Karjatamise all mõistetakse põllumajandusloomade (sh. linnud) söötmist rohumaal vegetatsiooniperioodi vältel.

Autorid Eesti Maaülikoolist (2014)

Piimakarja karjatamine

Olenevalt karjamaa saagist on rohumaa vajadus erinev. Kui saak on 3…4 t kuivainet, kulub 0,5…0,6 ha; 4…6 t hektarisaagi korral jätkub 0,3…0,5 ha karjamaast lehma kohta. Tuleb arvestada, et suurte karjagruppide korral võib piimatoodang langeda. Sobivaks võib lugeda 150…200 lehma ühes grupis.

Koplite arv sõltub taimedele vajalikust puhkeajast ja karjatamiskestusest koplis, kahepäevasel karjatamisel on vaja 15…18 koplit, ühepäevasel aga 28…32. Vaheaeg on seega keskmiselt 30 päeva. Kopli suurus määratakse kindlaks karjagrupi suvise söödavajadusega ja karjamaa saagikusega.

Ühepäevasel karjatamisel on vaja 3…5 ha suuruseid kopleid, kahepäevasel aga 6…8 ha. Talukarja puhul võib see olla vastavalt lehmade arvule väiksem. Näiteks 10 lehma korral kahepäevasel karjatamisel piisab ka 0,4…0,6 ha suurusest koplist. Arvestama peab sellega, et väike kari segab üksteist vähem ja tallab ka rohtu tunduvalt vähem – seega on rohu kasutamine efektiivsem. Suurema loomade tiheduse korral on söödavus parem. Karjatamise päevarežiim sõltub lehmade käitumisest karjamaal. Punase ristiku rohke rohuga koplis karjatamisel on oht, et loomad võivad ’minna täis’. Karjatades ristikurohkel rohul tuleb loomad enne lautalaskmist uuele karjamaaosale ajada. Täis kõhuga loomad ei söö kiiresti ja nii palju värsket massi ning puudub oht, et tekiks liiga palju gaasi. Järgmise karjatamise ringi ajal on aga gaasi tekitav lehemass väike ning tühja kõhuga söövad loomad ka selle osa taimikust, mis jäi varem söömata.

Lehmad joovad keskmiselt 60…80 liitrit vett päevas, seega on joogivee olemasolu karjamaal väga vajalik.

Noorkarja karjatamine

Noorkarja karjatamine erineb lüpsilehmade karjatamisest. Vastava söötmistüübi väljakujundamine algab varakult. Kasutades üht või teist söötmistüüpi kujuneb noorloomal sellele vastavalt ka seedesüsteem. Noorkarja hulka loetakse veiseid 6…8 elukuust kuni lüpsma tulekuni. Neid söödetakse suvel täielikult karjamaarohuga. Selle tulemusena areneb välja vastav seedesüsteem, mis on edaspidi (lüpsilehmana) võimeline mahutama ja kasutama suurtes kogustes rohusööta. Odaval karjamaarohul söötes on tulevase lehma omahind madalam.

Mullikad kasutavad päevas 25…40 kg rohtu, s.o. 5…7 kg KA päevas.. Meil karjatatakse tavaliselt lehmmullikaid. Noorkarja ja lüpsikarja vahele peaks jääma 1…2 koplit selleks, et nad üksteist ei häiriks.

Vasikate karjatamine

Rohi peab olema hästi noor, pehme ja mahlane. Sobivateks põhiliikideks on valge ristik, karjamaa-raihein ja aasnurmikas. Rohu osatähtsus söödaratsioonis sõltub vasika vanusest. Ühele 1…6 kuusele vasikale kulub 300…400 kg KA rohusööta suvel. Karjamaal kulub ühe vasika kohta 0,08…0,1 ha arvestusega, et saak oleks vähemalt 4…5 t KA/ha.

Vasikakoplid tuleb rajada lauda lähedale. Ühes koplis 3…5 päeva. Ühele grupile on vaja 8…12 koplit. Kopli suurus 0,4…0,5 ha. Nooremates rühmades võib olla kuni 30…50 vasikat, vanemates isegi 100 looma.

Kevadel tuleb noori vasikaid harjutada väljas olemisega. Vasikad tahavad hästi noort rohtu, seetõttu karjatamissagedus peab olema 6…8 korda suve jooksul (aasnurmikas ja valge ristik). Rohutagavara ei tohiks olla suurem kui 5 t/ha, sest muidu väheneb karjamaa kasutamise efektiivsus..

