (30-40 g/kg) ja S-aminohappeid (ligikaudu kaks korda rohkem kui lõssipulber, 20 g/kg). Kalajahu on kaltsiumi- ja fosforirikas.

Kalasöödad on rasvarikkad ja nende omadused kanduvad keharasvale üle. Palju kalasööta tarbinud sigade pekil on kalamaitse ja -lõhn. Selle vältimiseks ei tohi kalasööta anda viimasel nuumakuul.

Mineraalsöödad

Mineraalsöötasid lisatakse söödasegudesse loomade mineraalelementide tarbe rahuldamiseks. Tähtsamad mineraalsöödad on keedusool, söödakriit, söödakondijahu ja söödafosfaadid.

Keedusool (NaCl) sisaldab 39% naatriumi ja 61% kloori. Keedusoola lisatakse sigade jõusöötadesse nende naatriumitarbe rahuldamiseks. Soolapuudusel väheneb sigade isu ja jõudlus. Sead on keedusoola ülesöötmise suhtes tundlikud, nende segajõusöödasse võetakse keedusoola 0,8-1,2%.

Söödakriit on kaltsiumirikas (37%) mineraalsööt, millega saab teraviljaratsioonide Ca ja P suhet reguleerida. Söödakriiti võetakse segajõusööda koostisse 1-2%. Suuremad kriidikogused vähendavad fosfori omastamist ja suurendavad vajadust D-vitamiini järele.

Söödakondijahu on kaltsiumi- (26%) ja fosforirikas (14%) mineraalsööt. Vähesel määral on söödakondijahus ka orgaanilist ainet, magneesiumi ja mikroelemente.

Söödafosfaate lisatakse söödasegusse sigade fosfori- ja kaltsiumitarbe rahuldamiseks. Kasutatavamad söödafosfaadid on trikaltsiumfosfaat (34% Ca ja 14% P), kaltsiumvesinikfosfaat (15% Ca ja 16% P), monokaltsiumfosfaat (18% Ca ja 24% P), kaltsiumpolüfosfaat (18% Ca ja 25% P).

Segamineraalsööta valmistab Eestis AS AICO AGRO. Sigadele toodetakse mineraalsööta kolme erineva retsepti järgi.

Mineraalsööt sigadele SI sisaldab ligikaudu 26% Ca ja 15% NaCl. Lisaks makromineraalelementidele on segus rauda, tsinki, mangaani ja vaske.

Mineraalsööt sigadele SII erineb eelmisest selle poolest, et ta sisaldab lisaks ka fosforit – 65 g/kg. Mikroelemente on samuti rohkem, segusse on pandud ka joodi, koobaltit ja seleeni.

Mineraalsööt sigadele SIII on makro- ja mikroelementide sisalduselt sarnane 2. mineraalsöödaga (SII-ga), kuid sisaldab lisaks ka vitamiine.

Kõiki kolme erineva retseptuuri järgi valmistatud mineraalsööta söödetakse koos teraviljajahuga (odraga). Sobivad mineraalsööda annused on põrsastele 10-20 g, kesikutele 30-40 g, nuumikutele 40-60 g ja tiinetele emistele 100-120 g päevas. Segades segamineraalsööta odrajahuga, kulub teda 2-4%. Loomsete söötade kasutamisel (kalajahu, liha-kondijahu) kulub mineraalsööta vähem ja see tuleb alati konkreetselt välja arvestada.

Mikroobsed söödad

Söödapärm on levinum mikroobne sööt, mida laialt sigade söötmisel kasutatakse. Pärmseeni kasvatatakse erinevatel söötmetel. Söödapärmis on üle 40% proteiini. Ta sisaldab rohkesti lüsiini ja B-rühma vitamiine, kuid väävlit sisaldavaid aminohappeid on vähem kui kalajahus ja lõssipulbris.

A. Lember, V. Luts, Ü. Roosmaa, A. Oja. Eesti Maaülikool, 2014