Lammaste karjatamine

Lambad on karjamaarohu suhtes kõige leplikumad. Söövad hästi kõiki kõrrelisi,liblikõielisi ja paljusid rohundeid. Lambakarjamaad peavad olema parasniisketel või kuivemapoolsetel mineraalmuldadel. Kuivemale mullale sobivaks liigiks on punane aruhein. Täiskasvanud lamba kohta on vaja  0,1 ha karjamaapinda. Rohi peab olema madal 10…13 cm. Rohutagavara 3…5 t/ha.

Hobuste karjatamine

Hobuste karjatamine võib toimuda kas veiste koplites või eraldi rajatud hobusekoplites.

Hobused võivad olla ühes koplis 4…6 päeva. Sobivad väga hästi veiste karjamaade järelkarjatamiseks. Hobustele on kohasem vanem rohi.

Täiskasvanud hobusele pinda 0,4-0,5 ha, noorhobusele 0,2-0,3 ha. Rohutagavara vähemalt 6 t/ha.

Sigade karjatamine

Sigadest karjatatakse noorsigu ja sugusigu. Sead söövad meelsamini kiuvaest rohtu, kus ristikut 70%. Rohuga saab katta 20-40% noorsigade ja 50% sugusigade suvisest söödatarbest. Põrsastega emisele tuleks planeerida 0,15-0,20 ha ja noorseale 0,1 ha karjamaapinda. Karjamaa hooldamisel tuleb songitud kohad tasandada ja rullida. Karjamaa vigastuste vähendamiseks tuleb karjatamise aega lühendada, karjatades sigu vahelduvalt vaheaegadega mitu korda päevas.

Kanade, kalkunite, hanede ja jaanalindude  karjatamine

Lindudele on otstarbekas rajada omaette karjamaa. Haned on suured rohusööjad linnud. Neil on kuni 80% suvisest söödast võimalik katta rohusöödaga. Sobivad liblikõieliste ja aluskõrreliste heintaimede rohked kiuvaesedtaimikud. Kopli suuruseks on soovitav arvestada 1 hani – 10m2, 1 kana 1,5-2m2 . Jaanalindude karjamaad sarnanevad teiste lindude karjamaaga, kuid tuleb arvestada, et karjamaa-raiheina rohke taimik on libeuurte lindude jooksmisel ja peatumisel, võivad nad libiseda ning võivad tekkida jalaluude murrud. Sellist looma päästa ei saa ja ta langeb põhikarjast välja. Joogivesi peab lindudel alati käepärast olema. Karjamaal tuleb teha järelniitmist ja äestamist.

Karjatamisviise võib tinglikult jagada kahte suurde rühma:

  • süsteemitu e vabakarjatamine;
  • süsteemne e rotatsiooniline karjatamine.

Esimene viis on laialt kasutusel näiteks Inglismaal, põhiliselt poollooduslikel rohumaadel. Seevastu rotatsiooniline karjatamine on levinud väga paljudes riikides ja eeskätt Uus-Meremaal on see enim kasutatud karjatamisviis.

Aastakümneid on diskuteeritud nii erinevate karjatamisviiside terminoloogia kui ka selle sisulise poole üle. Tegelikkuses ei ole sisulised erinevused karjatamisviiside vahel selgelt määratletud. Arutledes karjatamise üle nn ‘looma suutäie’ või ‘taime tasandilt’, siis on ka vabakarjatamise puhul tegemist teatud määral rotatsioonilise karjatamisviisiga. Kõik karjatamisviisid toovad kaasa vegetatsiooniperioodi vältel järjestikulise heintaimede defoliatsiooni e lehtede kärpimise.

Süsteemitu e vabakarjatamine
Karjatatav ala on piiratud püsitaraga, kus loomad saavad valida karjamaarohtu üle kogu rohumaa ja neid hoitakse sellel maaalal suhteliselt pikka aega, tihtipeale enamuse aja kogu karjatamise perioodist. Kari lastakse kevadel karjamaale ja erinevate võtetega hoitakse tasakaalus rohu juurdekasv ja tarbimine mäletsejaliste poolt. Vabakarjatamist rakendatakse eelkõige ekstensiivse rohumaakasutuse korral.
Vabakarjatamise viis nõuab väikseimaid kulutusi karjatarade, joogikohtade, juurdepääsuteede ja väravate valmistamisel. Hooldustööd on hästi mehhaniseeritavad, sest suuremad maaalad võimaldavad tehnika juurdepääsu ja manööverdamist. Kuna tegemist on väiksemat investeeringut ja tööjõudu nõudva karjatamisviisiga, siis on see enamlevinud lammaste, lihaveiste aga ka noorkarja karjatamisel eelkõige poollooduslikel rohumaadel.

Vabakarjatamise peamiseks puuduseks on keeruline planeerida õiget karjatamiskoormust rohumaal, s.o. sobitada karjatavate loomade arv rohukasvu muutustega vegetatsiooniperioodi vältel ja aastatest tingitud erinevustega. Samuti vähendab see karjatamisviis kultuurliikide saagipotentsiaali ja eluiga, sest pidev taimede optimaalsest arengufaasist varajasem kärpimine mõjub taimede arengule ja talvekindlusele pärssivalt. See karjatamisviis ei sobi ka farmipidajale, kelle kasutada on väikesed ja hajusalt asuvad maatükid.

Vabakarjatamise rakendamisel on väga oluline taimiku seisundi (saak, arengufaas) pidev ja asjatundlik hindamine. Rohu tagavara saab reguleerida karja suurendamise või vähendamise teel. Kõne alla tuleb ka karjamaarohu nappuse korral lisasööda ajutine juurdevedu.

Süsteemne e rotatsiooniline karjatamine
Kopliviisiline karjatamine. Rotatsioonilise karjatamise puhul on karjatatav rohumaa jaotatud kopliteks, kuhu loomad suletakse suhteliselt lühikeseks perioodiks. Vastavalt päevade arvule jaotatakse koplid ühepäeva või kahe- ja enampäeva kopliteks. Tingimustes, kus loomadel ei ole valikuvõimalust, sunnime loomi sööma ka halvema söödavusega heintaimeliike (nt roog-aruhein). Karjatamisele järgneb puhkeperiood, mille vältel karjamaataimik saab areneda uude karjatamiseks sobivasse arengufaasi. Taimede püsivuse seisukohalt on oluline, et nad saaksid puhkeperioodil koguda juurtesse vajalikul hulgal toitainete tagavara. Karjatamisele kulunud aega ja rohumaa nn puhkeperioodi kokku nimetatakse karjatamisringi kestvuseks.

Kopli suuruse arvutamisel tuleb abiks järgmine valem:
Loomade eluskaal (grupis kokku) x kuivaine söömus x päevade arv/1,125 kg KA ha -1 = koppel (ha)

Antud valemis on:

  • kuivaine söömuse all mõistetud looma poolt söödud rohu kuivaine kogust ööpäevas mis moodustab kuni 3,5 % looma kehakaalust;
  • karjamaasaagiks arvestatud 1500 kg KA ha -1, saagikaoga 25%.

Karjamaarohu saagi e rohutagavara planeerimisel kariloomadele on väga oluline arvestada, et:

  • uriini ja väljaheidete poolt tekitatud rammutukad, mis moodustavad 20 …25% kogu karjamaarohust, jäetakse loomade poolt söömata;
  • lehm ei söö rohtu alla 3 cm;
  • saak jaotub vegetatsiooniperioodi jooksul ebaühtlaselt.

Järelikult on otstarbekas kariloomade söödakoguste planeerimisel karjamaal arvestada 25…30% saagikaoga.

Näide: 30.000 (50 lüpsilehma eluskaaluga 600 kg) x 0,03 x 2päeva / 1,125 = 1,6 ha

Nii nagu vabakarjatamise puhul, on ka rotatsioonilisel karjatamisviisil mitmesuguseid variatsioone:

  • Portsjonviisiline karjatamise ja ribakarjatamise puhul on tegemist paindliku rotatsioonilise karjatamisviisiga, kus karjatatavat pinda ja seega rohusööda kogust piiratakse teisaldatava elektritaraga. Portsjonkarjatamisel võib karjatatav maa-ala olla erinev vastavalt sellele, kui kauaks jätkub seal rohutagavara. Karjatatakse kas ühepäeva, 4 -5 tunnise (ühekordseks rohuga küllastumiseks vajalik aeg ) või veel lühema kestusega alal.  Oluline on seejuures mitte piirata karja juurdepääsu juba söödud karjamaaosale, et anda ruumi ka karjast tõrjutud loomadele vabalt liikuda. Pole vaja karta, et loomad läheks karja juurest kaugele. Edasine piisav vaheaeg kahe karjatamise vahel, annab taimikule aega normaalseks ädalakasvuks.
    Nii paindlik rotatsiooniline karjatamine kui ka portsjonkarjatamine nõuab suuremaid investeeringuid karjatarade ja -teede ehitamisesse, joogikohtade sagedam transportimine ja pidev töö karjatamise organiseerimisel, vajab ka enam tööjõudu. Samas on antud karjatamisviisi eeliseks rohumaasaagi efektiivsem kasutamine ja karjamaataimedele sobiliku kasvukeskkonna loomise läbi kultuurtaimiku pikem eluiga.
  • Ribaskarjatamist kasutatakse erandkorras, kui loomadel on karjamaal rohupuudus. Ribaskarjatamist tehakse kas kõrgekasvulise põldheina ädalal või segatise põllul. Loomadele eraldatakse paari meetri laiune riba, kuhu loomad rivistuvad sööma. Iga lehma kohta peaks olema 1,2 – 1,5 jm, et loomad saaks rahulikult süüa. Tihti on taimik nii kõrge, et elektrikarjuse liini alt tuleb rohi niita. Vastavalt sellele kui kiiresti loomad etteantud alal rohu söövad antakse uus riba. Sellise kasutamise juures tallatakse kõrget taimikut vähem.
  • Järelkarjatamisviisi on praktiseeritud nii loomade vaba- kui ka rotatsioonilise karjatamise tingimustes. Selle karjatamisviisi idee seisneb selles, et esimesena pääsevad karjamaale kõrgema toiteainete nõudlusega/vajadusega loomad, kellele järgnevad kohe väiksema toitainetevajadusega loomad, kes söövad allesjäänud rohu. Järelkarjatamist on kasutatud nii lammaste, piima- kui ka lihaveiste karjatamisel. Näiteks jaotatakse kari kahte erinevasse vanusegruppi, kus noorem grupp (6-12 kuud vanad) eelneb karjamaal vanemale (18-24 kuud vanad) grupile. Järelkarjatamist sama loomaliigiga tehes (lüpsilehmad ja noorveised)  peaks nende vahele jääma 1-2 koplit, et nad üksteist ei häiriks.  Karjatamise kestvus, mille vältel kaks gruppi viibivad rohumaal üksteise järel, ei tohiks ületada nelja kuni viit päeva, vastasel korral hakkavad loomad kärpima uut ädalakasvu, nõrgestades sellega arenevat karjamaataimikut. Järelkarjatamist on proovitud ka eritoodanguga lüpsilehmade korral, kus lüpsilehmad jaotatakse gruppidesse piimatoodangu järgi. Järelkarjatamise rakendamisega kaasnevad lisatööd on saanud peamisteks takistuseks selle karjatamisviisi edenemisel.

Ühes tootmisüksuses on otstarbekas rohumaade saagipotentsiaali efektiivseks kasutamiseksrakendada erinevaid karjatamisviise. Samas tuleb meeles pidada, et karjatamisviis on vaid üks mitmest rohumaade efektiivse kasutamise faktorist, millega me ei saa kompenseerida karjamaataimiku võimalike puudujääke, näiteks madalakvaliteetsest rohumaast tulenevaid puudusi.

Autor: Are Selge (september 2014)

Karjatamise alguse optimaalne aeg saabub tavaliselt maikuu I dekaadis, kui maapind on piisavalt tahenenud ja rohu kõrgus 10 cm piires. Karjatamist alustatakse mineraalmullal kiire arenguga taimiku (hariliku keraheina ülekaaluga) rohumaal.

Karjatamisega tuleb alustada kevadel veidi madalama rohukõrgusega selleks, et vältida rohu ülekasvamist. Üldiselt soovitatakse karjatamise optimaalseks ajaks võrsumise lõppu, kõrsumise algust. Siis on rohi väärtuslik ja 10-20 cm kõrgune.

Rohu kõrgus sõltub ka rohukamara tüübist. Aluskõrreliste rohkel (ka vanemal mõõdukalt väetatud) taimikul karjatatakse 10-16 cm kõrguselt. Pealiskõrreliste rohkel rohustul on karjatamiskõrguseks 15-20 cm. Karjatamise aega võib määrata ka rohu tagavara järgi. Karjatamise optimaalsel ajal on aluskõrreliste rohke rohustu tagavara 4-6 t/ha (4-6 kg/10m2) ja pealiskõrreliste rohkel 5-8 t/ha (5-8 kg/10m2).

Karjatamise vaheaeg on vajalik selleks, et rohi uuesti kasvaks. Kahe karjatamisringi vaheaeg peab olema nii pikk, et taimedes saaksid taastuda varuained. Liiga pika vaheaja korral taimede toitainetesisaldus väheneb ja selle söödaväärtus ei vasta loomade nõuetele. Loomade seisukohalt oleks hea, kui vahe kahe karjatamisringi vahel oleks lühem (rohi värskem ja mahlasem), heintaimede seisukohalt aga pikem, nii et taimi liigselt ei kurnataks. Karjatamisringide vaheaja ebaõige valikuga võib kaotada väärindatavast saagist kuni 50%.

Hästi organiseeritud karjatamisega sobitame me vegetatsiooniperioodist tingitud muutused rohumaa saagis ja kvaliteedis karjatatavate loomade söödavajadusega. Sobiva karjatamisviisi(de) rakendamine etendab rohumaa ratsionaalsel kasutamisel tähtsat osa. Karjatamisviisi valik sõltub eelkõige konkreetse farmi tootmistingimustest ja vajadustest. Olulised faktorid oleksid järgmised:

  • karjatatavate loomade liik ja arv;
  • rohumaade asukoht farmi suhtes;
  • maaüksuste pindalad;
  • olemasolevad ja planeeritavad rohumaatüübid;
  • tööjõu olemasolu jms.

Autor: Argaadi Parol (september 2014)

Enne karjamaade rajamist on vajalik planeerida loomadele juurdepääsuteed karjamaa eri osadele. Kuna kõvakattega (eelkõige peenefraktsioonilise e. sõelutud kruusakattega) karjateede ehitamine on kallis, siis tuleks ära kasutada olemasolev kõvakattega teedevõrk.

Karjagrupid, mis jäävad oma suuruselt 40-50 looma piiresse, ei vaja erilisi investeeringuid karjateedesse. Rohukamar peab sellise hulga loomade tallamiskoormusele hästi vastu, sest karjamaapinnad ei ole suured ja nad jäävad farmile suhteliselt lähedale. Suuremate loomagruppide (üle 50 lüpsilehma) karjatamise puhul on kruusakattega karjateede rajamine (häda)vajalik.

100 ha karjamaapinna kohta on vaja keskmiselt 1,5-2 km karjateid. Optimaalne karjatee laius on karjamaal 6-8 m ja kruusakatte korral piisab 5-6 m. Karjateele tuleks  anda kallak, et sellele ei koguneks sademetevett.

Karjateede hooldamine kuulub rohumaade hooldustööde hulka. Igaaastaselt vajavad hoolt eelkõige rohtkattega karjateed. Peale vihmaperioodi ja sügisel peale karjatamise lõppu on soovitatav tasandada  loomade poolt kahjustatud kohad libistiga või täita liivaga. Varakevadel on soovitatav külvata rohukamara tühikutesse  aluskõrrelisi heintaimi, mis moodustava tiheda ja suhteliselt tallamiskindla rohukamara.

Turvaline on selline karjatara, mis isoleerib karjamaal viibivad loomad ümbritsevatest aladest. Karjamaade tarastusviiside valikul tuleb teha põhimõtteline valik: kas ehitada mitteelektriline või elektriline tara. Vastupidavat ja erinevatele loomaliikide karjatamiseks mõeldud tara on võimalik ehitada mõlemat varianti kasutades. Tihtipeale on otstarbekas nende kombineeritud kasutamine.

Karjatara valikul on vaja eelnevalt otsustada:

  • millise loomaliigi jaoks;
  • kuhu on karjatara vajalik ehitada;
  • milline saab olema karjatamisviis.

Rakendades erinevaid karjatamisviise, on soovitatav ka erineva ehitusega karjatarade valmistamine. Karjatarasid, sõltumata sellest, kas tegu on elektriliste  või mitteelektrilistega, saab põhimõtteliselt jagada:

  • statsionaarseteks välistaradeks – eesmärgiks eraldada karjamaa piirnevatest aladest;
  • statsionaarsed ja poolstatsionaarsed sisetarad – ülesandeks karjamaa kopliteks jagamine, karjateede eraldaminejms;
  • teisaldatavad tarad (reeglina elektritarad) – karjamaapinna ajutiseks jaotamiseks (nt. portsjonkarjatamine).

Näiteks 100 ha kultuurkarjamaa kopliviisilisel tarastamisel jaguneb karjatara pikkus ligikaudu järgnevalt: statsionaarsed välistarad 12-13 km ja sisetarad 8-11 km. Seega moodustavad välistarad orienteeruvalt ligi poole tarade üldpikkusest.

Karjatarade maksumuse määrab ära karjatara kogupikkus ja kasutatud materjalid. Materjalidest omakorda sõltub karjatara kasutuskestvus ja jooksvad hoolduskulud. Mitteelektrilise tara korral kasutatakse postide vahel kas okastraati, okastraati kombinatsioonis siletraadiga või vaid siletraati. Okastraadi peamiseks puuduseks on suur loomade vigastamise oht (eelkõige kannatavad lüpsilehmade udarad). Püsitara postide materjalidest on enamlevinud puitpostid (Ø 8-12 cm) ja metallist torupostid (Ø 3-4 cm). Puitpostidega tara tugevuse huvides on oluline kindlustada koplite nurga- ja karjaväravapostid 450  kaldega tugipostide abil. Puitpostide kasutusea pikendamiseks (mädanevad läbi just maapinna lähedalt) on otstarbekas neid eelnevalt töödelda puiduimmutusvahenditega või kasutada juba eelnevalt sügavimmutatud puitu, mis on märgatavalt kallim. Puitpostide vahekaugus peaks olema 4-5 m. Karjaväravate laius peaks samuti jääma 4-5 m piiridesse.

Komplektseid elektrilisi karjatarasid, kuhu kuuluvad metall ja/või plastmassist postid, traat või elektrit juhtiv elastne nöör/pael, isolaatorid ja generaator, saab osta kaubandusvõrgust vastavalt karjatavale loomaliigile. Elektrikarjuse generaatoreid müüakse nii vooluvõrgus, akul, kui ka päikesepatareil töötavatena. Seega elektriliinide puudumine karjamaa läheduses ei tohiks saada takistuseks elektritara rajamisel. Oluline näitaja elektrikarjuse puhul on generaatori poolt väljastatav impulseeruv voolupinge. Nimetatud näitaja miinimumnõuded loomaliikide kaupa on järgmised:

  • veised – 1000 volti;
  • lambad – 2000 volti;
  • metsloomad – 3000 volti.

Elektritara paigaldamine on lihtne, vähest tööjõudu vajav ja loomad õpivad kiiresti karjusest lugu pidama. Tänu lihtsale paigaldamisele saab elektrilise tara abil väikese vaevaga teostada portsjonkarjatamist. Elektritara postid jagunevad põhi- ja vahe- e. abipostideks. Põhipostid peavad paiknema vähemalt iga 50 m ja nende vahel paiknevad abipostid ~ 15 – 20 m tagant. Põhipostidele pingutatakse ja kinnitatakse elektrit juhtiv nöör (traat) isolaatorite abil. Erinevast materjalist postide tarvis toodetakse erinevaid isolaatori tüüpe. Abipostidel liigub nöör või traat vabalt.

Elektritara paigaldamisel on väga oluline teha tarapostide vahele veetud nöör loomadele hästi nähtavaks. Laiemad karjuselindid (nt hobuste karjatamiseks), mis on valmistatud kirevatest materjalidest, ei vaja lisaaplikatsioone, kuid nööri ja eriti traadi kasutamisel tuleks sinna kinnitada nt valgest riidest paelad.

Elektritara ekspluatatsiooni käigus tuleb jälgida isolaatorite korrasolekut ja ringvoolu olemasolu kogu tara ulatuses. Selleks, et karjaväravaid avades ringvool ei katkeks, peab vooluahel olema dubleeritud maa-aluse isoleeritud kaabliga. Oluline on jälgida, et tara alune rohi või läheduses kasvavate puude oksad ei ulatuks karjatarani, sest see võib läbi voolu maandamise vähendada karjatara efektiivsust.

Karjatara kõrgus sõltub eelkõige karjatavast loomaliigist. Ostes kaubandusest spetsiifilised elektrikarjused eri loomaliigile, saab vajaliku kõrguse ja nööride arvuga (või hoopis võrguga) tara ning kaasa paigalduse/ekspluatatsiooni juhendi.

Ise tegemisel tuleb arvestada järgmiste kõrgustega maapinnast:

  • lehmad ja mullikad – üks nöör, 75 – 85 cm;
  • vasikad – kaks kuni neli nööri, alumine 25-30 ja  ülemine 80-100 cm;
  • lambad ja kitsed – võrktara või kaks kuni neli nööri, alumine 22-30 cm, ülemine 80-100 cm;
  • hobused – kaks või kolm nööri, ülemine 120…130 cm. Hobustele mõeldud karjatara valmistades on soovitatav kasutada spetsiaalset hobuste karjatamiseks tehtud karjuselinti, mis on küll nöörist mõnevõrra kallim. Kokkuhoiuks võiks teha nii: kasutada keskmisel liinil linti, et tara piirid oleks hobustele hästi nähtavad; ülemine ja alumine võiksid olla nöörid.

Autor: Argaadi Parol (september 2014)

Karjatamine mõjutab taimikut nii positiivselt kui ka negatiivselt. Ebasoodsaks mõjuks võib lugeda seda, et osa rohust jääb alati söömata. See osa on – väheväärtuslikud taimed (umbrohud) ja ülekasvanud kultuurliigid. Karjatamise käigus loomade poolt toimuv taimede valik soodustab umbrohtude levikut ja vähesöödavatel kultuurliikidel generatiivorganite moodustamist. Selle tulemusena väheneb söödava rohu osa ja kultuurliikidel aeglustub ädalakasv.

Söömata jäänud rohu hulk sõltub karjatamise korraldamisest ja karjatamisringist. Õigel karjatamisel moodustab söömata jäänud rohu osatähtsus 15…25% saagist. Üksikute karjatamisringide ajal võib see kogus oluliselt suureneda, eriti kui karjatamisel tehakse vigu. Kevadise karjatamise hilinemisega kasvab karjamaarohi üle ja rohutagavara haljasmassi saak moodustab 12…20 t/ha, seega söövad loomad seda halvasti. Selleks ajaks on kõrrelised jõudnud loomise faasi ning rohu söödavus on halb. Sellisest rohust söövad loomad heal juhul ära vaid 50%, s.o. poole saagist tallavad maha, määrivad ning see jääb kasutamata. Sellist rohtu on väga halb niita. Rohul tuleb lasta 2…3 päeva niitmata seista, et ta saaks üles kerkida. Päris püsti loomade poolt tallatud rohi ei tõuse, kuid nooremad võrsed kergitavad maapinna lähedal mõnevõrra rohtu. Sügise poole rohukasv aeglustub, enamik kõrrelisi ei moodusta enam generatiivvõrseid ja järelniitmise vajadus väheneb.

Kõrgesaagilisi karjamaid oleks vaja järelniita vähemalt 2 korda suve jooksul. Esimene ja kõige vajalikum niitmine tuleb teha teise karjatamisringi järel. Teist korda tuleb karjamaid niita augustis-septembris. Kui esimese niitmisega takistatakse umbrohtude levimist ja kõrreliste generatiivorganite moodustumist, siis teise niitmisega hävitatakse põhiliselt umbrohtusid ja niidetakse ära roojahunnikutele kasvama jäänud rohi, mis on hiirtele pesapaigaks. Sügisene paljaks söödetud karjamaa, kust paistavad kaugele pruunid kärnoblikad, äraõitsenud ohakad, luhtkastevarred ja teised umbrohud, jätab lohaka mulje.

Niitmise kõrgus võib karjamaal olla 7…10 cm. Kõrgema niitmise korral tema efektiivsus väheneb, sest ei niideta ära madalamaid umbrohtusid. Luht-kastevarre rohkel esinemisel pole õige niita madalalt, sest tema tihedat puhmikut ei läbista isegi rootorniiduk. Vikat haarab vaid puhma esimese serva, seejärel libiseb sellest üle ning kõrred jäävadki kasvama (levik toimub seemnetega). Niita tuleks kõrgemalt kui on lehtede puhmas, et kõrred saaksid kärbitud.

Järelniidu heina ära ei koristata, see kuivab karjamaal järgmiseks karjatamisringiks ning loomad söövad selle meelsasti ära.

Sõltuvalt umbrohtude esinemisest võib niitmise aega ka muuta. Hariliku kollaka (esimestel kasutusaastatel) esinemisel tuleb niita I karjatamisringi ajal mai lõpus. See liik levib siis, kui karjamaa rajatakse uuesti vana rohumaa ümberkünni järel. Hiliste umbrohtude (teeleht, seanupp, ohakad) rohkel esinemisel tuleb niita 3(4) karjatusringi ajal nii, et need liigid ei saaks seemet anda.

Tugevasti mõjutab rohukamarat roojahunnikute esinemine karjamaal. Nende ümber jääb osa rohtu söömata. Rooja all võivad heintaimed hukkuda ning nende asemele tulevad kas roojas või mullas leiduvatest seemnetest umbrohud. Intensiivse karjatamise korral, kui puudub hooldamine, võib karjamaa pinnast 15…20% jääda rammutukkade alla ning osutuda seega mittekasutatavaks pinnaks. Järelikult on teiseks oluliseks hooldustööks roojahunnikute laotamine, et vältida rammutukkade teket.

Toitainete tagastamist karjamaale loomade väljaheidetega peetakse mullaviljakuse parandamise seisukohalt soodsaks nähtuseks. Halb on see, et toitained paigutuvad ebaühtlaselt. Rooja laotamine ühtlustab toitainete jaotust karjamaa pinnale ning väldib rammutukkade teket.

Karjamaal võib äestada vaid karjamaaäkkega, mis ei vigasta oluliselt rohukamarat. Eriti oluline on sellega arvestada valge ristiku ja alusheinte karjamaadel, kus äestamine vigastab valge ristiku roomavaid varsi, kiskudes neid juurdunud kohtadest üles.

Karjamaid kahjustavad sageli ka mutid, kes armastavad rohkete juurtega orgaanilise aine rikkaid muldi. Seega on karjamaa muttidele igati sobivaks elupaigaks. Headel karjamaadel võib hektari kohta tulla tuhat või enamgi mutimullahunnikut. Kui neid laiali ei aeta, kamarduvad nad samal vegetatsiooniperioodil ning karjamaa muutub mätlikuks. Ebatasane pind aga takistab karjamaadel igasuguse tehnikaga töötamist. Mutimullahunnikute laotamine on mittereeglipärane töö, mida tehakse vastavalt vajadusele. Enamasti tuleks seda teha kevadel, kuid vajadusel korduvalt ka suvel.

Kevadisel äestamisel on mitmekülgne tähendus. Lisaks mutimullahunnikute laotamisele eemaldatakse sellega ka kulu. Eriti vajalik on see siis, kui sügisel on karjamaa järelniit jäänud tegemata. Üleskergitatud kulu kuivab ja laguneb kiiremini. Väga vajalik on äestamine sügisel sõnnikut saanud karjamaadel, et sõnniku jäänused kiiremini kõduneksid.

Karjamaid rullitakse pinna tasandamiseks. Eriti vajalik on see turvasmuldadel, kus talvel esineb külmakergitusi. Selle hooldusvõtte tulemusena tiheneb pindmine mullakiht, paranevad selle niiskustingimused ja üleskerkinud taimed vajutatakse mulda tagasi. Mineraalmullal on rullimine vähem vajalik, küll aga surub väikesed kivid pinnasesse soodustades sellega tingimusi niidukite tööks.

Helmintide (Helmindid (ka nugiussid ja ussnugilised) on looma kehas, tavaliselt soolestikus, elav parasiitne uss. Helminte esineb ka taimedel) ja pisikutega saastamine on meil karjamaal väheoluline siis, kui peetakse kinni karjatamise vaheaegadest, sest enamik haigustekitajaid hukkub suvises päikesepaistes 25…30 päeva jooksul. Loomade haigestumise korral tuleb kahe karjatamisringi vahelist aega veelgi pikendada.

Autor: Argaadi Parol (september 2014)